Üks talvenädal. Maeve Binchy
kitsemurakaid korjamas. Ta oli öelnud, et need on ju tasuta.”
„Oled sa ikka kindel, et see koht on nüüd sinu oma, Chicky?” Isa muretses nagu alati. „Ega sa ei lähe sinna teenijatüdrukuks nagu Nuala, vaid lubaduse peale, et ta jätab selle kõik sinule?“
Chicky rahustas nad maha, kinnitades, et see kõik kuulub nüüd temale.
Vähehaaval hakkasid nad aru saama, et see on tõepoolest nii. Igale nende vastuväitele oli Chicky juba mõelnud. Aastad New Yorgis olid teinud temast ärinaise. Minevik oli neid õpetanud Chickyt mitte alahindama. Nad ei tahtnud sama viga enam teist korda teha.
Perekond oli korraldanud veel teisegi Walteri mälestusmissa, kuna esimese ajal ei olnud Chickyt kodus, nagu nad ütlesid. Chicky istus Stoneybridge’i väikeses kirikus ja mõtles, kas tõesti Jumal vaatab ja kuulab seal ülal.
See ei paistnud küll olevat tõenäoline.
Aga kõik siin näisid arvavat, et nii see on. Terve kogudus ühines palvetes Walter Starri hinge toetuseks. Kas ta ise oleks naernud, kui oleks teadnud, mis toimub? Kas teda oleks šokeerinud nende inimeste ebausk siin Iirimaa mereäärses linnakeses, kus tal oli kunagi puhkuse ajal olnud armuafäär?
Nüüd oli Chicky siin tagasi ja teadis, et temast saab jälle kirikuinimene. Siis on kergem; New Yorgis oli proua Cassidy igal pühapäeval käinud missal. See oli veel üks asi, mida nad kunagi ei arutanud. Ta vaatas ringi kirikus, kus teda oli ristitud, kus ta sai esimese armulaua ja kinnituse, kirikus, kus laulatati ta õed ja kus inimesed palvetasid ühe mehe hinge eest, kes polnudki surnud. See kõik oli väga imelik.
Ent ta lootis siiski, et need palved teevad kellelegi kusagil head.
Oli kümnete viisi miinivälju, kus tuli väga ettevaatlikult liikuda. Chicky pidi kindlustama, et ta ei pahandaks neid, kes juba pakkusid selles piirkonnas hommikusöögiga majutuskohti või üürisid välja suvemajakesi. Algas pidev diplomaatiline rünnak, millega püüti selgitada, et see, mida ta teeb, on siinkandis midagi täiesti uut ega ohusta sugugi senist äritegevust.
Ta külastas paljusid pubisid, mida oli siin maal igal pool, ja rääkis neile oma plaanidest. Tema külalised tahaksid rannakaljudel ja Stoneybridge’i ümbruse mägedel ringi tuuritada. Ta soovitaks neil vaadata tõelist Iirimaad, süüa lõunat tavalistes põlistes baarides, pubides ja kõrtsides. Nii et kui nad serveerivad suppi ja lihtsat toitu, sooviks ta sellest teada saada, et siis suunata nende juurde oma kliente.
Ta valis ehitajad maa ühest teisest piirkonnast, sest tahtis vältida olukorda, kus peab ehitustegevuses eelistama kas O’Harasid või nende peamisi rivaale. Nii oli palju kergem kui valida ühe ja teise vahel. Materjalide ostmisega oli sama lugu. Võidi ju kergesti solvuda, kui nähti, et ta eelistab mingit üht kohta.
Chicky püüdis tegutseda nii, et sellest ettevõtmisest saaksid kõik midagi. Ta oli väga osav inimesi enda poole meelitama.
Peamine ülesanne oli saada arhitektid liikvele ja töömehed ehitusplatsile. Tal läheb vaja töödejuhatajat, aga mitte veel. Ta tahaks ka kedagi, kes elaks majas ja aitaks teda söögitegemisel, ent ka see võis veel oodata.
Selle viimase töö jaoks pidas Chicky silmas õetütar Orlat. Tüdruk on kiire ja taiplik. Armastab Stoneybridge’i ja siinset elu. Ta on aktiivne ja sportlik, tegeleb purjelauasõidu ja mägironimisega. On Dublinis läbi teinud arvutikursuse ja tal on ka diplom turunduse alal. Chicky võiks talle õpetada kokandust. Orla on elavaloomuline ja oskab inimestega suhelda. Kivihäärber sobiks tema loomusega. Chicky kurvastuseks näis aga tüdruk eelistavat otsida töökohta Londonis ja ka elada seal. Ei aidanud selgitused ega midagi, ta lihtsalt läks. Noortel on tänapäeval kõik palju kergem kui tema ajal, mõtles Chicky. Orla ei pidanud luba küsima ega pere heakskiitu saama. Eeldati, et ta on juba täiskasvanu ja tema elus nad enam „ei” öelda ei saa.
Plaane aga muudkui lisandus. Pidi tulema kaheksa külalismagamistuba ja avar köök-söögituba, kus kõik külastajad saavad korraga õhtust süüa. Ta leidis hiigelsuure vanamoodsa laua, mida tuli küll iga päev küürida, kuid mis oli see-eest ehtne. Selles majas polnud kohta võltsmahagoni ega kohalinikute ega paksust Iiri linasest laudlinade jaoks. Siin pidi kõik olema ehtne.
