Ühel talveööl. Simon Sebag Montefiore
vastas mees. „Sain aru. Parim sõber tuleb ka! Roni peale, Andrei!”
Ta avas auto tagumise ukse ja Serafima istus peale. Kui ka Andrei tema kõrval istet oli võtnud, käivitas mees auto, tagurdas Gorki tänava keskele ja kihutas otseteed ette Studebakeri veoautole, mis pidi kõrvale keerama, et vältida kokkupõrget. Miilitsameeste paar vaatas pealt, kuid ei teinud midagi, et kihutaja kinni pidada.
„Kas tead, kes see on?” sosistas Serafima. „See on Stalini poeg Vassili. Ole ettevaatlik, eks!”
Mõni minut hiljem keeras Vassili paremale, jäi seisma ja jooksis auto ümbert ringi, et Serafima välja aidata. Nad olid mingil umbtänaval. Nende ees paistis lihtne puust uks, mida valvas punases pluusis muskliline usbekk.
„Sina, mats, ei lähe kuhugi,” nähvas mees parajasti ühele ratsaväeleitnandile, kel oli kaasas tütarlaps. Järjekord lookles nurga taha. Kui mees Vassilit nägi, muutis ta tooni: „Tere õhtust, polkovnik!” ütles ta, lükates teised teelt kõrvale ja avades kummarduse saatel ukse. „Tere tulemast meie Kokteilisaali! Minge aga sisse!”
Vassili ja Serafima läksid sisse, ent Andrei kõhkles.
„Sina, koolipoiss, küll mitte. Lase jalga!”
„Aga ma olen nendega koos! Serafima!” hüüdis Andrei, olles samal ajal vihane oma kõrge meeleheitliku hääletooni peale. Vassili Stalin tõstis ümber pöördumata käe.
„Veab sul!” Usbekk avas ukse ning Andrei tõttas läbi punase siidi ja männipaneelidega rikkalikult kaunistatud müügilettide ja alkoovide rägastiku Serafimale järele.
Vassili tundis siin kõiki. Ta suudles riidehoius üht purjus naisterahvast ja baari sisenedes asus ta kamandama nagu mõni pealik. Üks purjus lendur ning kaks liibuvas suure dekolteega kokteilikleidis tütarlast ja kindral embasid teda. Ent Vassilile tundus kõige rohkem rõõmu valmistavat kohtumine ühe kiilaspäise kõõrdsilmse kärnkonna moodi mehega, kel oli randmel kolm käekella.
„Elagu Tuurakuningas!” hüüdis ta. „Saada õige datšasse mõned fileelõigud.”
Nüüd lähenes neile keegi teine mees, seljas lõnguseülikond nagu mõnel neegril Ameerika džässorkestrist ning jalas kahevärvilised kingad.
„Kas tahaksid osta Schiaparelli ballikleiti, mida kandis kunagi üks Viini printsess?” päris mees ungari aktsendiga. „Ja see sõrmus? Euroopas leiab praegu mida iganes, kui tead, kust otsida.”
Vassili pöördus kõrvale ning tellis brokaatvestis armeenlasest ettekandjalt kokteilid.
„Kes need inimesed kõik on?” küsis Andrei Serafimalt.
„Need on kõik stiljaga’d ehk Moskva inimesed with style (Serafima matkis seda öeldes hästi ameerika aktsenti).
Saabusid kokteilid. Andrei rüüpas enda oma ja jook pani ta silmad vett jooksma.
„Kes see koolitüdruk on, Vaska?” päris kõõrdsilmne mees.
„Sofia Zeitlini tütar. Mina palun temalt põlvili kohtumist, aga tema ei vaata minu poolegi. Hei, Serafima, kuidas sulle kokteil meeldib?”
„Vastik,” vastas Serafima, nähes välja kõrgim kui kunagi varem. „Ma tahan koju.”
„Hea mõte,” ütles Vassili. „Minu juurde.”
Andreile jäi teekond Vassili Stalini poole vaevu meelde. Ta pea käis ringi apelsinikokteilist, mille ta oli liiga kiiresti ära joonud. Linnast väljas kihutasid nad läbi männimetsa, kus loojuv suvepäike maalis puud punaseks. Ühes kohas tõmbas Vassili välja nagaani ja laskis paugu, kui ühest veoautost mööda kihutas. „Olgu see tollele mölakale õppetunniks!” hüüdis ta.
Siis keerasid nad ühele sissesõiduteele. Nad suunati käeviipega läbi hoolega valvatud kontrollpunkti, tõkkepuu tõusis niipea, kui Vassili tolmupilvi üles keerutades jala pidurile vajutas. Viimaks peatusid nad valgete sammastega Ameerika lõunaosariikide stiilis mõisamaja ees ja läksid sisse.
