Üks talvenädal. Maeve Binchy
püüdis, aga uni ei tulnud. Nii istus ta siis sirgeselgselt toolil samas toas, mida ta oli jaganud Walter Starriga kõik need viis imelist kuud ja kolm rahutut kuud.
Walter ütles, et nii kaua ei ole ta kunagi varem kusagil peatunud. Ta ütles, et ei taha talle haiget teha, ja palus tal minna tagasi Iirimaale, kust ta oli tema leidnud.
Chicky ainult naeratas talle läbi pisarate.
Tal kulus neli päeva, et leida endale elupaik ja töökoht. Söökla kõrval ehitusel kukkus üks töömees ja ta toodi sööklasse toibuma.
„Mul ei ole nii halb olla, et peaksin minema haiglasse,” püüdis ta neid veenda. „Kas saaksite kutsuda proua Cassidy, tema teab, mida teha.”
„Kes on proua Cassidy?” oli Chicky küsinud mehelt, kes rääkis iiri aktsendiga ja kartis, et võib kaotada päevatöö.
„Üürib tube,” kostis mees. „Ta on hea inimene, hoiab asju enda teada, temaga võib ühendust võtta.”
Mehel oli õigus. Proua Cassidy võttis ta üle.
Ta oli väikest kasvu askeldav olevus, terava pilgu ja kuklale kinnitatud range juuksekrunniga. Keegi, kes aega ei raisanud.
Chicky vaatas teda imetlusega.
Proua Cassidy korraldas vigastatud mehe sõidutamise oma külalismajja. Ta ütles, et tal on naaber, kes on põetaja, ja kui mehe olukord halveneb, viib ta tema haiglasse.
Järgmisel päeval sisenes Chicky proua Cassidy pansionaati.
Kõigepealt küsis ta töömehe kohta, kes vigastada sai ja sööklasse toodi. Siis küsis ta tööd.
„Miks te minu juurde tulite?” päris proua Cassidy.
„Räägitakse, et teie hoiate asju enda teada, te ei käi ringi ega latra.”
„Selleks olen ma liiga hõivatud,” tunnistas proua Cassidy.
„Võiksin koristada. Olen tugev ega väsi.”
„Kui vana te olete?” uuris proua Cassidy.
„Homme saan kakskümmend üks.”
Aastaid inimeste jälgimist ja vähe juttu olid teinud proua Cassidy väga kindlameelseks.
„Palju õnne sünnipäevaks,” soovis ta. „Tooge oma asjad ja kolige kohe täna sisse.”
Asjade toomine ei võtnud kaua aega: tuli vaid haarata väike kott suurest korrapäratult laiutavast korterist, kus ta oli elanud Walter Starri tüdrukuna koos rühma rahutute noorte inimestega kõik need õnnelikud kuud, enne kui tsirkus lahkus linnast ilma temata.
Ja nii algas Chicky uus elu. Väike tuba, peaaegu nagu mungakong, pansionaadi ärklikorrusel; hommikul üles, söögiriistad puhastada, trepp küürida ja hommikueine valmis panna.
Proua Cassidyl oli kaheksa majulist, kõik iirlased. Need inimesed ei alustanud päeva helveste ja puuviljaga. Mehed, kes töötavad ehitusel või metroos, vajavad tubli portsjoni peekonit ja mune, mis aitaks neid keskpäevase singivõileivani, mille samuti Chicky valmis tegi ja vahapaberisse mähkis ning neile üle andis, kui nad tööle hakkasid minema.
Siis tuli voodid teha, aknaklaasid läikima hõõruda ja elutuba koristada ning seejärel läks Chicky koos proua Cassidyga sisseoste tegema. Ta õppis ära, kuidas odavaid lihalõike marineerides maitsvamaks muuta, ja sai ka teada, kuidas kõige lihtsamatele toitudele pidulik väljanägemine anda. Laual oli alati vaas lõikelilledega või lillepott.
Proua Cassidy riietus alati kenasti, kui ta õhtusööki serveeris, ja mingil viisil olid mehed hakanud järgima tema eeskuju. Kõik nad pesid end ja vahetasid särgi, enne kui lauda istusid. Kui sa ise järgid häid kombeid, siis saad need ka vastutasuks.
Chicky kutsus teda alati proua Cassidyks. Ta ei teadnud tema eesnime ega ka elulugu ega sedagi, mis võis olla juhtunud härra Cassidyga, kui üldse oli olnudki härra Cassidyt.
Ja vastutasuks ei küsitud midagi ka Chickylt.
Niisugune suhtlemisviis oli väga rahustav.
