Kummitus. Jo Nesbø
oli olnud kolm aastat puhas ega kavatsenud uuesti hakata.
„Violiini?”
Praegu eriti mitte.
Tema ees kõnniteel oli kahe narkoärika juures peatunud üks noormees, kes nendega rääkis ja neile midagi näitas. Noormees tõstis pilgu, kui ta lähenes, puuris teda kahe halli, uuriva silmaga. Politseipilk, mõtles mees, langetas pea ja ületas tänava. Ta oli võibolla natuke paranoiline, ei ole tõenäoline, et nii noor politseinik ta ära tunneks.
Oligi hotell. Võõrastemaja. Leons.
Tänava see ots oli peaegu inimtühi. Teisel pool teed oli tänavalambi all harkis rattal narkoostja koos veel ühe ratturiga, samuti profiratturi kostüümis. Too aitas tal süstalt kaela torgata. Linases ülikonnas mees vangutas pead ja vaatas enda ees oleva hoone fassaadi.
Sama, mustusest hall silt rippus neljanda ja viimase korruse akna all. „Nelisada krooni öö!” Kõik oli uus. Midagi polnud muutunud.
Leoni registraator oli uus. Noor poiss, kes tervitas linases ülikonnas meest ülevoolavalt viisaka naeratusega ja – Leoni kohta – hämmastavalt olematu umbusklikkusega. Ta soovis talle ilma igasuguse irooniakübemeta hääles welcome ja palus passi näha. Mees oletas, et teda peeti pruuniks parkunud naha ja linasest ülikonna tõttu välismaalaseks, ning ulatas registraatorile oma punase Norra passi. See oli kulunud, paljude templitega. Liiga paljudega, et ta elu oleks võinud heaks pidada.
„Ah soo,” ütles registraator ja andis talle passi tagasi. Pani lauale blanketi ja pakkus talle pastakat.
„Ristiga märgitud kohtadest piisab.”
Registreerumisleht Leonis, mõtles mees. Ehk on midagi tõesti muutunud. Ta võttis pastaka vastu ja nägi, et registraator põrnitses ta kätt. Seda, mis kunagi oli olnud keskmine sõrm ja mis oli otsast lõigatud ühes majas Holmenkollenåsenil. Nüüd asendas esimest lüli hallikassinine titaanist protees. Seda ei saanud suurt millekski kasutada, kuid pakkus nimetissõrmele ja sõrmusesõrmele tasakaaluks toetust, kui ta pidi midagi haarama, ega jäänud oma lühiduse tõttu ette. Ainus ebameeldivus oli pikad seletused lennujaamade turvakontrollis.
Ta kirjutas oma nime First name ja Last name taha.
Date of Birth.
Ta täitis blanketti ning teadis, et nägi nüüd rohkem neljakümnendate keskpaigas oleva mehe moodi välja, kui kolm aastat tagasi, mil oli siit lahkudes vigastatud vanake. Ta oli allutanud end rangele tervisliku toitumise, trenni, piisava une ja muidugi sajaprotsendilise karskuse režiimile. Režiimi eesmärk ei olnud mitte noorem välja näha, vaid ellu jääda. Pealegi meeldis see talle. Kindel rutiin, distsipliin ja kord olid talle tegelikult alati sobinud. Miks oli ta elu siis sellest hoolimata olnud kaos, enesehävitus ja ebaõnnestunud suhted, mida ta elas vaheldumisi hämaraks jäävate meelemürkide seltsis veedetud perioodidega? Tühjad kohad vaatasid talle küsivalt otsa. Kuid nad olid nõutavate vastuste jaoks liiga kitsad.
Permanent Address.
Noh. Sofies gate korter müüdi kohe pärast seda, kui ta oli kolm aastat tagasi lahkunud, samuti vanemate maja Oppsalis. Tema praeguses ametis kaasneks kindla, ametliku aadressiga teatud risk. Nii et ta kirjutas sama, mis teistesse kohtadesse registreerudes: Chung King Mansion, Hongkong. Mis polnud tõest sugugi kaugemal kui muu.
Profession.
Tapmised. Seda ta ei kirjutanud. Koht ei olnud märgitud.
Phone Number.
Ta kirjutas fiktiivse. Mobiiltelefonid paljastavad. Nii kõne sisu kui ka asukoha.
Phone Number Next of Kin.
Lähedased? Milline abielumees annab Leoni registreerudes vabatahtlikult oma naise telefoninumbri? Tegu oli siiski Oslo sellise kohaga, mis oli kõige lähem bordellile.
Registraator luges ilmselgelt ta mõtteid: „Ainult puhuks, kui sul hakkab paha ja me peame kellegi kohale kutsuma.”
Harry noogutas. Juhuks, kui süda peaks keset toimingut seisma jääma.