„Tooge joogid! Kus toit on? Ja grammofon!” hüüdis Vassili valjul häälel, silmis metsik pilk. „Tere tulemast Zubalovosse. Siin elasid varem minu vanemad. Nüüd on see minu oma.”
Mõni minut hiljem istus Andrei juba Serafima kõrval laua taga, mis oli täis gruusiapäraseid suupisteid ning kõikvõimalikke pudeleid. Vassili mängis grammofonil plaate, samal ajal saabusid külalised, kes alustasid tantsimist. „Kuulake, see on Ameerika džäss, rõhutud neegrite muusika!” kaagutas Vassili naerda.
„Kuule, poja,” pilutas ta Andrei poole vaadates silmi. „Sa ei joo ju üldse. See on solvamine! Ära unusta, et minu isa on grusiin. Või siis oli grusiin. Nüüd on ta venelane.”
„Ma olen kehv jooja,” tunnistas Andrei.
Vassili ulatas nii talle kui Serafimale klaasi viskit. „Põhjani!” nõudis ta.
Andrei silmitses oma klaasi ja tal hakkas paha.
„Joo parem, kullake,” ütles Serafima.
Vassili näitas Andrei peale näpuga. „Ma jälgin sind!”
Andrei jõi viski ära. Tema ümber tundus kogu pidu, tantsijad ja istumisruum virvendavat nagu miraaž kusagil kõrbes. Kaks Kokteilisaalist tuttavat tüdrukut tantsisid kokkuliibunult, kummalgi sigaret näpu vahel, ent seejuures teineteist kõrvetamata. Nende nägudel voolas ojadena ripsmetušisegust higi, nii et nad nägid välja nagu alasti söekaevurid vihma käes. Üks kapteni auastmes mees tantsis vaid saabaste ja pükste väel lesginkat. Ja kõige selle keskel seisis Vassili, plaksutas käsi, passis grammofoni ning jõi samal ajal mitmesugustest klaasidest ja pudelitest viina, Armeenia konjakit, Krimmi šampust ja Gruusia veini.
Andrei heitis pilgu Serafimale, kes tundus olevat niisama üksildane ja haavatav nagu ta isegi. Kuidas küll ometi nad siit pakku pääsevad? Andrei tundis end viibivat Moskvast hirmus kaugel; neil ei olnud autot ega mingit võimalust siit põgeneda. Ema hakkab kindlasti muretsema. Ja mida mõtlevad Serafima vanemad?
Nende lauda istus üks viksilt mundris ohvitser. „Mida paganat teie kaks siin teete?” küsis ta. See oli David Satinov, George’i vanem vend. „Kes teid siia tõi?”
Serafima osutas Vassili Stalinile. „Meil polnud siin eriti valikut.”
David Satinov raputas pead. „Oleksin võinud arvata. See ei ole koolitüdrukute jaoks sobiv koht.”
Sellal oli Vassili nendega liitunud. „David, minu isa terviseks. Stalini terviseks! Meie vaprate lendurite terviseks!” Kõik jõid hurraahüüete koori saatel.
„Räägi mulle, David, miks meie lennukid endiselt alla kukuvad?” päris Vassili äkitselt, üle laua lähemale kummardudes.
„Nõukogude lennukid on parimad maailmas,” vastas David.
„Kui neil on midagi viga, siis ütlen ma seda isale. Me peame leidma kurjategijad, kes meie poisse surnukirstudes üles lennutavad! Ja nende pead lendavad, David!”
„Jah, Vaska,” vastas David.
„Kas sa ka tead, miks ma pidu pean?”
David raputas pead.
„Mind ülendati just kindraliks. Isa usaldab mind jälle. Ta andis mulle andeks.”
„Õnnitlen.” David embas Vassilit.
„Serafima! Ma viin su oma lennukiga lendama,” hüüdis Vassili. „Me sukeldume nii madalale, et talupojad peidavad end heinakuhjadesse. Tähistagem! Tule, tantsime!”
„Hei, Vaska, ära sa talle liiga tee, ta on veel noor,” hoiatas David.
Kuid Vassili Stalin tõmbas Serafima kaasa rahvasumma. „See on fokstrott.” Ta võttis Serafima käte vahele, käed kord tüdruku puusadel, kord tema juustes … Serafima tõmbus jäigaks, kui Vassili teda muljus, ning Andrei märkas, kui ebamugavalt tüdruk end tunneb. Mitu tüdrukut asus nüüd Vassili ümber tiire tegema; üritades nende kõigiga tantsida, laskis Vassili Serafimast lahti ja tüdrukul õnnestus mingil