Ühel talveööl. Simon Sebag Montefiore
sammul läks Andrei ukse poole ja direktor tõusis püsti. „Sa pead minema esimesse tundi. Tule minu järel!”
Andrei pea käis ringi: kas ta poleks pidanud koolimaksu kohta küsima? Aga mis mõtet sel oli? Tundus, et direktor vabaneb temast peagi niikuinii. Nende sammukaja kõlas vastu tühja koridori puupõrandalt. Püüdes direktoriga sammu pidada, mõtles Andrei, et Medvedeva ketendav nahk ja salkus juuksed pole vist kunagi oma elus päikest näinud. Viimaks jäi direktor ühe suletud ukse taga seisma ja andis Andreile käega märku lähemale tulla.
„Maksu sa maksma ei hakka.”
Andrei avas suu, et küsida, kuidas nii. Aga direktori pilk sundis teda vaikima.
„Seda pole vaja arutada, Kurbski. Mõistad? Siin on sinu klass.” Direktor pöördus ringi nagu tunnimees ja tema rautatud saabaste sammukaja eemaldus mööda koridori.
Andrei tahtis kergendustundest kisendada, kuid teadis, et seda ei tohi. Ära räägi kellelegi. Ära paljasta midagi. Mõtle selle tähendusele hiljem. Pingutusega hingamist kontrollides püüdis ta värisevaid käsi paigal hoida ja koputas uksele.
Andrei esimene tund oli vene kirjandus, aga ta ei teadnud, kas teda hakkab õpetama doktor Rimm või õpetaja Golden. Kummast oleks rohkem kasu? Kui ta ukse avas, pöördus teda vaatama kakskümmend viis silmapaari ning otsekohe märkas Andrei erutuse ja murega, et samas klassis on ka Serafima, vennad Satinovid ja karm punase peaga poiss Nikolaša. Ainult Rosa noogutas talle tervituseks.
„Aa – uustulnuk!” ütles Benja Golden, kes istus lõdvas poosis toolil, jalad laua peal. „Tule aga sisse! Me just alustame.”
„Kas ma olen õiges klassis? On see vene kirjanduse tund?”
„Osalt on, osalt ei ole.” Klass pahvatas Benja Goldeni hooletu märkuse peale naerma. „Kas soovite liituda meie armsate sõprade, mõnusate romantikute ja unistajate vennaskonnaga?”
„Noh, ma usun küll.”
„Nimi?”
„Kurbski, Andrei.”
„Istu. Nikolaša Blagov, nihuta ennast ja tee ruumi.” Punaste juustega poiss istus jälle Serafima kõrval ning lükkas ohkides oma raamatud koomale. Ka Serafima pidi end nihutama. Nikolaša pomises midagi omaette, kui Andrei tema kõrvale istus.
„Ja nüüd, Kurbski,” ütles Benja Golden. „Kust sa tuled?”
Andrei kõhkles. „Ma elasin enne Stalinabadis ja saabusin just tagasi Moskvasse …”
„Stalinabadis! Kesk-Aasia Pariisis!” hüüdis Nikolaša kumedal häälel, mis tundus valedel hetkedel murduvat. Pikkade mustade juustega poiss, kes istus just nende taga, irvitas: „Turkmeenia Ateenas!” Nad kõik teadsid, miks keegi selline nagu Andrei oli sattunud elama Kesk-Aasia kolkasse. Jälle see tema määritud elulugu.
„Sinu käest ei küsitud, Nikolaša!” nähvas Benja Golden. Jalule karanud, kõndis õpetaja pikkade mustade juustega poisi juurde. „Ja sina, Vlad! Pole midagi inetumat kui moskvalaste ülbitsemine. Sinu viibimine minu tunnis pole mingi fait accompli! Ma olen kuulnud, et doktor Rimmi klassis on palju huvitavam kui siin!”
Nikolaša heitis üle õla pilgu Vladile ning mõlemad paistsid Benja Goldeni ähvardust kuuldes kössi tõmbuvat. Andrei märkas, et Nikolaša on juht ja Vlad tema kannupoiss noorukite grupis, kes paistsid väga tõsiselt suhtuvat nii oma pikkadesse juustesse kui intellektuaalikuulsusse.
„Tervitagem Andreid, te tõrjuvad lontrused. Kui direktor Medvedeva ta meie klassi paigutas, siis oli tal selleks oma põhjus. Sel veerandil tegeleme me Puškini „Jevgeni Oneginiga”.”
Benja Golden astus tagasi poodiumile, kus asus tema laud, ja võttis kätte raamatu.
„„Jevgeni Onegin”,” ütles ta. „Suurem osa meist tunneb seda teksti. Kuidas on teiega, Andrei Kurbski?”
