Ühel talveööl. Simon Sebag Montefiore
pintsak – on; hallid püksid – on; Puškini teos, kaks vihikut, neli pliiatsit, pakitud võileivad lõunaeineks … Ja nüüd vaatas ema Andreile ärritava kulmukortsutuse saatel otsa.
„Oi, Andrjuša, sul on nägu must!” Tuues käekotist lagedale kasutatud taskurätiku, limpsas ta seda keelega ja asus nühkima poja põske.
Niisugune oli Andrei esimene mälestus sellest koolist. Kõik niidid, mis viisid tapmiseni, peitusid seal, kui teadsid, millist neist järgida. Ja need said alguse hetkest, mil ema nühkis Andrei põske, sellal kui Andrei üritas teda eemale tõrjuda, nagu oleks ema teda suvepäeval ründav tüütu kärbes.
„Jäta järele, ema!” Andrei lükkas ema käe eemale. Ema kuiv pingul nägu metallraamidega prillide taga ajas Andrei raevu, ent tal õnnestus raev siiski maha suruda, sest ta teadis, et koolikott, pintsak ja kingad olid hangitud naabritelt raha kerjates, pöördudes sugulaste poole (kes loomulikult neist lahti ütlesid, kui isa kadus) ja täiturge kammides.
Neli päeva varem, 1945. aasta 9. mail oli ema tulnud koos temaga tänavale, et tähistada Berliini langemist ja natsliku Saksamaa alistumist. Ometi oli isegi sel imede päeval kõige hämmastavam asi see, et neil oli lubatud Moskvasse tagasi pöörduda. Aga isegi see ei olnud kõige suurem ime: Andrei oli vastu võetud Jossif Stalini nimelisse kool-kommuuni number 801, kus olid hariduse saanud ka Stalini enda lapsed. Aga see hämmastav hea uudis tõi tema emale Inessale otsekohe kaasa uue mure: kuidas tasuda raamatukoguhoidja palgast koolimaksu?
„Kuule, ema, kohe avatakse väravad,” ütles Andrei, kui väike vana pruunis uksehoidja vormis tadžikk, kortsus nagu röstitud pähkel, võtmetega väravaketi kallale asus. „Millised väravad!”
„Väravavarbadel on kuldsed tipud!” ütles Inessa.
Andrei uuris kahele stalinistlikus stiilis seinapiilarile uurendatud heroilisi figuure. Igale sambale oli paigutatud pronksist tahvel, millel Andrei tundis ära Marxi, Lenini ja Stalini kuldsed siluetid.
„Ülejäänud Moskva on varemetes, aga vaata seda tähtsatele inimestele mõeldud kooli!” ütles ta. „Küll nemad juba teavad, kuidas omade eest hoolt kanda!”
„Andrei! Pea meeles, keelt tuleb hammaste taga hoida …”
„Oh, ema!” Andrei kontrollis end sama karmilt kui emagi. Kui sinu isa kaob ja perekond kaotab kõik ja sina ise kõigud hävingu äärel, siis pole sulle tarvis meelde tuletada, et pead olema ettevaatlik. Ema tundus ta käte vahel nagu kondikubu. Süüa sai vaid jaopärast, nad suutsid end vaevu ära toita.
„Tule,” ütles ta. „Rahvas hakkab saabuma.” Järsku hakkas igast suunast ilmuma koolivormis lapsi – hallides pükstes ja valgetes särkides poisse, hallides seelikutes ja valgetes pluusides tüdrukuid. „Ema, vaata seda autot! Huvitav, kes sellisega sõidab?”
Kõnnitee veerde libises Rolls-Royce. Autost kargas välja nokkmütsiga autojuht, kes jooksis auto tagaust avama. Andrei ja Inessa vahtisid ammulisui, kuidas tulipunaste huulte, tugeva lõua ja süsimustade juustega rinnakas naine autost väljus.
„Vaata, Andrjuša!” hüüdis Inessa. „Kas tead, kes see on!”
„Muidugi tean! See on Sofia Zeitlin! Mulle meeldivad tema filmid. Ta on mu lemmikfilmitäht.”
Andrei oli temast – neist täidlastest huultest, neist kaarduvatest puusadest – isegi und näinud. Ta oli ärganud suures hämmelduses. Too naine oli ju vana – jumaluke, üle neljakümne!
„Vaata, mis tal seljas on!” imestles Inessa, uurides Sofia Zeitlini ruudulist kostüümi ja kõrgeid kontsi. Sofia kannul ilmus Rollsist lagedale heledate lokkis juustega pikka kasvu tüdruk. „Oi, see on ilmselt tema tütar.”
Nad vaatasid, kuidas Sofia Zeitlin oma peent jakki silus, oma soengut kontrollis ja fotograafidele poseerima harjunud isikuna kolme suunda elukutselise naeratuse läkitas. Tema tütar, kontrastina ema veatule välimusele üsna korratu, pööritas silmi. Püüdes hoida pakki raamatuid kaenla all ja koolikoti rihma õlal, suundus tüdruk otse kooli väravate poole.
Inessa asus Andrei õlgadelt kujuteldavat tolmu harjama.
