Bridget Jones: täitsa lõpp. Helen Fielding
sõnagi. Ta näitas suunatuld, keeras vasakule, siis tagasi Holland Park’i avenüüle endiselt vaikides.
„Mis nüüd?” küsisin ma lõpuks.
Ta vahtis süngelt enda ette. „Ma ei talu karjumist.”
Tema majja jõudes oli viimanegi hea tuju läinud. Kõndisime vaikides trepist üles. Ta tegi ukse lukust lahti, korjas saabunud posti maast üles ning plõksas köögis tuled põlema.
Köök oli kõrge kui kahekorruseline buss ja roostevabas sisustuses polnud võimalik ära arvata, kus asub näiteks külmutuskapp. Võõristaval kombel polnud kusagil mingeid asju vedelemas ja põranda keskpaika valgustasid kolm külma valgusjuga.
Mark astus üle toa, sammud õõnsalt kajamas nagu kooliekskursiooni ajal maa-aluses koopas, silmitses murelikult terasuksi ja küsis: „Sooviksid ehk klaasi veini?”
„Jah, palun,” vastasin ma viisakalt. Roostevabast terasest hommikusöögileti ääres seisid mõned modernsed baaritoolid. Mul õnnestus suure vaevaga ühe otsa ronida.
„No tore,” ütles Mark. Ta avas ühe roostevabast terasest kapiukse, märkas selle siseküljel rippuvat prügikasti, sulges ukse, avas teise ning jäi üllatunult silmitsema pesumasinat. Ma lõin pilgu maha ja surusin naeru alla.
„Punast või valget?” küsis ta äkitselt.
„Valget, palun.” Korraga tundsin ennast kohutavalt väsinult, kingad pigistasid, uued püksid lõikasid valusasti ihhu. Tahtsin koju.
„Ahaa!” Mark oli külmkapi üles leidnud.
Vaatasin ringi ja märkasin ühel laual telefonivastajat. Kõht kiskus krampi. Punane tuli vilkus. Keerasin pead ja nägin enda ees Marki, käes kurbliku väljanägemisega rauast anum, pudel sees. Ta nägi ise ka üsna vilets välja.
„Kuule, Bridget, ma …”
Tõusin toolilt, et talle käed ümber kaela lüüa, kuid otsekohe sirutusid tema käed mu piha poole. Tõmbusin eemale. Pidin kuidagi sellest neetud kaadervärgist lahti saama.
„Lähen korraks üles,” ütlesin ma.
„Miks?”
„Tualetti,” sähvasin kärmelt ning tuigerdasin nüüd juba põrgupiina valmistavates kingades trepi poole. Astusin sisse esimesse tuppa, mis oli ilmselt Marki riietusruum: toatäis ülikondi, särke ja kingi. Rebisin kleidi seljast ning asusin tohutu kergendusega korsetindust maha rullima. Kavatsesin mingi hommikumantli leida ja endale selga tõmmata, sest mine tea, äkki läheb kõik kenasti ja siis … Miski sundis mind pilku tõstma. Ukseavas seisis Mark. Ma tardusin keset tuba sambaks, kogu jäle kaadervärk nagu vaatamiseks välja pandud, siis hakkasin seda paaniliselt maha kiskuma. Mark silmitses mind ahastaval pilgul.
„Oota, oota,” ütles ta, kui ma sirutasin käe hommikumantli järele, ise pingsalt mu kõhtu silmitsedes. „Kas sa oled oma kehale nulle ja kriipsukesi joonistanud?”
Üritasin selgitada Mässaja meetodeid ja et mul polnud mahti reede õhtul õiget puhastusvahendit muretseda, kuid Mark näis korraga olevat lihtsalt väga väsinud ja segaduses.
„Anna andeks, aga ma ei saa üldse aru, millest sa räägid,” ütles ta. „Pean täna magada ka saama. Kas lähme kohe voodisse?”
Ta lükkas ühe teise ukse lahti ja pani tule põlema. Ma heitsin pilgu ukse vahelt sisse ja tegin hirmsat häält. Tohutu suures valges voodis lamas sale idamaise väljanägemisega nooruk, täiesti alasti, naeratas kummaliselt ning sirutas meie poole kahte nööri otsa seotud väikest palli ja üht pisikest küülikut.
3
Häda ja viletsus!
Laupäev, 1. veebruar
58,5 kg, alkoholiühikuid 6 (segatuna tomatimahlaga, v. toitev), sigarette 400 (täiesti arusaadav), voodist leitud küülikuid, hirvi, faasaneid või muid metselajaid 0 (eilsega võrreldes oluline edasiminek), meessõpru 0, eksmeessõbra meessõpru 1, maailma järele jäänud potentsiaalsete normaalsete meessõprade arv 0.
