Ühel talveööl. Simon Sebag Montefiore
nagu iga venelane teadis – „aga nüüd kutsuti mind Berliinist tagasi Moskvasse.”
„Kutsuti!” kordas direktor, lüües näost veidi õhetama, sest „kutsuti” sai tähendada üksnes korraldust marssal Stalinilt eneselt. „Teid kutsus …”
„Seltsimees Stalin teatas: nüüd, kus sõda on läbi, peame taastama tõelised ja sotsialistlikud vene väärtused. Olge eeskujuks. Nõukogude inimene on ka perekonnainimene.” Andrei pani tähele, et Satinovi kõnemaneer on kannatlik ja isandlik, kuid mitte hetkekski ülbe. See oli tõeliselt bolševistlik tagasihoidlikkus. „Nii et nüüdsest kohtate mind kooli väravate juures ehk liigagi sageli.”
Direktor Medvedeva pani käed otsekui palves kokku ja tõmbas sügavasti hinge: „Kui targalt öeldud! Seltsimees Satinov, me tunneme teie peret loomulikult väga hästi. Teie naine on meie kollektiivi hinnatud liige ja me oleme siin muidugi harjunud väljapaistvate lapsevanematega, aga … Poliitbüroo liige … me oleme nii liigutatud ja see on nii suur au, et te tulite isiklikult …”
Poiss Andrei ees raputas seda etendust jälgides pead: „Jumalaema, võiks arvata, et papa on teist korda maa peale tulnud Kristus!” teatas ta valjult. Andrei polnud päris kindel, kellega poiss räägib. „Kas me peame selle koogutamise ja kintsukaapimise iga kord läbi tegema, kui ta meid kooli toob?” See oli üks Satinovi poegadest, kes pöördus justkui pooleldi Andrei poole. „Juba see on halb, et ema on õpetaja, aga nüüd … jumaluke. Iiveldama ajab!”
Andreid vapustas selline aupakkumatus, kuid too kenasti riietatud poiss läikivates kingades ja viigitud pükstes, lendlevad juuksed briljantiiniga võitud, näis olevat väga rahul muljega, mille ta uuele poisile jättis. Ta läkitas Andreile viisaka naeratuse: „Ma olen Georgi Satinov, aga kõik kutsuvad mind inglispäraselt George’iks.” Lõppude lõpuks olid inglased endiselt nende liitlased. George sirutas Andreile käe.
„Andrei Kurbski,” ütles Andrei.
„Ah jaa. Saabusite just linna tagasi? Sa oled siis see uus poiss?” päris George reipalt.
„Jah.”
„Nii ma arvasingi!” – ja naeratus kadus. Naeratuseta paistis George Satinovi ilme ennast täis ja tülpinud. Audients oli lõppenud ja Andrei tundis, kuidas ta maa peale tagasi langes.
„Minka!” George embas nüüd vormikat tõmmut tüdrukut. „Mis uudist?” küsis ta.
Andrei kahvatas ja tajus taas ema enda kõrval. Nad mõlemad taipasid, mida tähendas lause: „Saabusite just linna tagasi?”. Väljasaatmine rüvetas endise väljapaistva isiku last.
„Ära oota liialt palju. Küll nad lõpuks sinu sõpradeks saavad,” sosistas Inessa lohutavalt poja käsivart pigistades. Poeg oli talle selle eest tänulik. Tüdruk, kelle nimi oli Minka, oli nii ilus. Kas võib Andrei üldse kunagi rääkida tema või George Satinoviga usalduslikul kergel toonil? Tüdruku selja taga seisid ta vanemad koos väikese poisiga. „See seal on ilmselt tema ema. Ma tunnen ka tema ära. See on Daška Dorova, tervishoiuminister.” Minka tõmmul ja tumedasilmsel emal oli seljas kreemikas kostüümijakk ja plisseeritud seelik, mis sobisid pigem tenniseväljakule kui arstikabinetti. See kõige elegantsem naine, keda Andrei oli Moskvas näinud, heitis korraks pilgu Inessa nõelutud sukkadele, lääpatallatud kingadele ja tumedatele rõngastele ta silmade all. Ka Dorova mees kandis sõjaväevormi, kuid oli väikest kasvu, enneaegu hallinenud juuste ja kahvatu nahaga nõukogude bürokraat. Sellist näovärvi kutsuti Kremli päevituseks.
Andrei üritas just tagasi saada oma loomupärast optimismi, kui ema teda edasi sikutas.
„Tänan teid, seltsimees direktor,” ütles Satinov nüüd vestlust lõpetaval toonil. „Me hindame teie tööd.” Direktor Medvedeva oleks justkui kummarduse teinud, kui Satinovid edasi liikusid; siis pöördus ta Andrei poole, näoilme taas pühalik ja karm.
„Jah?” küsis direktor.
Vaadates selle naise karmidesse silmadesse lakutud juuste ja sitikmustade kulmude all, lõi Andrei kartma, et direktorile ei meenu tema nimi või, mis veelgi hullem, et selle meenumine sunnib teda siit minema saatma. Inessa surus direktrissi kätt ilmel, mis ütles: „Lööge mind. Ma olen sellega harjunud. Ma ootan seda.”
