Kummitus. Jo Nesbø
väikeses vastikus peres kõige rohkem tasakaalust väljas. Sa tahtsid ainult armastust, mida sulle keelati, ja saatsid pikalt selle, mis sul oli. Sorri, Rolf, Irene ja Stein, kuid vaid minule oli ruumi. Mis muudab kolmanda punkti seda naljakamaks. Ma ei armastanud sind kunagi, beib, ükskõik, kui palju sa ka leidsid, et sa selle ära olid teeninud. Ma kutsusin sind emaks, sest see rõõmustas sind ja tegi minu elu lihtsamaks. Kui ma tegin seda, mida tegin, siis sellepärast, et sa lubasid, kuna ma ei saanud teisiti. Sest ma olen selline.
Rolf. Vähemalt ei palunud sa mul end isaks kutsuda. Sa üritasid tõepoolest mind armastada. Kuid sa ei suutnud loodust petta, sa pidid tunnistama, et sa ka ise armastasid oma liha ja verd rohkem, Steini ja Irenet. Kui ma teistele ütlesin, et te olete minu kasuvanemad, nägin ma haavumist ema silmis. Ja vihkamist sinu silmis. Mitte sellepärast, et „kasuvanemad” oleks kahandanud teid selleks ainsaks funktsiooniks, mida te mu elus täitsite, vaid sellepärast, et ma oli haavanud naist, keda sa, uskumatu küll, armastasid. Sest sa olid vist piisavalt aus, et näha end nii, nagu mina nägin. Kellegina, kes ühel eluhetkel, pimestatuna omaenda idealismist, otsustas toita altmaakest, kuid said piisavalt kiiresti aru, et tehe jääb miinusesse. Et igakuine summa, mida nad hoolitsuse eest maksid, ei katnud tegelikke kulutusi. Kui sa avastasid, et ma olin käopoeg. Et ma õgisin ära kõik. Kõik, mida sa armastasid. Sa oleks pidanud sellest varem aru saama ja mu pesast välja heitma, Rolf! Sa olid ju esimene, kes avastas, et ma varastasin. Alguses oli see vaid sajakroonine. Ma eitasin. Ütlesin, et sain selle emalt. „On ju, ema? Sa andsid selle mulle?” Ja „ema” noogutas kõhklevalt, pisarad silmis, öeldes, et ta oli vist selle unustanud. Järgmisel korral sai sellest tuhat krooni. Sinu kirjutuslaua sahtlist. Raha, mis pidi minema meie puhkuseks, ütlesid sa. „Mina tahan vaid teist puhata,” vastasin ma. Ja siis lõid sa mind esimest korda. Ja see oleks nagu sinus midagi vallandanud, sest sa jätkasid peksmist. Ma olin sinust juba pikem ja laiaõlgsem, kuid ma pole kunagi suutnud kakelda. Mitte nii, mitte rusikate ja musklitega. Ma kaklen teisti, kaklust, mida võidetakse. Kuid siis sa üha lõid ja lõid, käsi rusikas. Ja ma mõistsin, miks. Sa tahtsid mu näo ära rikkuda. Võtta minult võimu. Kuid naine, keda ma emaks kutsusin, tuli vahele. Siis sa ütlesidki selle sõna. Varas. Tõsi. Kuid see tähendas ka seda, et ma pidin su purustama, sa hale kuju.
Stein. Vaikiv vanem vend. Esimene, kes käo sulgede järgi ära tundis, kuid kes oli piisavalt tark, et eemale hoida. Tark ja tubli erak, kes, niipea kui sai, lasi jalga ühte võimalikult kaugesse ülikoolilinna. Kes üritas oma õele, kallile Irenele auku pähe rääkida, et too kaasa tuleks. Ta leidis, et Irene võiks gümnaasiumi seal lõpetada, mingis kuradi Trondheimis, et tal oleks hea natuke Oslost eemal olla. Kuid ema ei lasknud Irenet evakueerida. Ta ei teadnud ju sittagi. Ei tahtnud teada.
Irene. Kaunis, jumalik, tedretähniline, segane Irene. Sa olid selle maailma jaoks liiga hea. Sa olid kõik, mida mul puudu jäi. Ja ikkagi armastasid sa mind. Oleks sa mind armastanud, kui sa oleks teadnud? Oleks sa mind armastanud, kui sa oleks teadnud, et ma keppisin su ema sellest peale, kui olin viisteist? Keppisin sinu poolpurjus, halisevat ema, tagant, toetudes vastu keldri- või tualeti- või köögiust, sosistades talle kõrva „ema”, sest see ajas nii tema kui ka minu kiimale. Et ta andis mulle raha ja kindlustas mu tagalat, kui midagi oli juhtunud, et ta ütles, et ma olin tal vaid laenuks, kuni temast on saanud vana ja kole naine ja ma kohtan mõnda kena tüdrukut. Ja kui ma vastasin, et ta juba on ju vana ja kole, naeris ta vaid ja anus veel.
Mu kehal olid veel alles kasuisa löögijäljed päevast, kui ma talle helistasin ja palusin kell kolm koju tulla, kuna mul oli talle midagi olulist öelda. Ma jätsin välisukse paokile, et ema ei kuuleks ta tulekut. Ja ma rääkisin ta kõrva sisse seda, mida ta kuulda tahtis, et summutada isa samme.
Ma nägin isa peegelpilti aknaklaasil, kui ta köögiuksel seisis.
