Jumalik puudutus. Elizabeth Gilbert
andis õunu juba vakkade kaupa. Selle ime eest nimetas kuningas härra Whittakeri Õunamaagiks.
Hoolimata oma annetest oli Õunamaag lihtne mees pelgliku abikaasaga, kuid nad said kuus karmi ja vägivaldset poega (nende hulgas poiss, keda kutsuti Richmondi Hirmuks, ja veel kaks, kes leidsid otsa kõrtsikakluses). Noorim poeg Henry oli mõnes mõttes neist kõige karmim ja ilmselt pidigi olema, et vendade hulgas üldse ellu jääda. Henry oli kangekaelne ja vastupidav väike poisinaaskel, kõhn ja kiire kasvuga kavalpea, kes kannatas stoiliselt ära vendade käest saadud keretäied ja kelle kartmatust panid pidevalt proovile kõik need, kellele meeldis ässitada teda riskima. Isegi vendadest eraldi oli Henry ohtlik katsetaja, ta tekitas põlenguid, kus ei tohtinud, ronis katustel, mõnitas perenaisi ja kiusas väiksemaid lapsi, tema puhul poleks keegi imestanud kuulda saades, et ta on kirikutornist alla kukkunud või Thamesi uppunud – puhtalt õnnekombel jäid need õnnetused siiski juhtumata.
Aga erinevalt vendadest oli Henryl üks päästev omadus. Kui täpne olla, siis isegi kaks – ta oli taibukas ja teda huvitasid puud. Oleks liialdus öelda, et Henry austas puid nagu tema isa, aga puud huvitasid teda, sest puud olid väheseid asju tema vaeses maailmas, mida sai vabalt tundma õppida, ja Henry teadis juba oma kogemuste põhjal, et õppimine annab teiste ees eelise. Kes tahab edasi elada (Henry tahtis) ja lõpuks rikkaks saada (Henry tahtis), see peab ära õppima kõik, mida annab ära õppida. Ladina keel, kirjutamine, vibulaskmine, ratsutamine, tantsimine – see kõik oli Henryle kättesaamatu. Aga puud olid olemas ja Henryl oli Õunamaagist isa, kes teda kannatlikult õpetas.
Nii õppiski Henry ära kõik pookija kasutatava savi, vaha ja nugade kohta ning silmamise, pookimise, tärkamise, viljumise, istutamise ja mõistliku kärpimise kohta. Ta õppis, kuidas kevadel puid ümber istutada, kui pinnas on märg ja tihke, või kuidas teha seda sügisel, kui muld on tuhkjas ja kuiv. Ta sai teada, kuidas toestada ja katta aprikoosipuid, et neid tuule eest varjata, kuidas kasvuhoones sidruneid kasvatada, kuidas karusmarja jahukastet suitsutamisega hävitada ja viigipuude haigeid oksi ära lõigata ning millal pole mõtet vaeva nägema hakatagi. Ta õppis ära, kuidas koorida maha vana puu räbaldunud koort haletsemata ning süümepiinadeta päris maapinnalt alates, et meelitada sinna elu järgmisteks aastakümneteks.
Henry õppis isalt palju, kuigi ta häbenes teda, sest isa oli tema meelest nõrk. Kui härra Whittaker on tõepoolest Õunamaag, mõtles Henry, siis miks polnud kuninga vaimustus väljendunud rikkuses? Lollimadki mehed olid rikkad – ja selliseid oli palju. Miks siis Whittakerid elasid ikka koos sigadega, kui sealsamas lähedal asusid lossi avarad rohelised muruväljakud ja Maid of Honor Row nägusad majad, kus kuninganna teenrid magasid Prantsuse linadel? Kord peenelt viimistletud aiamüürile roninud, oli Henry salaja jälginud elevandiluukarva kostüümis daami, kes harjutas oma säravvalgel hobusel ratsutamist, samal ajal kui teener tema lõbustamiseks viiulit mängis. Vaat nii elasid inimesed, isegi siinsamas Richmondis, aga Whittakeride majal polnud põrandatki.
Aga Henry isa ei nõudnud iialgi midagi peenemat. Ta oli kõik kolmkümmend aastat teeninud ikka sama kesist palka ega olnud kordagi selle vastu sõna võtnud, samuti polnud ta iialgi kaevanud, et on nii kaua ka kõige vastikuma ilmaga pidanud väljas töötama, et see on tema tervise ära rikkunud. Henry isa oli otsustanud liikuda läbi elu kõige ettevaatlikumal moel, eriti suheldes endast kõrgematega – ja ta luges kõiki inimesi endast kõrgemaks. Härra Whittaker oli nõuks võtnud mitte kunagi patustada ega soodsaid juhuseid ära kasutada, isegi kui need lausa ootasid kasutamist. Ta rääkis pojale: „Henry, ära ole ülbe.
Veristada saab lammast ainult üks kord. Aga kui oled ettevaatlik, siis pügada saad lammast igal aastal.”
Mida võis Henry sellise mannetu ja kõigega rahul oleva isaga elult loota muud kui seda, mida ta oma kätega krabada suutis? Juba kõigest kolmeteistkümnesena hakkas Henry endale sisendama, et mees suudab kasu saada. Mees võib iga päev lamba veristada.
Aga kust seda lammast leida?
Siis Henry Whittaker hakkaski varastama.