„Ema, mis moodi sa tasud selles koolis käimise eest?” oli Andrei pärinud Inessalt selsamal hommikul ning ema oli vastanud: „Elagem enne selle ajani.” Kas Andrei paljastatakse siin kui rahvavaenlase poeg ja visatakse välja veel enne, kui midagi üldse alata saab?
Vastu tahtmist ulatas direktor Medvedeva käe, mis oli nii kõhn, et sõrmed tundusid krigisevat: „Uus poiss? Jah. Tule pärast kogunemist minu kabinetti! Tingimata!” Siis pöördus ta Dorovite poole: „Tere tulemast, seltsimehed!”
Andreid läbistas kuum hoog. Direktor Medvedeva küsib kindlasti, kuidas nad saavad enestele lubada õppemaksu tasumist. Talle meenus, kuidas isegi pisim neile antud lootusekübe – et ema leiab uue töö, et nad kolivad suuremasse tuppa mõnes ühiskorteris, et neil lubatakse elada mõnes Moskva-lähedases linnas – ikka ja alati viimasel hetkel neilt jälle ära oli võetud. Ta tundis meelerahu kaduvat.
Vestibüülist pääses pikka koridori.
„Kas tulen sinuga sisse kaasa?” küsis Inessa Andreilt. Polnud midagi nii heidutavat kui esimene päev võõras koolis: ühel hetkel tundis ta ema soojust enda kõrval, järgmisel hetkel muutus ema talle terasahelaks pahkluude ümber. „On sul mind ehk vaja?”
„Jah. Ei. Ma tahan öelda …”
„Ma siis lähen nüüd.” Ema suudles teda ja kadus rahvahulka.
Andrei jäi üksi. Nüüd võis ta end teiseks muuta: teiseks muutumine oli üks bolševismi põhimõtteid. Stalin ise oli lubanud, et isade patte ei nuhelda kunagi poegade kätte, ent Andrei teadis, et seda tehti siiski – ja kättemaksuhimuliselt.
2
Andrei seisatas hetkeks uksel, kust pääses 801. kooli suurde koridori, ning hingas korra sügavalt sisse, tundes uue elu lõhnu: pesuruumide kibedat puhastusvahendi hõngu, parkettpõrandate meeldivat vahalõhna, kuulsate emade lõhnaõli lõhna, mõne õpetaja suust tulevat teravat viinalehka, kõige tugevamini aga lootuse hõngu. Siis sööstis ta inimsumma, silmitsedes seinu ehtivaid raamitud plakateid pioneeridest laagriretkedel, joonistusi Timuri ja tema meeskonna seiklustest sõja ajal ning otlitšnik’ute ehk parimate õppurite nimekirju.
Jah, siin ta nüüd oli – ning ta tundis, kuidas ergas reipus sai jagu George Satinovi põlgusest ja direktori pahaendelisest kutsest. Sealsamas, otse tema kõrval kõndis filmistaar Sofia Zeitlin ja vestles seltsimees Satinoviga. Andrei jäi neid paratamatult vahtima. Ta polnud kunagi näinud kaht sellist kuulsust omavahel vestlemas. See oli nagu ehtsates värvides ringvaade. Ta kuulis nende hääli. Kas nad ka hingavad nagu meie, surelikud, mõtles Andrei, ja pidi siis enda üle naerma. Muidugi hingasid.
Satinovi erarõivais ihukaitsjad kiikasid Andreid põlglikul pilgul ning ta pöördus kõrvale, põrgates äärepealt kokku Sofia Zeitlini tütrega, ja seisatas, mõistmata, mida oli tüdrukus sellist, mis ta tähelepanu äratas. Muidugi seletas seda osalt asjaolu, et tüdruk sõitis kooli filmitähe Rolls-Royce’is.
Zeitlini tütar kõndis palju noorema tüdruku hooletul sammul. Ta lokkis juuksed olid kammimata, ta polnud mingitud, kuid ometi tajus Andrei mingit loomupärast ja olemuslikku võimukust, kellegi sellise mõjuvõimu, kes ootas imetlust ja kelle ootused tingimata täitusid. Tüdruku roheliste silmade pilk ristus hetkeks tema omaga ning Andrei pani tähele ta pikki ripsmeid ja suurt tundelist suud, mis jätsid täielikult varju tüdruku jooksvate silmadega sukad ja kaelani kinni nööbitud vanamoodsa valge põlle, mida ta kandis.
Sellal kui Sofia Zeitlin ja seltsimees Satinov koridori mööda edasi läksid ja kõiki tervitasid, keeras Zeitlini tütar, kes vist märkas, et Andrei teda vaatab, lootusetul ilmel pilgu taeva poole ning see oli nii süüdlaslik liigutus, nagu oleks tüdruk tahtnud öelda, et ka tema ema valmistab talle piinlikkust.
„Serafima!” see oli jälle Satinovi poeg. „Kas vaheaeg läks hästi? Mis uudist?” See paistis olevat