Bridget Jones: täitsa lõpp. Helen Fielding
on ta kuskil ära.”
„Arust ära, nagu sinagi,” ütles Mark.
„Kuss,” sisisesin ma, kui Jude oma lugu jutustas. „Kindlasti helistab homme. Ja kui ei helista, liigud lihtsalt edasi. Ta tõmbub eemale nagu Marsi kummipael, sa pead laskma tal oma ligitõmmet tunda, küll ta siis tagasi plaksatab.”
Kui ma telefoni juurest ära tulin, vaatas Mark televiisorist jalgpalli.
„Kummipaelad ja võida-võida marslased,” ütles ta hirmsaid nägusid tehes.
„Kas sina ei räägi oma sõpradega südameasjadest?”
„Ei,” teatas ta teleripuldi nuppe vajutades. Ühe jalgpallikanali asemele klõpsatas teine. Vaatasin teda võlutult. „Kas sul on tulnud soov Shazzeriga magada?”
„Kuidas palun?”
„Kas sul on tulnud mõte Shazzeri ja Jude’iga magada?”
„Taevake, milline oivaline mõte! Kas eraldi või mõlemaga ühel ajal?”
Üritades ignoreerida tema kerglast tooni, rühkisin ma visalt edasi. „Kui sa Shazzeriga pärast jõulusid kohtusid, kas tahtsid siis temaga magada?”
„Hmm. Kuidas seda nüüd öelda – asi selles, et ma magasin ju sinuga.”
„Aga oled sa selle peale vähemalt mõelnud?”
„Muidugi olen ma selle peale mõelnud.”
„Mis asja?” karjatasin ma.
„Ta on väga kena tüdruk. Oleks ju väga veider, kui ma poleks, või mis?” Mark irvitas ülemeelikult.
„Ja Jude,” jätkasin ma kurjalt. „Kas temaga magamise peale oled ka mõelnud?”
„Noh, ütleme et aeg-ajalt, põgusalt. Inimloomus on juba kord selline.”
„Inimloomus? Mina pole iialgi mõelnud, et tahaksin magada sinu töökaaslaste Gilesi või Nigeliga.”
„Ei,” pomises ta. „Vaevalt see üldse kellelegi kunagi pähe on tulnud. Vaesekesed. Võib-olla ainult postitoa Jose’ile.”
Just siis, kui me olime taldrikud ära koristanud ning asusime vaiba peal teineteist lähemalt uurima, helises telefon uuesti.
„Ära võta,” ütles Mark. „Palun – Jumala ja kõigi tema keerubite, seeravite, pühakute, peainglite, pilvehooldajate ja habemepügajate nimel – ära võta toru.”
Telefonivastaja klõpsas käima. Marki pea kolksatas vastu põrandat, kui üle toa kaikus vägev mehehääl.
„Hei, õhtust! Siin Giles Benwick, Marki sõber. Ega ta ei juhtu seal olema? Asi on selles, et …” Mehe hääl katkes. „Mu naine teatas mulle just praegu, et ta tahab ära minna ja …”
„Taevas halasta!” hüüatas Mark ja krabas toru. Tema näos peegeldus sulaselge paanika. „Giles. Jessas. Pea vastu … eee … see et … hmm … tead, sa räägi parem Bridgetiga.”
Mmm. Gilesi ma tegelikult ei tunne, aga arvan, et andsin talle head nõu.
Rahustasin ta maha ja soovitasin lugeda paari tõeliselt kasulikku raamatut. Seks Markiga oli vaimustav, tundsin ennast õige mõnusasti, kui ma tema rinnal lamasin, ning kõik muret tekitavad teooriad näisid korraga nii tobedad. „Kas ma olen käiatud plaat?” küsisin ma uniselt, kui ta üle minu kummardus, et küünalt ära puhuda.
„Mis asi? Mokalaat? Ei, kullake,” ütles ta rahustavalt mu tagumikku patsutades. „Pisut napakas võib-olla, aga ainult mitte mokalaat.”
2
Mollusk vabaduses
Teisipäev, 28. jaanuar
58,1 kg, Marki nähes suitsetatud sigarette 0 (v. h.), salaja suitsetatud sigarette 7, mittesuitsetatud sigarette 47 1 (v. h.).
8.00 Korter. Mark läks koju enne tööd riideid vahetama, nii et ma saan enne vallandamisteemalist koosolekut ühe väikese suitsu teha ja arendada sisemist suurust ja võida-võida mentaliteeti. Tuleb endale sisendada vaikse tasakaalu tunnet ja … Aaah! Uksekell.