Ta sai kaubale kohaliku käsitöömeistriga, kes lubas talle teha neliteist tooli, ja ühe teisega, kes oli nõus restaureerima vana puhvetkapi, kuhu saaks välja panna portselani. Koos preili Queeniega sõitis ta ümbruskonna oksjonitele ja odavmüükidele ning leidis sealt sobivad klaasid, taldrikud ja kausid.
Nad said kokku inimestega, kes oskasid taastada Sheedy kodu vanu vaipu ja asendada väikeste antiiksete laudade kulunud nahka.
Seda osa tööst armastas preili Queenie kõige rohkem. Ta kordas väsimatult, milline ime see küll on, et kõik need armsad aarded saavad värske näo. Ta õdedel oleks nii hea meel, kui nad näeksid, mis toimub. Preili Queenie uskus, et õed on teadlikud kõigest, mis toimub Kivihäärberis, ja jälgivad seda tunnustavalt. Oli nii liigutav, et ta nägi neid viibivat mingis õnnelikus paigas ja ootavat, et hotell avatakse, ning hoidvat üldse Stoneybridge’i tulemistel ja minemistel silma peal.
Hämmingut tekitas pigem see, kui preili Queenie väitis, et ka Walter Starr on seal ülal taevas koos kahe preili Sheedyga ja tervitab rõõmuga iga uut sammu, mille teeb tema vapper ja julge lesk.
Chicky hoolitses selle eest, et ta perekond saaks iga nädal teada tema plaanidest, nii et neil oleks hea ülevaade ja teiste ees eelised. Nad tunnevad ennast kindlamalt, kui teavad juba eelnevalt, et ehitustaotlused on heaks kiidetud, et müüriga ümbritsetud köögiviljaaias kavatsetakse kasvatada oma aedvilju ja et kogu hoone saab õlikütte.
Arvatavasti läheb tal vaja ka kutselist sisekujundajat. Kuigi nii tema ise kui ka preili Queenie uskusid end teadvat, missugune see koht peaks välja nägema, häälestasid nad end nii, et selle töö teevad arukad inimesed, kes võtavad korraliku töötasu ja kujundavad siis koha ka maitsekaks ja stiilseks. Mida Chicky ise arvas olevat elegantne, võidakse väga hästi pidada maotuks.
Kuigi ta oli ajakirjadest uurinud igasuguseid hotelle ja maamaju, oli tal vajaliku pildi saamiseks vähe praktilisi kogemusi. Proua Cassidy pansionaat ei olnud ka stiilitaju arendamiseks just kõige õigem koht.
Ees on palju tööd: on vaja teha koduleht ja hakata vastu võtma tellimusi internetis, mis on talle veel väga võõras maailm. See on koht, kus noor Orla saaks olla ta parem käsi, kui ta tuleks Londonist tagasi. Chicky oli talle kaks korda helistanud, aga tüdruk oli olnud väga hajali ja puiklev. Chicky õde Kathleen väitis, et Orla on igavene tujukas tüüp ja temaga on võimatu mõnel teemal jutule saada.
„Ta on palju kangekaelsem, kui sina eales oled olnud,” sõnas Kathleen kahetsusega, „ja see juba ütleb midagi.”
„Aga vaata, kui tubliks ja arukaks ma lõpuks kasvasin,” naeris Chicky.
„Ega see paik siin veel korras ega töös ole.” Kathleeni hääl kõlas kurjakuulutavalt. „Alles siis näeme, kui tubli ja arukas sa oled, kui su äritegevus lahti läheb.”
Ainult proua Cassidy New Yorgis ja preili Queenie uskusid, et kõik toimib ja kulgeb väga edukalt. Kõik teised ei vaielnud vastu ning lootsid, et ettevõte saab jalad alla, aga täpselt samuti lootsid nad pikka kuuma suve ja Iiri jalgpallurite head esinemist maailmakarikavõistlustel.
Mõnikord õhtul läks Chicky rannakaljudele jalutama ja vaatas Atlandi ookeani avarustesse. See andis talle alati jõudu.
Inimestel oli olnud piisavalt julgust asuda väikestesse kõikuvatesse laevukestesse ja purjetada üle lainetava vee, teadmata, mis neid ees ootab. Kindlasti ei saa olla liiga raske avada üht külalismaja? Siis läks ta tagasi sisse, kus preili Queenie ruttas neile tegema tassi kuuma šokolaadi, väites ise, et ta pole olnud nii õnnelik tüdrukupõlvest saadik, tollest ajast, kui tema ja ta õed käisid jahiballidel ja lootsid, et leiavad sealt abiellumiseks uljaid noori mehi. Seda aga ei juhtunud, ent seekord läheb küll kõik täide. Kivihäärber ärkab ellu.
Ning Chicky patsutas ta kätt ja ütles, et nendest hakkab veel terve maa rääkima. Ja seda öeldes uskus ta seda ka ise. Kõik ta mured haihtusid. Kas seda põhjustas jalutuskäik metsikus