„Sa ei pea seda täitma, kui sul pole …”
„Ei,” ütles mees ja jäi sõna vaatama. Lähedane. Tal oli ju Søs. Õde, kellel oli, nagu ta ise ütles, kübeke Downi sündroomi, kuid kes oli eluga alati paremini hakkama saanud kui ta vanem vend. Peale Søsi mitte kedagi. Tõesti mitte kedagi. Ja siiski, lähedased.
Ta tegi maksmisviisi juures risti cash’i kohale, allkirjastas lehe ja ulatas registraatorile. Kes selle kiiresti läbi luges. Ja siis nägi Harry, kuidas see lõpuks ometi näole ilmus. Umbusk.
„Sa oled … sa oled Harry Hole?”
Harry Hole noogutas. „On see probleem?”
Noormees raputas pead. Neelatas.
„Hästi,” ütles Harry Hole. „Kas ma saaks võtme?”
„Oh, vabandust! Palun, 301.”
Harry võttis selle vastu ja täheldas, et noormehe pupillid olid laienenud ja hääl oli pinges.
„Seda et … minu onu,” ütles noormees. „Ta juhib seda hotelli ja istus tavaliselt siin minu asemel. Ta on sinust rääkinud.”
„Eeldan, et vaid meeldivat,” sõnas Harry, naeratas, haaras väikese lõuendkohvri ja suundus trepi poole.
„Lift …”
„Liftid ei meeldi mulle,” vastas Harry ümber pööramata.
Tuba oli nagu vanasti. Kulunud, väike ja enam-vähem puhas. Ei, kardinad olid siiski uued. Rohelised. Kanged. Kindlasti kortsumatud. Mis tõi talle midagi meelde. Ta riputas pintsaku vannituppa ja keeras duši lahti, et kortse sirgeks saada. Pintsak oli talle Nathan Roadil Punjab House’is läinud maksma sada Hongkongi dollarit, kuid tema töös oli see oluline investeering, keegi ei austanud räbalais meest. Ta läks duši alla. Soe vesi pani naha õhetama. Seejärel sammus ta alasti läbi toa akna juurde ja avas selle. Kolmas korrus. Tagahoov. Avatud aknast kostis teeseldult entusiastlik oigamine. Ta võttis kardinapuust kinni ja kummardus välja. Vaatas otse lahtisesse prügikonteinerisse ja tundis, kuidas sellest tõusis imalat lehka. Ta sülitas ja kuulis, kuidas see tabas pabereid konteineris. Kuid sellele järgnev krabin polnud paber. Samal hetkel käis raksatus ja rohelised kanged kardinad langesid kahele poole maha. Neetud! Ta tõmbas peenikese riidepuu kardinatest välja. See oli vanaaegne, puidust, sibulakujuliste otstega ning oli juba enne murdunud ja seda oli üritatud teibiga parandada. Harry istus voodile, avas öökapisahtli. Sinisest kunstnahast kaantega piibel ja õmbluskomplekt, mis koosnes papitüki ümber keritud mustast niidist ja sellesse torgatud nõelast. Veidi mõeldes jõudis Harry järeldusele, et see oli täiesti omal kohal. Külalised võisid kinni õmmelda eest tulnud püksinööbid ja seejärel lugeda pattude andeksandmisest. Ta heitis pikali ja vaatas lakke. Kõik oli uus ja midagi … Ta sulges silmad. Polnud lennukis maganud ja olgu ajavahega või ilma, kardinatega või ilma, ta jääb magama. Ja näeb sama unenägu, mida oli näinud kolm viimast aastat igal jumala öösel. Ta jooksis piki koridori, põgenedes mürinal tormava lumelaviini eest, mis imes endasse kogu õhu, nii et ta ei saanud hingata. Oluline oli vaid jätkata, hoida silmi veel natuke kinni.
Ta kaotas kontrolli mõtete üle, need libisesid tal käest.
Lähedased.
Olla lähedal. Tunda lähedust.
Lähedased.
See ta oligi. Sellepärast ta oligi tagasi.
Sergei sõitis piki E6 linna poole. Igatses voodi järele Furuseti korteris. Ta ei lasknud kiirusel tõusta üle saja kahekümne, kuigi nii hilja öösel oli tee üsna tühi. Mobiiltelefon helises. See telefon. Vestlus Andreiga oli lühike. Ta oli rääkinud onuga ehk atamaniga – juhiga, keda Sergei kutsus onuks. Kui nad olid kõne lõpetanud, ei pidanud Sergei enam vastu. Ta vajutas gaasipedaali põhja. Röökis rõõmust. Mees oli kohale jõudnud. Just äsja, täna õhtul. Ta oli siin! Sergei ei pidanud esialgu midagi tegema, võib-olla laheneb olukord iseenesest, oli Andrei öelnud. Kuid ta pidi olema nüüd veel rohkem valmis, nii vaimselt kui