Bridget Jones: täitsa lõpp. Helen Fielding
see on?” küsis Magda.
„Kui keegi kellegi nime kogu aeg mainima kipub, isegi kui seda tingimata tarvis poleks: „Rebecca ütles seda ja teist” või „Rebeccal on nii- või naasugune auto”.”
Magda jäi korraga vaikseks. Ja ma teadsin täpselt, miks. Eelmisel aastal kurtis ta mulle, et tema arvates on Jeremyga midagi lahti. Lõpuks oligi ta avastanud, et mees lööb ühe City plikaga üle aisa. Ulatasin talle ühe Silk Cuti.
„Ma tean küll, mida sa mõtled,” ütles ta sigaretti suhu pistes ja minu poole tänulikult noogutades. „Ja miks ta üleüldse kogu aeg sinu juurde tuleb? Tal olla ju Holland Parkis igavene vägev häärber.”
„On küll, aga talle näib meeldivat …”
„Hmm,” ütles Jude. „Kas sa oled lugenud „Edasisest kooselust mehega, kes ei taha ennast siduda”?”
„Ei.”
„Astu pärast minu poolt läbi, ma näitan sulle.”
Magda vaatas Jude’i nagu Notsu, kes loodab, et teda koos Puhhi ja Tiigriga jalutuskäigule kutsutakse. „Ta püüab arvatavasti poeskäimisest ja koristamisest kõrvale hiilida,” ütles ta õhinal. „Ma pole veel kohanud meest, kes sisimas ei arvaks, et teda peaks koheldama samuti, nagu tema ema kohtles tema isa, olgu nad enda meelest kui edumeelsed tahes.”
„Just nimelt,” urahtas Shazzer, mille peale Magda uhkusest särama lõi. Paraku läksid lood kohe taas viletsaks, kui selgus, et Jude’i ameeriklane pole talle tagasi helistanud, sest Magda tegi seepeale kogu oma hea töö taas nulliks.
„Ausalt, Jude,” ütles ta, „ma ei saa aru, kuidas sa suudad hakkama saada rubla kukkumise ja kogu börsi metsiku juubeldamisega ja samas sattud paanikasse mingi tobeda mehe pärast.”
„Asi selles, Mag,” seletasin ma lepitavalt, „et rublaga on lihtsam hakkama saada kui mehega, sest selle käitumist juhivad täpsed ja kindlad reeglid.”
„Minu meelest peaksid ta vähemalt paariks päevaks peast viskama,” ütles Shaz mõtlikult. „Ära mõtle kogu aeg tema peale, ja kui ta siis helistab, tee muretut häält ja ütle, et sul on parajasti kohutavalt tegemist ja sa ei saa pikalt rääkida.”
„Oot-oot,” segas Magda tühmakalt vahele. „Kui sa tahad temaga rääkida, milleks siis kolm päeva niisama passida ja siis öelda, et sul pole aega rääkida? Miks sina ei võiks helistada temale?”
Jude ja Shazzer jõllitasid talle otsa, suutmata uskuda Ennast Täis Abielurahva järjekordset ogarat mõtteavaldust. Kõik ju ometi teavad, et Anjelica Huston ei helistanud mitte iialgi Jack Nicholsonile ja et mehed ei talu, kui neilt tagaajaja osa ära võtta.
Lugu läks aina hullemaks. Magda jahvatas sinisilmselt sellest, et kui Jude lõpuks õiget meest kohtab, läheb kõik imelihtsalt nagu „lehtede langemine puu otsast”. Kell pool üksteist kargas Magda püsti ja ütles: „Ma hakkan parem minema, Jeremy on kell üksteist tagasi.”
„Miks sa Magda siia lohistasid?” küsis Jude, kui nimetatu oli vaevu kuuldekaugusest väljas.
„Ta tundis ennast nii üksikuna,” ütlesin ma tobedalt.
„Nojah, muidugi. Ta vaeseke pidi ju kaks tundi ilma Jeremyta läbi ajama,” märkis Shazzer.
„Ta ei saa ju olla kahes leeris korraga. Ühelt poolt Rahulolevas Perekonnas, ja siis ägada, et ei kuulu Üksiklaste Linnaperekonda,” ütles Jude.
„Kui ta praegu tänapäeva kohtingumaailma hammasrataste vahele heita, pistetakse ta elusalt nahka,” pobises Shaz.
„HÄDAOHT, ETTEVAATUST, ETTEVAATUST, REBECCA,” huilgas Jude nagu udusireen.
Vaatasime tema osutatud suunas aknast välja, kus tänava äärde sõitis Mitsubishi maastikuauto, sees Rebecca, üks käsi roolil ja teises telefon.
