Bridget Jones: täitsa lõpp. Helen Fielding
ja Shazzeri seltsis.
3. Katsuda korteris korda luua.
4. Veeta aega isaga, kui ema Keenias on.
5. Olla töö juures tubli, et oma positsiooni parandada.
Ja pisut kehakaalu kaotada poleks ka paha.
Keskpäev. Töö juures. Rahulik hommikupoolik. Pean tegelema roheliste autodega. „Ma mõtlen keskkondlikult rohelisi, Bridget,” märkis Richard Finch, „ja mitte roheliseks värvitud autosid.”
Üsna varsti oli selge, et roheliste autode teema pole kuum, ja ma lasksin ennast lõdvaks, mõtiskledes teemal nagu näiteks Mark Darcy, samas visandades endale uut kirjapäist, erinevat sorti šriftide ja toonidega; ühtlasi püüdsin välja haududa värskeid ideid, mis tõstaksid mind kohe esile ja … Aaaaaah!
12.15 Neetud Richard Finch, kes kisas täiest kõrist: „Bridget! Meil pole siin mingi sotsiaalhoolekanne! Me teeme televisiooni, saad aru! Kui sul on tingimata vaja aknast välja vahtida, siis ära vähemalt oma pliiatsit kogu aeg suust sisse-välja nühi! Saad sa sellega hakkama?”
„Jah,” nähvasin ma turtsakalt ja panin pliiatsi lauale.
„Ma ei mõelnud, kas sa oled võimeline pliiatsit suust välja võtma, vaid kas sa leiad mulle ühe Kesk-Inglismaa keskklassi valija, üle viiekümne, kes oleks poolt?”
„Muidugi, kukepea,” teatasin ma muretult. Pärast saan ju Patchouli käest küsida, et mille poolt.
„Mille poolt?” küsis Richard Finch.
Ma naeratasin salapäraselt. „Eks sa ise tea seda ju kõige paremini. Meessoost või naissoost?”
„Mõlemast,” ütles Richard sadistlikult, „kummastki üks.”
„Hetero või homo?” jätkasin ma sujuvalt.
„Ma ütlesin Kesk-Inglismaa,” urises ta tigedalt. „Kuku helistama, kohe praegu, ja ära edaspidi unusta seelikut selga panna, sa hajutad mu meeskonna tähelepanu.”
Häh – justkui paneks keegi midagi sellist tähele, kõik on karjääritegemisest nii sisse võetud, pealegi pole seelik üldse teab mis lühike, lihtsalt pisut üles kerkinud.
Patchouli ütles, et tegemist on Euroopa ühisraha või omaenda raha pooldajatega. Jessas. Nii – telefon. Varivalitsuse varaameti pressiosakond.
12.25 „Tere, kallike!” Brrr. Ema. „Kuule, kas sinul on päevituskreemi?”
„Ma olen sulle sada korda öelnud, et sa mulle tööle ei helistaks, ainult äärmise häda korral,” sisistasin ma torusse.
„Nojah, aga me sõidame laupäeval minema ja poed on ikka veel talvekaupa täis.”
Korraga tuli mulle hiilgav idee. Muidugi läks tükk aega, kuni ma suutsin seda korralikult selgitada.
„No ma ei tea, Bridget,” ütles ema. „Me ju ei taha, et öösel tulevad Saksamaalt veoautod ja viivad meie kulla minema.”
„Ise sa ju räägid, et elada tuleb huvitavalt. Kõik peab ikka ise järele proovima.”
Vaikus.
„See edendab Aafrika maade valuutat.” Pole kindel, kas see tõele vastab, aga tühja sest.
„Ja mis siis? Mul pole praegu aega televisioonis esineda, mul on vaja asju pakkida.”
„Kuule,” sisisesin ma tungivalt torusse, „kas sa tahad päevituskreemi või mitte?”
12.40 Hurraa! Olen muretsenud mitte ühe ega ka kaks, vaid kolm Kesk-Inglismaa hääletajat. Una tahtis emaga kaasa tulla, et minu riidekapis ringi nuhkida ja Dickens & Jonesi juurde sisse astuda, ja Geoffrey igatseb televisiooni pääseda. Ma olen tipptasemel ajakirjanik.
„Nii-nii, muudkui rügame tööd teha, jah?” ilkus lõunajärgselt leemendav ja eriti ülbes meeleolus Richard Finch. „Kavandame siin Jonesi erivaluuta uut jalustrabavalt efektiivset plaani, jah?”