00.15 Miks juhtuvad sellised asjad kogu aeg minuga? Miks? MIKS? Lõpuks ometi olin leidnud ühe igati kena mõistliku inimese, kelle isegi ema on heaks kiitnud, kes pole abielus, nõrgamõistuslik, alkohoolik ega seksihull, ja nüüd selgub, et tegemist on jäleda homoseksuaalse perverdiga. Ime siis, et ta püüdis mind oma majast eemale hoida. Järelikult pole tegemist mehega, kes ei taha ennast siduda või kes kiikab Rebecca poole või peab mind ajutiseks nähtuseks. Siin on hoopis mees, kes peab oma magamistoas loomi ja alasti poisse.
Seisin rabatuna paigal. See oli kohutav. Jõllitasin umbes kaks sekundit idamaist poissi, keerasin siis kannal ringi, tormasin riietustuppa tagasi, rebisin kleidi selga ning jooksin trepist alla, kõrvus magamistoast kostev metsik kisa, nagu notiksid vietkongid Ameerika vägesid maha. Komberdasin tänavale ja hakkasin meeleheitlikult kätega vehkides taksot peatama nagu prostituut, kelle kunde on üritanud talle ära teha.
Võib-olla ongi õige, mida Ennast Täis Abielurahvas räägib, et vallalised mehed on vallalised sellepärast, et neil on midagi hirmsat viga. Seepärast ongi kõik nii paganama … paganama … Homoks olemine pole muidugi iseenesest mingi viga, aga kui oled vastassoost ja käid kellegagi, kes teeskleb, et on sinust huvitatud … Niisiis ootab mind ees neljas valentinipäev järjest üksinda mööda saata, üksildane jõuluöö vanematekodus. Jälle. Oh häda ja viletsust!
Kange isu Tomile helistada. Otse loomulikult oli tal vaja just nüüd San Franciscosse sõita, kui mul on kibedasti tarvis tema nõuannet homode vaatenurga alt. Täiesti tüüpiline. Ise helistab mulle alailma ja tahab tundide kaupa nõu kuulda, kui tal oma homosõpradega probleeme tekib, ja mida teeb tema nüüd, kus minul ühe homo puhul hädasti abi vaja? SÕIDAB ÄRA NEETUD SAN FRANCISCOSSE.
Rahu, rahu. Olgem ausad – juhtunut ei saa täiesti Tomi süüks ajada, eriti kui arvestada, et temal polnud sellega mitte kõige vähematki pistmist. Olen enesekindel, vastuvõtlik, kiirelt reageeriv asjalik naisterahvas, iseendaga rahujalal … Aaah! Telefon.
„Bridget. Mark siin. Ma palun vabandust. Südamest. See oli kohutav.”
Ta näis olevat hirmsas ängis.
„Bridget?”
„Jah?” Püüdsin talitseda käte värisemist, et saaksin sigareti süüdata.
„Tean küll, mida sa nüüd arvad. Aga minule oli see täpselt samasugune ehmatus kui sinule. Seda poissi polnud ma kunagi varem näinud.”
„Kes ta siis on?” purskus mul suust.
„Minu majapidajanna poeg, nagu selgus. Ma isegi ei teadnud, et tal on poeg. Ja skisofreeniline.”
Tagaplaanilt kostis karjumist.
„Tulen, tulen. Jeerum. Kuule, ma pean selle loo kuidagi ära lahendama. Tundub, et poiss üritab ema ära kägistada. Kas ma tohin sulle pärast veel helistada?” – uued karjed … „Pea nüüd, ma kohe … Bridget, ma helistan hommikul!”
Väga segane lugu. Saaks kohe Jude’ile või Shazile helistada, et nad ütleksid, kas Marki vabandus on usutav, aga keset ööd ei ole vist siiski sobilik. Üritan natuke magada.
9.00 Appi! Telefon. Hurraa! Ei! Oh õudu! Häda ja viletsus! Just meenus, mis eile juhtus.
9.30 Polnudki Mark, vaid ema.
„Tead mis, kullake, ma olen maruvihane!”
„Ema,” katkestasin ma teda otsustavalt. „Ma helistan sulle mobiili pealt tagasi.”
Meenutused juhtunust voogasid minust kohutavate lainetena üle. Pidin ta telefoni otsast ära saama, et Mark saaks helistada.
„Mis mobiil? Ära aja udu – sul pole ühtegi olnud sest ajast peale, kui olid kahene. Mäletad? Sihuke pisikeste kaladega? No nii. Isa tahab midagi öelda … Annan üle.”
Heitsin närveldades pilgu kellale ja mobiiltelefonile.
„Tere, kullake,” kostis