Rebecca ronis oma pikkadel jalgadel autost välja ning pööritas silmi kellegi poole, kel oli jätkunud jultumust sealt parajasti mööda kõndida, kui ta telefoniga rääkis. Üle tänava kõndides ei suvatsenud ta pöörata vähimatki tähelepanu autodele, mis pidurite kriisates paigale jõnksatasid; siis tegi ta pisikese pirueti, nagu tahaks öelda: „Kerige kõik kus kurat, see on minu personaalne ruum”, ning marssis hooga otsa ühele ostukäruga prügikastitädile, keda ta muidugi täielikult ignoreeris.
Rebecca tuhises baari sisse, heitis oma pikad juuksed nõtke liigutusega üle pea, kust need mõistagi otsekohe särava lainetava voona tagasi valgusid. „Olgu, kallis, pean nüüd lõpetama! Näeme!” rääkis ta oma telefoni. „Terekest,” pöördus ta meie poole, suudles igaühte järgemööda põsele, võttis istet ja viipas kelnerile, et talle klaas toodaks. „Kuidas siis läheb? Bridge, kuidas sul Markiga läheb? Sul on kindlasti kohutavalt hea meel, et endale lõpuks poisi said.”
„Lõpuks.” Grrrr. Esimene sutsakas. „Oled nüüd seitsmendas taevas?” kudrutas ta. „Kas ta kutsus sind reede õhtul Juristide Ühingu õhtusöögile?”
Mingist Juristide Ühingu õhtusöögist polnud Mark sõnagi poetanud.
„Oh, vabandust, kas lobisesin nüüd midagi välja?” ehmus Rebecca. „Kindlasti on tal lihtsalt meelest läinud. Ta võib ka muidugi arvata, et see poleks sinu suhtes eriti kena. Kuigi mina isiklikult olen veendunud, et sa saaksid suurepäraselt hakkama. Küllap peaksid kõik sind väga võluvaks.”
Nagu Shazzer hiljem märkis, polnud siin tegemist molluski, vaid vana kogenud vesipeasägaga – kalamehed ümberringi paatides üritamas teda kaldale tirida.
Rebecca hõljus varsti mingile peole, nii et meie kolmekesi kobisime viimaks Jude’i juurde.
„„Mees, kes ei taha ennast siduda, ei taha ka sind oma territooriumil näha,”” luges Jude raamatust, sellal kui Shaz keris „Uhkuse ja eelarvamuse” videot edasi-tagasi, püüdes leida kohta, kus Colin Firth järve sukeldub.
„„Talle meeldib tulla sinu torni, nagu ilma igasuguse kohustuseta rändrüütel. Ja siis läheb ta oma lossi tagasi. Seal võib ta helistada ja kõnesid vastu võtta, millest sina mitte midagi ei tea. Ta hoiab oma elamise – ja iseenda – iseendale.””
„Väga õige,” pobises Shaz. „Tulge nüüd, ta kargab kohe sisse.”
Me istusime vaikselt ning vaatasime, kuidas Colin Firth veest tilkudes järvest välja ronib, seljas läbipaistev valge särk. Mmm. Mmmmm.
„Muuseas,” ütlesin ma kaitsepositsioonile asudes, „Mark pole mingi mees, kes ennast siduda ei taha – ta on juba abielus olnud.”
„Sel juhul oled sa talle võib-olla „tüdruk mõneks ajaks”,” märkis Jude läbi luksatuste.
„Tõbras!” susises Shazzer. „Igavesed tõprad! Ehee, vaadake seda!”
Jõudsin lõpuks kuidagimoodi koju ja sööstsin kohe telefonivastaja suunas, kuid jäin poolel teel kurblikult pidama. Ei mingit punast tuld. Mark polnud helistanud. Taevas halasta, kell on juba kuus hommikul ja ma pean igatahes veel natuke magada saama.
8.30 Miks ta pole helistanud? Miks? Olen enesekindel, vastuvõtlik, kiirelt reageeriv, asjalik naisterahvas. Minu mina-tunnetus sõltub minust, ja mitte … Oot-oot. Telefon võib-olla lihtsalt ei tööta.
8.32 Tundub justkui korras olevat, aga proovin mobiili pealt. Kui ei helise, on kõik ju kombes.
8.35 Hmm. Telefon töötab. Ta ju ometi ütles, et helistab kindlasti … Ahaa, ongi telefon!
„Tere hommikust, kullake. Ega ma sind üles ei ajanud?”
Isa. Otsekohe haaras mind hirmus süütunne, et olen nii isekas tütar, kes tunneb oluliselt suuremat huvi iseenda neli nädalat kestnud suhte kui vanemate kolmekümneaastast abielu ähvardavate ohtude vastu, mida kujutavad endast üle viie jala pikkused mitteühesugused Keenia gigolod.
„Mis nüüd lahti?”
„Kõik on kombes,” teatas isa rõõmsalt.