8.30 See oli Magda ehitusmees Gary. Pagan võtaks – olin täiesti unustanud, et ta on tulekul.
„Tere! Kui tore! Hommikust! Äkki saaksite kümne minuti pärast tagasi tulla? Mul on siin üks asi pooleli,” siristasin ma ning tõmbusin kohe ägades kägarasse. Mis mul siin öösärgis võiks pooleli olla? Seks? Suflee? Potikedral olev savivaas, mida ei tohi mingil juhul hetkekski järelevalveta jätta, või muidu kuivabki poolikuna ära?
Juuksed olid ikka märjad, kui kell uuesti helises, aga nüüd olid mul vähemalt riided seljas. Mind läbistas keskklassisüümekas, sest Gary väljendas ilmekalt oma põlgust nende vastu, kes mõttetult voodis aelevad, sellal kui täiesti teistsugusest maailmast pärit, tõelist tööd rügavad inimesed on juba nii kaua üleval olnud, et neil on kohe lõunaaeg käes.
„Soovite ehk teed või kohvi?” küsisin ma armastusväärselt.
„Võib kah. Teed. Neli tükki suhkrut, aga segada ei tohi.”
Heitsin talle pika pilgu, püüdes mõistatada, kas see on nali või nagu suitsetamine ilma sisse tõmbamata. „Hästi,” ütlesin ma, „hästi,” ning asusin teed tegema, mille peale Gary köögilaua taga istet võttis ja suitsu ette pani. Paraku meenus mulle alles teed valama hakates, et mul pole ei piima ega suhkrut.
Gary jõllitas mulle uskumatult otsa ning mõõtis pilguga tühjade veinipudelite rida. „Piima pole, suhkrut pole?”
„Piim sai ee … äsja otsa ja mina ei tea igatahes kedagi, kes tee sisse suhkrut paneb … kuigi muidugi tuleks … oleks kena …” Jutt jäi haledalt soiku. „Käin ruttu poes ära.”
Tagasi kiirustades lootsin vaikselt, et ta on vähemalt tööriistad autost välja toonud, aga mees istus täpselt sama koha peal ning asus heietama keerulist lugu forellipüüdmisest Hendoni lähedal veehoidlas. Nagu ärilõuna, kus kõik laterdavad nii kaua muudel teemadel, et lõpuks on juba piinlik rikkuda puhtseltskondliku koosviibimise õhkkonda, ja mitte midagi ei arutata ega otsustata.
Viimaks sekkusin ma otsustavalt ühte lootusetult segasesse kalateemalisse anekdooti: „No tubli! Kas näitan teile, mida te võiksite siin teha?” ning taipasin otsekohe, et olin korda saatnud jämeda, kohatu apsaka, sest nüüd oli selge, et ma pole huvitatud Garyst kui inimesest, vaid lihtsalt kui töömehest. Pidin kähku kalaanekdoodi juurde tagasi pöörduma.
9.15 Töö juures. Asusin hooga töö kallale, täiesti endast väljas, et olin viis minutit hiljaks jäänud – paganama Richard Finchi aga mitte kusagil. Tegelikult isegi hea, saab rahulikult oma kaitsepositsiooni lihvida. Õieti on imelik, et terve büroo on täiesti tühi! Nüüd on siis selge – enamik päevi, kui ma ennast hilinemise pärast ogaraks muretsen, kujutades ette, kuidas kõik teised juba oma laudade taga lehti loevad, jäävad nemadki tegelikult hiljaks, ehkki mitte just nii hiljaks kui mina.
Olgu, panen otsustavaks kohtumiseks põhipunktid kirja. Valmistan mõttes kõik ette, nagu Mark soovitas.
„Richard, ma ei saa kompromiteerida oma ajakirjaniku head nime …”
„Richard, sa ju tead, et ma võtan oma teleajakirjaniku tööd väga tõsiselt …”
„Tegelikult võiksid kerida kus kurat, sa vana paks …”
Ei, ei. Nagu Mark ütles – mõtle järele, mida sina tahad ja mida tema tahab, ja samuti mõtle võida-võida laadis, nagu on õpetatud suurepärases raamatus „Ülimalt teokate inimeste seitse harjumust”. Ooooooh!
11.15 See oli purustatud vaarikate värvi, akvamariinvoodriga Galliano ülikonnas Richard Finch, kes traavis, selg ees, uksest sisse, nagu istuks sadulas.
„Bridget! Nõndaks. Sa oled lootusetu käpard, aga seekord pääsed. Ülemustele
s. t. peaaegu suitsetatud, kuid meenunud, et maha jäetud, seepärast ei suitsetanud neid 47 sigaretti veel eriti.