„Jumala nimel, ema,” sosistas Andrei ema kätt kõrvale lükates. „Tule! Me jääme hiljaks.” Mis siis, kui tema klassikaaslased teda esmakordselt kohates näevad, kuidas ema ta nägu puhastab! See oli mõeldamatu! Õudne!
„Ma lihtsalt tahan, et sa näeksid nii hea välja kui võimalik,” seletas Inessa, aga Andrei hakkas juba üle tee minema. Autosid polnud palju ning kogu Moskva nägi pärast neli aastat kestnud sõda välja luitunud, armides ja väsinud. Vähemalt kaks Ostoženka tänava maja olid nüüd vaid varemehunnikud. Kurbskid olid just jõudmas kõnniteele, kui kostis pidurite kriiksatus ning nende poole sööstis must ja läikiv Packard, kannul masajas Pobeda. Kui auto järsult pidurdades seisma oli jäänud, hüppas Packardi reisijaistmelt välja vahatatud vuntsidega ja univormis ihukaitsja ning avas autoukse.
Autost ronis välja keegi mees. „Ma tunnen ta ära,” ütles Andrei, „see on seltsimees Satinov.”
Andrei mäletas Satinovi Pravda pildilt, kus tal oli kogu rind medaleid täis (artiklist pealkirjaga „Stalini raudne komissar”); nüüd oli mehel seljas aga lihtne kaitsevärvi vorm ja sellel üksainus Lenini orden. Jäine pilk, kotkanina: tundetu distsipliin, bolševistlik karmus. Kui sageli oli Andrei näinud seda nägu majasuurustel plakatitel, paraadidel lehvitatavatel lippudel; Uuralites leidus koguni linn nimega Satinovgrad. Ema pigistas Andrei käsivart.
„On alles kool,” ütles Andrei. Seltsimees Satinovi ümber, kellega nüüd liitusid tilluke naine ja kolm koolivormis last – kaks umbes Andrei vanust poissi ja tükk maad noorem tüdruk, moodustasid ihukaitsjad faalanksi.
Herkules Satinov, Poliitbüroo liige, partei keskkomitee sekretär, kindralpolkovnik, lähenes kooli väravatele, tütar kättpidi kõrval, nagu juhataks võidumarssi. Andrei ja tema ema tõmbusid vaistlikult tagasi ja nad polnud ainsad: väravate juures moodustus juba järjekord, kuid Satinovidele anti teed. Kui Andrei ja tema ema nende kannul sisse läksid, avastasid nad end järjekorra esiotsast, otse Satinovi poegade selja tagant.
Andrei polnud kunagi ühelegi juhile nii lähedal viibinud ja ta heitis üle õla äreva pilgu emale.
„Jääme veidi tahapoole.” Tagane – andis Inessa käega märku – tagane. „Parem on mitte liiga ette tikkuda.” Reegel number üks: jää märkamatuks, ära tõmba enesele tähelepanu. See oli kauasest ebaõnnest ja kannatustest tingitud harjumus ses kivist südamega süsteemis. Aastaid olid nad jäänud märkamatuks rahvarohketes raudteejaamades, kus oli karta, et kontrollitakse nende isikutunnistusi.
Lõhestatuna ettevaatlikust hirmust ja soovist viibida oma uute klassikaaslaste, Moskva kuldse nooruse läheduses, ei suutnud Andrei pöörata pilku seltsimees Satinovi sõjaväe stiilis pügatud kuklalt. Ning nõnda sündiski, et peagi leidsid nad end järjekorra esiotsa lähedalt, peaaegu kooli värava kahe kuldse tipuga samba vahelt, pea kohal kuumav Moskva taevas – nii sinine, et tundus peaaegu kahkjas.
Andrei ja tema ema ümber tungles lapsevanematest rahvahulk, hästirõivastatud naised ja kuldsete õlakutega mehed (Andrei silmas eespool üht marssalit) ning tihedas summas punaste pioneerirättidega suverõivais lapsed. Andrei kõrval higistas Inessa, nägu murest moondunud, nahk kuiv nagu hall kartong. Andrei teadis, et ema on vaid neljakümneaastane – see tähendab, mitte veel kuigi vana –, kuid kontrast kenades suvekleitides ja läikivaid juuksurisoenguid kandvate emadega oli liigagi ilmne. Isa arreteerimine ja kadumine, nende väljakihutamine pealinnast, seitse aastat pagulust Kesk-Aasias – kõik see oli ema põrmustanud. Andrei tundis ema pärast kohmetust, ema ärritas teda, kuid ta ihkas samal ajal ka ema kaitsta. Andrei võttis emal käest kinni. Ema alandlik ja tänulik naeratus pani Andrei mõtlema isa peale. Kus sa oled, isa, mõtles ta. Viibid sa veel elavate seas? Oli nende tagasipöördumine Moskvasse kogu selle luupainaja lõpp või järjekordne julm vingerpuss?
Seltsimees Satinov astus ettepoole, teda tuli tervitama naine mustas sirges kleidis, mis tegi ta sarnaseks nunnaga.
„Tere tulemast, seltsimees Satinov! Mina olen kooli direktor Kapitolina