Proua Cassidy oli rõhutanud, kui tähtis on, et Chicky saaks rohelise kaardi ja registreeriks ennast, et hääletada linna volikogu valimistel ning sellega aidata omalt poolt kindlustada vajaliku arvu iirlastest ametnike võimu juurde pääsemise. Ta selgitas ka, kuidas saada postkontorisse oma nimekasti, nii et saaks posti teel suhelda, ilma et keegi teaks, kus sa tegelikult elad, või üldse midagi su tegevusest.
Proua Cassidy oli loobunud üritamast veenda teda seltsielus osalema. Chicky oli noor naine maailma kõige põnevamas linnas. Pakuti tohutult võimalusi. Aga Chicky oli väga kindlameelne. Tema ei tahtnud midagi. Ei pubi melu, ei Iiri klubisid ega ka kiidulugusid, kui hea abikaasa võiks see või too majuline olla. Proua Cassidy oskas sellest sõnumi välja lugeda.
Tal õnnestus siiski suunata Chicky täiskasvanute koolitustundidesse ja täienduskursustele. Chicky õppis suurepäraseks kondiitriks. Ent ta ei ilmutanud mingit huvi proua Cassidy pansionaadist lahkumise vastu, kuigi kohalik pagaritööstus pakkus talle täisajaga töökohta.
Chicky kulutas vähe, ta hoiused kasvasid. Kui ta parajasti ei töötanud proua Cassidy juures, oli tal palju muud teha. Ta valmistas roogasid ristseteks, esimese armulaua söömaaegadeks, juutide täisealiseks pühitsemise pidudeks ja pensionile saatmise tähistamiseks.
Igal õhtul istusid tema ja proua Cassidy oma üürilistega ühise laua taga.
Ta ei teadnud ikka veel midagi proua Cassidy elukäigust ja ka temalt endalt ei olnud keegi kunagi küsinud ta elu üksikasju. Seepärast oli täiesti üllatav, kui proua Cassidy avaldas korraga arvamust, et Chicky peaks tegema külaskäigu Stoneybridge’i.
„Mine kohe, muidu jätad selle liiga hiljaks. Siis muutub tagasiminek ületamatuks raskuseks. Kui teed veel sel aastal kiirvisiidi, on sul palju kergem.”
Ja tegelikult oligi see palju kergem, kui ta oli arvanud.
Ta kirjutas Stoneybridge’i ja teatas neile, et Walter peab minema äriasjus nädalaks Los Angelesse ja oli soovitanud Chickyl kasutada seda aega Iirimaale sõiduks. Ta tahaks väga teha lühikese külaskäigu koju ja loodab, et kellelgi pole midagi selle vastu.
Viis aastat oli möödas päevast, kui ta isa ütles, et ärgu ta sellesse majja kunagi enam tagasi tulgu. Kõik oli muutunud.
Isa oli nüüd hoopis teistsugune mees. Mitu südamehäiret olid teinud talle selgeks, et tema ei valitse maailma ega isegi mitte oma osa selles.
Ema ei kartnud enam nii väga nagu kunagi varem, mida inimesed arvavad.
Õde Kathleen, kes oli nüüd Mikey naine ning Orla ja Rory ema, oli unustanud oma karmid sõnad perekonna häbistamise kohta.
Ka Mary, kes oli abielus J.P-ga, selle hullu vana farmeriga mäe pealt, oli muutunud mahedamaks.
Brian, keda muserdas O’Hara perekonna vastuseis, oli ülepeakaela töösse sukeldunud ja vaevalt üldse märkas, et õde on koju tulnud.
Nii oli külaskäik üllatavalt valutu ja sellest ajast peale tuli Chicky igal suvel korraks tagasi oma pere sooja rüppe.
Kui ta oli jälle Stoneybridge’is, jalutas ta miilide viisi ümbruskonnas ringi ja ajas naabritega juttu, valgustades neid uudistega oma müütilisest elust teisel pool Atlandi ookeani. Nendest maapiirkondadest reisisid väga vähesed kaugele Ühendriikidesse Chicky teadis, et pole mingit ohtu ootamatu külastuse ohvriks langeda.
Tema loodud fassaadi ei lammuta ealeski üllatusvisiit korterisse, mida tegelikult ei eksisteerigi.
Varsti on temagi osake selles maastikus.
Ta sai kokku oma sõbranna Peggyga, kes rääks talle draamadest kudumisvabrikus. Nuala oli juba ammu läinud elama Dublinisse ja nad ei ole temast enam midagi kuulnud.
„Saame kohe aru, et juuli on käes, kui näeme Chickyt rannas jalutamas,” ütlesid talle kolm Sheedy õde.
Ja Chicky näole ilmus lai naeratus, mis haaras nad kõik oma soojusesse ning ütles neile ja kõigile teistele, kes kuulasid, et mitte kusagil