„… säh, soovin lahket leiulõbu,
et meeles-mõttes kandmiseks,
artiklis päheandmiseks
võiks pakkuda paar viljakrõbu ehk sullegi mu suletöö,”2
vastas Andrei, kuuldes kohe klassist heakskiitvat pominat. Serafima tõstis pea, silmis üllatunud pilk – või kujutas Andrei seda ette?
„Tubli! Vean kihla, et on hea Moskvas tagasi olla,” ütles Benja Golden Andreile naeratades.
Goldeni innukusest julgust saades jätkas Andrei:
„Kuis leinasin ma teises linnas!
Kuis igal elukäänakul
sa, Moskva, olid meeles mul!”
„Nüüd ma näen, miks direktor su minu klassi paigutas, Kurbski!”
Golden ronis toolile püsti, hoides Puškini teost ühes käes: „Nikolaša, puhu oma pasunat!”
Nikolaša oli enda kõrvalt kastist juba pilli välja võtnud; raputades iseteadvalt oma punaseid lokke, tõusis ta nüüd püsti ja puhus trompetit, nagu kuulutaks keskaegse kuninga saabumist.
„Su juuksed on sel semestril isegi pikemad,” ütles Golden Nikolašale. „On see uus soeng eriti romantiline? Minu kolleegidele see kindlasti ei meeldi! Nad võivad isegi arvata, et püüad arendada mittebolševistlikku noore romantiku kuvandit. Kas nõnda? No nii, tere tulemast Onegini juurde! Olge valmis saama pimestatud vene lauliku särast! Neilt lehekülgedelt leiab sellist rikkust, et see ei kaota iial võimet meid üllatada ja rõõmustada. On see vene elu entsüklopeedia? On see tragöödia, komöödia või armastusromaan?”
Goldeni jutu ajal oli Nikolaša jälle istet võtnud, trompeti kasti tagasi pannud ning kirjutas nüüd usinalt midagi oma tulipunaste sametkaantega märkmikku. Kui Nikolaša märkas, et Andrei teda vaatab, pomises ta: „Tegele oma asjadega,” ja nihutas märkmiku Andreist nii kaugele kui sai.
„Kas Onegin on sünge misantroop ja nartsissist või armastuse ja ühiskonna ohver? Kas Tatjana on igav provintsitar, kes pole väärt sellist kirge, või on ta vene naise musterkuju? On see õpetus sellest, kuidas armastus tänapäeval käib? Ütle, Demjan Dorov.”
„Tänapäeval saab meie elusid juhtida vaid partei.” Andrei tundis ära pioneeritöö organisaatori nirginäo ja punase kaelaräti.
„Ja seltsimees Stalin!” pistis vahele Marlen Satinov.
„Mida teeb seltsimees Stalin?” küsis Benja Golden, seistes ikka veel toolil püsti.
„Ainult seltsimees Stalin,” kinnitas Marlen, „ja partei saavad juhtida meie elusid. Teid ohustab kodanlik sentimentalism.”
„Olgu, tänan meenutamast,” vastas Golden. „Aga me õpime siin praegu ju Puškinit. Nüüd aga alustagem. Kas olete valmis?” Benja Golden sulges silmad. „Koondage oma meeled, armsad sõbrad, kulla romantikud, mõtlikud unistajad. Pidage meeles: elu on lühike. Elu on seiklus. Kõik on võimalik! Hingake koos minuga!” Golden hingas nina kaudu sisse ja lapsed tegid sedasama. Siis hingasid kõik koos välja. Andrei heitis pilgu ümberringi, et uurida, kas keegi ei naera ega hakka vastu, ent Nikolaša heitis talle tõsise pilgu, nagu oleks ta toime panemas pühaduseteotust, ehkki Serafima näole ilmus hingates väike muie, nagu teaks ta, et Andrei teda vaatab. Niisiis liitus Andrei selle hullumeelsusega ning oli just välja hinganud, kui Golden deklameeris teose esimesed read raamatut avamata ja käed laiali, nagu lausuks võlusõnu:
„Mu onu tõtt ja õigust tundis … ” Ning Golden jätkas, tsiteerides teksti sellise innuga, et kõik lapsed kuulasid hiirvaikselt, kuni viimaks George Satinov käe tõstis.
„Jah?” ütles Benja Golden.
„Ma siin mõtlesin, et mida Puškin tegelikult mõtleb reaga „… ja pühitsetud pulmavoodi”?”
Seepeale kostis klassist itsitusi.
Nikolaša pöördus ringi. „See on armastusest!”
A. S. Puškin „Jevgeni Onegin. Muinasjutud. Draamateosed”, Tallinn, Eesti Raamat, 1973, tlk Betti Alver.