Bridget Jones: täitsa lõpp. Helen Fielding
läheb kõik, nagu plaanitud,” jätkas ema. „Sõidame 8. veebruaril. Keenia! Kujuta ette! Ainuke neegermust häda on …”
„Ema!” käratasin ma nördinult.
„Jah, kallis?”
„Sa ei saa öelda neegermust häda, see on rassistlik!”
„Mis tobedus see veel on?”
„Kui sellistel väljenditel lastakse inimeste kõnepruugis juurduda, mürgitab see arvamusi ja …”
„Võeh! Ma ei viitsi seda enam kuulata. Muuseas, kas ma olen juba jõudnud öelda: Julie Enderbury ootab jälle titte …”
„Ee … tegelikult on mul päris kiire …”
Emade ja telefonidega on juba kord nii, et kui sa söandad iitsatada, justkui oleks sul kiire, leiavad emad otsekohe vajaliku olevat jutustada sulle veel vähemalt üheksateist täiesti mõttetut lugu.
„Jah. Juba kolmas,” ütles ta süüdistaval häälel. „Teiseks tahtsin sulle öelda, et Una ja mina hakkame netis suuskama.”
„Sa tahtsid öelda „surfama”. Kuule, ma pean tõesti …”
„Suuskama, surfama, lumelauatama – mis vahet seal on, kallis? Merle ja Percival on juba sees. Mäletad ju, Percival töötas vanasti Northamptoni haigla põletushaavade osakonnas. Kas sina ja Mark tulete lihavõtteks siia?”
„Ema, ma pean nüüd tormama, olengi juba tööle hiljaks jäänud!” anusin ma. Pärast kümmet lisaminutit absoluutselt mõttetut loba sain ma tast lõpuks lahti ning vajusin tänulikult patjadele tagasi. Mõte, et ema kasutab internetti ja mina mitte, pole muidugi eriti virgutav. Ma ikka proovisin ka, aga siis saatis mingi salapärane firma nimega GBH mulle 677 täpselt ühesugust nõmedat reklaamprospekti ja mul läks isu ära.
Neljapäev, 30. jaanuar
59,4 kg (häireolukord: pitspüksid on hakanud ihule jälgi jätma), vaimustavat seksikat aluspesu selga proovitud 17, kusepidamatuse puhul soovitatavat jäledat hiigelsuurt aluspesu ostetud 1, meessõpru 1 (mis täielikult sõltub oskusest tema eest varjata uut jubedat aluspesu).
9.0 °Coins’i kohvik. Hommikukohv. Hurraa! Kõik on imeline. Ta helistas! Olevat eile õhtul ka helistanud, aga polevat teadet jätnud, sest kavatsenud hiljem uuesti helistada, aga jäänud magama. Pisut kahtlane ju on, aga see-eest kutsus mind homme õhtul sinna juristide peole. Ja Giles olevat maininud, kui kenasti ma temaga telefonis rääkisin.
9.05 Tänaõhtune värk teeb natuke kõhedaks küll. Pidulik riietus. Küsisin Markilt, mis minult õieti oodatakse, ja ta vastas: „Ah, mitte midagi. Ära tühja pabista. Istume mõne minu töökaaslasega laua taga ja sööme õhtust. Puha sõbrad. Nad on sinust kindlasti vaimustuses.”
9.11 „Kindlasti vaimustuses.” See, nagu kerge taibata, juba näitab, et mind pannakse proovile. Seega on väga tähtis jätta hea mulje.
9.15 Tuleb suhtuda positiivselt. Olen vapustav: elegantne, elav, hunnitult riides. Appike. Pikka kleiti pole. Jude või Magda ehk laenavad.
Nõndaks:
Juristide Ühingu õhtusöögi ettevalmistused
1. päev (täna)
Planeeritud toidukogused:
1. Hommikueine: puuviljakokteil (apelsin, banaan, pirn, melon või muu hooajavili.) (NB! hommikueine-eelne cappuccino ja šokolaadisai juba söödud.)
2. Suupiste: puuvili, aga mitte liiga lähedal lõunaeinele.
3. Lõunaeine: salat proteiiniga.
4. Suupiste: seller või brokoli. Pärast tööd jõusaali.
5. Jõusaalijärgne suupiste: seller.
6. Õhtusöök: grillkana juurviljadega.
