Kummitus. Jo Nesbø
olime õnnelikud. Sest mõte, et me pole kordagi, isegi minevikus õnnelikud olnud, on väljakannatamatu. Täiskasvanud käsivad lastel fotodel naeratada, sundides neid valet kaasa tegema, nii et me naeratame, väidame õnne. Kuid Oleg poleks naeratanud, kui ta poleks seda tundnud, poleks suutnud valetada, seda annet tal pole.” Harry pööras näo jälle päikese poole ja jõudis näha, kuidas viimased kiired sirutusid nagu sõrmed mäeharjal kõrguvate kuuselatvade vahelt. „Ma leidsin pildi meist kolmest tema Valle Hovini garderoobi ukselt. Ja tead mis, Rakel? Ta naeratab sel pildil.”
Harry keskendus kuuskedele. Tundus, nagu oleks kogu värv neist korraga välja imetud ja nad seisid rivis nagu mustades rõivastes valvesõdurid. Korraga tajus ta, kuidas naine lähemale nihkus, märkas, kuidas ta käsi poetus tema käsivarre alla, tundis naise pead oma õlal, naise juuste lõhna ja sooja põske läbi linase riide. „Mul ei ole mingit fotot vaja, et mäletada, kui õnnelikud me olime, Harry.”
„Mhm.”
„Võib-olla õppis ta valetama. Me kõik õpime.”
Harry noogutas. Tuuleiil pani ta lõdisema. Millal oli ta ise valetama õppinud? Kas tookord, kui Søs oli küsinud, kas ema vaatab neid taevast? Oli ta selle tõesti nii varakult selgeks õppinud ja kas tal sellepärast oligi nii lihtne teha nägu, et ta ei teadnud, millega Oleg tegeles? Olegi kaotatud süütus ei seisnenud mitte valetama õppimises, mitte selles, et ta oli õppinud heroiini süstima ja varastanud ema ehted. Vaid et ta oli õppinud, kuidas riskivabalt ja edukalt müüa ainet, mis sööb hinge seest, hävitab keha, saates ostja narkosõltlase kõledasse niiskesse põrgusse. Isegi kui Oleg oleks Gusto tapmises süütu, oleks ta ikkagi süüdi. Ta oli saatnud nad lennukisse. Dubaisse.
Fly Emirates.
Dubai asub Araabia Ühendemiraatides.
Mingeid araablasi ei olnud, kõigest Arsenali särkides violiini müüvad narkoärikad. Kostüümid, mis neile välja jagati koos õpetusega, kuidas uimasteid õigesti müüa: uimastid ühe ja raha teise mehe käes. Silmatorkav ja samas tavaline kostüüm, mis näitas, mida nad müüsid ja millisesse organisatsiooni kuulusid. Mitte mõnda lühikese elueaga tavalisse punti, mis langes alati iseenda ahnuse, rumaluse, laiskuse ja hulljulguse ohvriks. Vaid organisatsiooni, mis juba asjatuid riske ei võtnud, ei paljastanud, kes selle taga seisis, ja kellel näis sellest hoolimata olevata narkarite lemmikaine monopol. Ja Oleg oli üks neist. Harry ei teadnud jalgpallist suurt midagi, kuid oli üsna kindel, et van Persie ja Fàbergas olid Arsenali mängijad. Ning üsna kindel selles, et ükski Totenhami fänn ei tuleks selle peale, et ilma erilise põhjuseta Arsenali särki omada. Vähemalt niipalju oli Oleg suutnud talle õpetada.
Olegil oli oma põhjus keelduda politsei ja temaga rääkimast. Ta töötas kellelegi või millelegi, mille kohta keegi ei teadnud, mis või kes see on. Mis pani kõiki suud pidama. Sealt pidigi Harry alustama.
Rakel oli nutma puhkenud ja surus näo Harry kurgu alla. Pisarad soojendasid ta nahka, voolates särgi all üle rinna ja üle südame. Pimedus saabus kiiresti.
Sergei lebas voodis ja põrnitses lakke.
Sekundid kadusid. Sekund sekundi järel. Ootusaeg venis kõige rohkem. Ja ta ei olnud isegi kindel, et see sünnib. Kas see üldse osutub hädavajalikuks. Ta magas halvasti. Nägi halbu unenägusid. Ta pidi teada saama. Nii et ta oli Andreile helistanud, küsinud, kas saaks onuga rääkida. Kuid Andrei oli vastanud, et ataman ei olnud kättesaadav. Ja kõik.