1770. aastate keskpaigaks oli Kew’ aedadest saanud botaaniline Noa laev, mille kollektsioonis oli juba tuhandeid eksemplare ja iga nädal saabus uusi saadetisi – hortensiaid Kaug-Idast, magnooliaid Hiinast, sõnajalgu Lääne-Indiast. Pealegi oli Kew’s uus ja auahne juhataja Sir Joseph Banks, kes oli just saabunud edukalt ümbermaailmareisilt kapten Cooki laeval Endeavour, kus ta oli kaasas ülembotaanikuna. Ilma palgata töötav Banks (ta oli oma sõnade kohaselt huvitatud ainult Briti impeeriumi kuulsusest, ehkki teised leidsid, et veidi on ta ikka Sir Joseph Banksi enda kuulsusest ka huvitatud), kogus nüüd metsiku kirega taimi, pühendudes tõeliselt imetlusväärse rahvusliku aia loomisele.
Oh, see Sir Joseph Banks! See ilus, liiderlik, auahne ja võitlushimuline seikleja! See mees oli kõike seda, mida Henry isa ei olnud. Kahekümne kolmandaks eluaastaks oli pärandus, mis kindlustas talle kuus tuhat naela aastas, teinud Banksist ühe Inglismaa rikkaima mehe. Väidetavalt oli ta ka üks nägusamaid. Banks oleks vabalt võinud elada elu lõpuni luksuses ilma lillegi liigutamata, aga selle asemel tahtis ta saada kartmatuimaks taimede avastajaks – selle ameti võttis ta endale, kaotamata tibagi oma toredusest ja glamuurist. Banks oli suure osa kapten Cooki esimese ekspeditsiooni kuludest oma taskust kinni maksnud ja seetõttu saanud võimaluse võtta täistuubitud laevale kaasa kaks mustanahalist teenrit, kaks valget teenrit, tagavarabotaaniku, teadussekretäri, kaks kunstnikku, joonestaja ja kaks Itaalia hurta. Oma seikluse kestel võrgutas ta Tahiti kuningannasid, tantsis rannas alasti koos metslastega ja vaatas, kuidas noored paganlikud tütarlapsed lasid kuuvalgel oma kannikaid tätoveerida. Ta oli koju Inglismaale kaasa võtnud Tahiti mehe, kelle nimi oli Omai, ja pidas teda lemmiklooma eest, samuti oli ta kaasa toonud peaaegu neli tuhat eri liiki taime – umbes pooli neist polnud teadusmaailmas veel kunagi nähtudki. Sir Joseph Banks oli Inglismaa kuulsaim ja kütkestavaim mees ning Henry imetles teda ääretult.
Aga sellest hoolimata varastas ta Banksi tagant ikka.
Asi oli lihtsalt selles, et võimalus oli olemas ja see võimalus oli nii ilmne. Banks oli teadusringkondades tuntud mitte ainult kui suur botaanikakollektsionäär, vaid ka kui suur kadekops. Tol viisakal ajal botaanikaga tegelevad härrased üldiselt jagasid vabalt oma avastusi, aga Banks hoidis kõik endale. Professorid, tähtsad tegelased ja kollektsionäärid kogu maailmast tulid Kew’sse mõistliku lootusega saada seemneid ja istikuid, samuti näidiseid Banksi tohutust herbaariumist, kuid Banks saatis kõik tühjalt tagasi.
Noor Henry imetles Banksi selle eest, et too kõik endale hoidis (ta poleks ise ka oma vara jaganud, kui tal seda oleks olnud), aga peagi paistis talle nende vihaste pettunud välismaiste külastajate nägudelt kätte võimalus. Ta ootas neid Kew’ värava taga, püüdis nad kinni, kui nad aiast lahkuma hakkasid, ja kuulis vahel, kuidas nad prantsuse, saksa, hollandi või itaalia keeles Sir Joseph Banksi kirusid. Henry astus ligi, küsis, milliseid taimi nad ihaldavad, ja lubas need nädala lõpuks hankida. Henryl olid alati paber ja puusepapliiats kaasas, ning kui mees inglise keelt ei rääkinud, lasi Henry tal joonistada pildi sellest, mida vajab. Külastajad olid kõik suurepärased taimede joonistajad, nii et nende soovidest oli lihtne aru saada. Hilja õhtul hiilis Henry siis kasvuhoonesse, sööstis mööda töömeestest, kes hoidsid külmadel öödel tuld hiigelahjudes, ja varastas kasu saamise eesmärgil taimi.
Henry oli selle ülesande jaoks just õige poiss. Ta tundis taimi hästi, oli osav pistikuid elus hoidma, oli aias piisavalt tuttav nägu, et mitte kahtlusi äratada, ja oskas meisterlikult jälgi segada. Mis veel kõige parem – tundus, et Henry ei pea üldse magama. Ta töötas päevad läbi koos isaga kasvuhoonetes ja varastas ööd läbi – haruldasi taimi, kallihinnalisi taimi, kuldkingi, troopilisi orhideesid, Uue Maailma lihasööjaid imetaimi. Ta hoidis alles ka kõik taimejoonistused, mida suursugused härrad talle teinud olid, ning uuris neid, kuni tundis ihaldatud taimede igat tolmukat ja kroonlehte.
Nagu kõik head vargad, hoolitses Henry erilise hoolega oma julgeoleku eest. Oma saladust ei usaldanud ta kellelegi ning teenistuse mattis Kew’ aedades mitmesse peidikusse. Mitte iialgi ei kulutanud ta sellest pennigi. Ta lasi hõbedal mullas koguneda, kuni see sealt lõpuks tohutu summana välja purskab ja annab Henryle õiguse rikkaks meheks saada.
Aastaga tekkis Henryl mitu pidevat klienti. Üks neist, vana orhideekasvataja Pariisi botaanikaaiast,