Ta kolis päev hiljem välja. Irenele ja Steinile anti teada, et emal ja isal oli mõnda aega raskusi olnud ja et nad olid otsustanud mõneks ajaks lahku kolida. Irene oli murest murtud. Stein oli oma ülikoolilinnas, ta ei võtnud telefoni, kuid vastas sõnumiga. „Khju. Kus ma x-mas olen?”
Irene nuttis ja nuttis. Ta armastas mind. Loomulikult hakkab ta mind otsima. Varast.
Kirikukellad löövad viiendat korda. Nutt ja nina löristamine pinkidel. Kokaiin, hiiglasuur avanss. Üürikorter kesklinna läänepoolses osas, kanna see mingi narkari nimele, kes saab oma nime kasutamise eest igapäevase doosi, ja müü seda väikestes kogustes trepikodades või kangialustes ning kergita hinda siis, kui nad end juba turvaliselt tunnevad, triibumehed maksavad turvalisuse eest mida iganes. Tõuse,jõua edasi, vähenda kogust, saa kellekski. Ära sure pesas nagu mingi kuradi luuser. Kirikuõpetaja köhatas. „Oleme täna siia kogunenud, et meenutada Gusto Hanssenit.”
Hääl tagantpoolt: „V-v varas.”
Tutu kokutamine, kes istub seal oma motogängi jakis ja pearätikuga. Ja veel kaugemal: koera kiunumine. Rufus. Kallis truu Rufus. Olete te tagasi tulnud? Või olen ma ise juba sealpoolsuses?
Tord Schultz tõstis Samsonite’i kohvri lindile, mis viis selle läbivalgustusse. Selle kõrval seisis naeratav turvakontroll. „Ma ei saa aru, kuidas nad sind sellises graafikus sõidutavad,” ütles stjuardess. „Kaks korda nädalas Bangkokki.”
„Ma ise palusin,” ütles Tord ja sammus läbi turvavärava. Keegi oli ametiühingus sõna võtnud, et pardameeskond peaks streikima, kuna nad saavad mitu korda päevas röntgenikiirgust, üks USA uuring oli näidanud, et piloodid ja pardameeskond surid mitu protsenti tihedamini vähki kui ülejäänud elanikkond. Kuid streigiõhutajad polnud midagi öelnud selle kohta, et ka keskmine eluiga oli pikem. Lennukirahvas suri sellepärast vähki, et muusse polnud enam surra. Nad elasid maailma kõige turvalisemat elu. Maailma igavaimat elu.
„Sa tahad nii palju lennata?”
„Ma olen piloot, mulle meeldib lennata,” valetas Tord, tõstis kohvri maha, libistas käepideme välja ja hakkas minema. Naine oli kiirel sammul tema kõrval, tema kontsade klõbin Oslo lennujaama hallil antique fonce marmorpõrandal summutas peaaegu häältesumina puidust ja terasest katusekaare all. Kuid see ei lämmatanud kahjuks ta sosinal esitatud küsimust:
„Kas sellepärast, et naine ära läks, Tord? Kas sellepärast, et sul on liiga palju aega, millega pole midagi peale hakata? Kas sellepärast, et sa ei taha kodus istuda ja …”
„Sest mul on vaja ületunnitasu,” katkestas Tord. See ei olnud vähemalt otsene vale.
„Ma tean, mis tunne see on. Mina lahutasin talvel, nagu sa kuulnud oled.”
„Muidugi,” ütles Tord, kes isegi ei teadnud, et naine oli abielus olnud. Ta heitis naisele kiire pilgu. Viiskümmend? Huvitav, kuidas ta hommikuti välja näeb? Ilma meigi ja jumestuskreemita? Kulunud stjuardess kulunud stjuardessiunistusega. Ta oli üsna kindel, et polnud naist kunagi keppinud. Vähemalt mitte eestpoolt. Kelle vana nali see oligi? Ühe neist endistest pilootidest. Viski-jäägataevasina-silmades jälituspiloot. Üks neist, kes jõudis pensionile minna, enne kui staatus kolinal kokku kukkus. Ta kiirendas sammu, kui nad keerasid ümber nurga koridori, mis viis lennujaama suletud alale. Naine oli hakanud hingeldama, kuid suutis siiski sammu pidada. Kui ta samal kiirusel jätkab, jääb naisel ehk rääkimiseks õhku väheks.
„Tord, kuna me jääme ööseks Bangkokki, äkki me …”
Tord haigutas valjuhäälselt. Ja rohkem tundis kui nägi, kuidas naine solvus. Ta oli eilsest ikka veel veidi uimane, pärast mormoonide lahkumist oli veel natuke viina ja pulbrit kulunud. Mitte et ta oleks neid nii palju manustanud, et oleks joobetestiga vahele jäänud, kuid et juba praegu õudusega mõelda, kuidas ta üheteistkümnetunnise õhusviibimise ajal unega võitleb.
„Vaata!” pahvatas naine idiootliku glissando’ga, millega naised väljendavad, et midagi on üle mõistuse liigutavalt armas.
Ja ta nägi. Seda lähenemas. Väikest, heledakarvalist, pikakõrvalist, kurvasilmset koera, kes ägedalt saba liputas. Inglise springerspanjel. Koera juhtis sobivate blondide juustega, suurte kõrvarõngastega ning ametliku, vabandava poolnaeratusega ja lahkete, pruunide silmadega naine.
„On ju nunnu,” nurrus naine ta kõrval.
„On