Nii oli onuga alati olnud. See tähendab, et enamiku oma elust polnud Sergei isegi teadnud, et tal on onu. Alles siis, kui ta, see tähendab tema armeenlasest variisik välja oli ilmunud ja korra majja löönud, alles siis oli Sergei hakanud maad kuulama. Kogu ülejäänud pere teadis väimehe kohta üllatavalt vähe. Sergeil oli õnnestunud lagedale tuua, et onu oli pärit lääne poolt ja abiellunud perre viiekümnendatel. Keegi rääkis, et ta oli pärit Leedust, kulakute perekonnast, suurtalupidajate ja maaomanike klassist, keda Stalin oli aktiivselt küüditanud, ning et onu pere oli väevõimuga Siberisse saadetud. Teised rääkisid, et ta kuulus väikesesse Jehoova tunnistajate gruppi, kes 1951. aastal Moldovast Siberisse küüditati. Vanatädi rääkis, et kuigi onu oli olnud erudeeritud, keeli oskav ja maailma näinud mees, oli ta probleemideta nende lihtsa elustiiliga kohanenud ja üles soendanud vanad Siberi platnoitraditsioonid, nagu oleksid need ta enda omad. Ja võib-olla kohnemisvõime koos ilmselge ärivaistuga olidki põhjus, miks urkad lühikese aja pärast ta oma juhiks võtsid. Varsti juhtis ta üht kõige tasuvamat salakaubaäri kogu Lõuna-Siberis. Onu kauplus muutus kaheksakümnendatel nii suureks, et võime ei õnnestunud enam altkäemaksu eest silmi sulgema sundida. Kui nõukogude miilits lõpuks sekkus, ajal, kui Nõukogude Liit oli juba ise kokku varisemas, leidis aset nii äge ja verine haarang, et see meenutas ühe onu tundva naabri sõnul rohkem rünnakut kui korra jalule seadmist. Esialgsete teadete kohaselt oli onu surma saanud. Öeldi, et talle tulistati selga ja et miilits oli kättemaksu kartuses laiba Lenasse uputanud. Üks miilits oli varastanud ta taskunoa ja polnud suutnud jätta sellega uhkustamast. Kuid aasta hiljem andis onu endast siiski elumärki ja oli siis Prantsusmaal. Ta ütles, et oli läinud maapakku, ja tahtis vaid teada, kas ta naine oli rase või mitte. Naine ei olnud ja seepärast ei kuulnud Tagilis keegi mitu head aastat onust midagi. Mitte enne onunaise surma. Siis tuli ta matustele, rääkis isa. Ta maksis kõik kinni, ja õigeusumatus pole just odav. Ta andis ka raha neile sugulastele, kellel oli vaja abikätt. Isa ei kuulunud nende hulka, kuid temaga oli onu aru pidanud, kui tahtis saada naise Tagili sugulastest ülevaadet. Ja siis oligi ta tähelepanu juhitud väikesele nõole, Sergeile. Järgmisel hommikul oli onu jälle kadunud olnud, sama müstiliselt ja seletamatult, nagu ta oli välja ilmunud. Aastad möödusid, Sergeist sai nooruk ja siis täiskasvanu. Peaaegu kõik arvasid, et onu – keda mäletati olevat vana juba siis, kui ta Siberisse tuli – on kindlasti juba ammu surnud ja maha maetud. Kuid siis, kui Sergei oli kanepi salaja maale toomise eest kinni võetud, oli korraga välja ilmunud mingi mees, armeenlane, kes tutuvustas end onu variisikuna, kes ajas asjad Sergei eest jutti ja korraldas kutse Norrasse.
Sergei vaatas kella. Tegi kindlaks, et viimasest ajakontrollist oli möödunud täpselt kaksteist minutit. Ta sulges silmad ja üritas teda endale ette kujutada. Politseinikut.
Selle onu väidetava surmaga seoses oli juhtunud veel üks asi. Miilits, kes oli onu noa võtnud, oli leitud taigast, õigemini tema jäänused. Ülejäänu oli karu nahka pistnud.
Nii väljas kui ka toas oli muutunud täiesti pimedaks, kui telefon helises.
Helistajaks oli Andrei.
10. PEATÜKK
Tord Schultz keeras kodumaja ukse lukust lahti, põrnitses pimedusse ja kuulatas hetkeks kõikehõlmavat vaikust. Istus valgust süütamata diivanile ja jäi ootama järgmise lennuki turvalist möiret.
Nad olid ta vabastanud. End vaneminspektorina tutvustanud mees oli ta kongi tulnud, tema ette kükitanud ja küsinud, miks kuradi pärast ta oma kohvris tärklist kannab.
„Tärklist?”
„Kripo labor väidab, et see on tärklis.”
Tord Schultz oli korranud sama, mida kinnivõtmisel, hädaolukorra protseduuri, et ta ei teadnud, kuidas kott sinna sattunud oli või mis seal sees oli.
„Valetad,” oli vaneminspektor öelnud. „Me hoiame sul silma peal.”
Siis oli ta kongi ust lahti hoidnud ja peanoogutusega märku andnud, et ta väljuks.
Tord võpatas luust ja lihast läbitungiva heli peale, mis täitis korraga tühja, pimedusse mattunud toa. Ta tõusis ja otsis käsikaudu telefoni, mis seisis trenažööri kõrval toolil.
Toru teises otsas oli lennujuht. Ta ütles, et Tord oli esialgu rahvusvahelistelt lendudelt maha võetud ja kodumaa omadele üle viidud.
Tord päris põhjust.
Lennujuht ütles, et nad on olukorda juhatuse koosolekul arutanud.
„Ma eeldan, et sa mõistad, miks me ei saa lasta sul rahvusvahelisi lende lennata, kui sul selline süüdistus pea kohal ripub.”
„Miks te mind siis üldse maale ei jäta?”
„Noh.”
„Noh?”
„Kui