„Mitte just nii,” laususin ma jahedalt põlgliku naeratusega. „Igal juhul on mul käes Kesk-Inglismaa hääletajad, kes on poolt. Kolm, muuseas,” lisasin hooletult, sirvides samal ajal oma „märkmeid”.
„Kas keegi pole sulle veel öelnud?” küsis Richard võikalt irvitades. „Me oleme sellest juba loobunud. Asendasime pommiähvardustega. Nii et kaeva mulle välja paar Kesk-Inglismaa konservatiivi, kes kaugelt tööle sõidavad ja IRA asjadest midagi mõikavad.”
20.00 Võeh. Veetsin kolm tundi erakordselt tuulises Victoria jaamas ja üritasin reisijatele IRA seisukohti peale suruda, kuni taipasin, et iga hetk võidakse mind vahi all Maze’i vanglasse toimetada. Läksin süngelt tööle tagasi, kujutades masendusega ette, kuidas ema ja Una minu riidekapis tuhlavad, samuti ebameeldivat vestlust Richard Finchiga, umbes nii et: „Sa ometi ei arvanud, et sa kedagi leiad, ah? Sa oled lootusetu käpard!”
Egas midagi, tuleb uus töökoht otsida. Oh, väike paus – telefon.
Tom. Hurraa! Ta on tagasi!
„Bridget! Sa oled nii kõhnaks jäänud!”
„Kas tõesti?” ütlesin ma õnnelikult, enne kui meenus, et märkus oli tehtud telefonitsi.
Tom asus pikalt-laialt oma San Francisco reisist pajatama.
„Tolliameti poiss oli lihtsalt taevalik. Küsis: „Kas teil on midagi tollis deklareerida?” Ja mina vastu: „Ainult see suurepärane päevitus!” Ta igatahes andis mulle oma telefoninumbri ja meil oli pärast ühes vannitoas vägev olemine.”
Tundsin tuttavat kadedusesööstu kerguse pärast, millega homod otsekohe pärast tutvumist seksi peale üle lähevad, lihtsalt sellepärast, et neil on vastav soov. Ei nendel ole vaja enne kolm korda koos väljas käia ega pead vaevata, millal oleks sobiv helistada, kui tegu lõpuks tehtud.
Pärast kolmveerand tundi kestnud üksikasjalikku kirjeldust aina metsikumaks muutuvatest seiklustest teatas ta äkki: „No sa ju tead, kuidas mulle ei meeldi iseendast rääkida. Kuidas sinul siis läheb? Ja kus on Mark, too pringi tagumikuga sell?”
Ütlesin, et Mark on New Yorgis. Küülikuloo jätsin sedapuhku rääkimata, et teda mitte liialt erutada. Selle asemel jutustasin tüütult oma tööst.
„Pean tõesti uue töökoha leidma, see siin õõnestab minu väärikust ja eneseusku. Mul oleks vaja midagi, kus ma saaksin oma ande ja oskused korralikult käiku rakendada.”
„Hmm. Saan aru. Kas sa prostitutsiooni peale oled mõelnud?”
„Väga naljakas.”
„Miks sa ei võiks kõrvalt natuke ajakirjandust teha? Mõned intervjuud vabal ajal?”
Geniaalne idee! Tom lubas rääkida oma sõbra Adamiga, kes töötab Independenti juures. Võib-olla saan mõne intervjuu või arvustuse.
Minust tuleb tipptasemel ajakirjanik, kellele aegamööda aina rohkem tööd pakutakse ja mõistagi raha ka, nii et varsti võin siinsest kohast hoopis loobuda ja istuda kodus sohva peal, sülearvuti põlvel. Hurraa!
Kolmapäev, 5. veebruar
Helistasin isale, et kuulda, kuidas tal läheb ja kas ta tahaks valentinipäeval midagi ette võtta.
„Ole tänatud, kullake, aga su ema ütleb, et ma pean oma silmapiiri laiendama.”
„No ja siis?”
„Lähen Scarborough’sse Geoffreyga golfi mängima.”
Vahva. Tõesti hea meel, et tal hästi läheb.
Neljapäev, 13. veebruar
58,5 kg, alkoholiühikuid 4, sigarette 19, jõusaalikordi 0, varajasi valentinikaarte 0, valentinipäeva mainimisi meessõbra poolt 0, valentinipäeva mõte, kui ükski mees seda isegi ei maini 0.
Mul on kõigest kõrini. Homme on valentinipäev ja Mark pole seda mitte maininudki. Ja miks ta peaks terve nädalavahetuse