18.00 Lahkun tööpostilt. Lähen õhtul koos Magdaga aluspesu ostma eesmärgil lahendada figuuriga seonduvad mured. Magda laenab mulle ehted ja v. elegantse pika tumesinise kleidi, mis vajab tema sõnutsi pisut „järeleaitamist” – kõik filmitähed ja muu säärane rahvas kandvat esilinastustel erilist aluspesu. Jõusaali järelikult ei jõua, aga toekas aluspesu on lähemas perspektiivis praegu ilmselt tunduvalt efektiivsem kui treening.
Üldisemas plaanis otsustasin loobuda juhuslikest jõusaalis käimistest ja asendada need täiesti uue programmiga, mis algab homme üldise treenituse hindamisega. Vaevalt tasub loota, et keha õhtusöögiks oluliselt muutub, mistõttu on uus aluspesu hädavajalik. Appi, telefon.
18.15 Shazzer. Andsin talle lühiülevaate õhtusöögieelsest programmist, aga kui mainisin treenituse hindamist, tundus mulle, et ta sülitas.
„Seda ära tee!” hoiatas ta hauatagusel häälel.
Selgus, et Shaz oli ükskord läbi teinud samasuguse hindamise ühe punaste juustega hirmuäratava musklilise naisterahva juures, kes nägi ise välja, nagu võtaks ta regulaarselt osa „Gladiaatorite” telesaatest. Tema nimi oli „Ränikarbiid”. Punapea lohistas Shazzi keset jõusaali peegli ette ja üürgas: „Tagumikurasv on alla vajunud ja kintsud näevad välja nagu sadulataskud.” Ise olla seejuures rasvapolstrit reite külgedele sikutanud.
Jälestan Gladiaatori tüüpi naisi. Olen kindel, et ühel päeval väljub kogu saade kontrolli alt ja Gladiaatorid hakkavad lihasööjaks ning saatetegijad asuvad kristlasi Ränikarbiidile ja teistele temasugustele saagiks ette viskama. Shaz andis tungivalt nõu plaan katki jätta. Mina jälle arvan, et kui rasva saab sel moel ringi liigutada, siis võiks ju teda kenamini vormida ja muljuda või siis täielikult ümber paigutada, nii nagu parajasti vaja oleks. Kui minul näiteks oleks võimalik omaenda rasva kuidagi siirata, kas ma siis üldse tahaksin kogust vähendada? Võib-olla vormiks endale tohutu suured rinnad ja puusad ning pisikese keskkoha. Kas sellisel juhul jääks ikka veel midagi üle? Kuhu ülejääk panna? Kas oleks väga hirmus käia ringi paksude jalgade ja kõrvadega, kui ülejäänud keha on täiuslik?
Mnjah. Pean tormama. Saan Magdaga pool seitse Marks & Spenceris kokku.
21.00 Kodus tagasi. Ostureisi iseloomustab ilmselt kõige paremini sõna „õpetlik”. Magda vehkis minu suunas päratu suurte jubedate pükstega. „Ära kirtsuta midagi nina, see on uus korsetindus! Mõtle seitsmekümnendatele, mõtle sukahoidjatele,” patras Magda ja hoidis mu näo ees mustast Lycrast rõivakomplekti, mis oli ilmselgesti mõeldud Sarimõrtsukast Jalgratturile ja koosnes lühikestest pükstest, korsetist ja toekast rinnahoidjast.
„Seda ma selga ei pane,” sisistasin ma suunurgast. „Topi kohe tagasi.”
„Miks?”
„Mis siis kui keegi, noh, puudutab mind?”
„Ausalt, Bridget. Aluspesul on oma eesmärk. Kui kannad väikest hunnitut kleiti või pikki pükse, näiteks töö juures, on vaja siledat joont. Keegi ei hakka sind tööl käperdama, või kuidas?”
„Ei tea midagi,” kostsin ma turtsakalt, tuletades meelde, mis juhtus tihtipeale liftis, kui ma „käisin” Daniel Cleaveriga, kui nii võib nimetada seda suhtefoobia õudusunenägu.
„Võib-olla need?” küsisin ma lootusrikkalt ja näitasin Magdale vapustavat komplekti, mis oli tehtud samast materjalist nagu mustad sukad, ainult et pükste ja rinnahoidja osa oli pisut erinev.
„Mitte mingil juhul! Need on kaheksakümnendad. Mida sul vaja läheb, on see,” kuulutas Magda ning vehkis mu nina all millegagi, mis sarnanes ema pihiku ja pika aluspesu ristsugutisega.
„Aga mis siis, kui keegi pistab mulle käe seeliku alla?”
„Bridget, sa oled täiesti võimatu!” ütles ta erakordselt valju häälega. „Kas sa tõused igal hommikul üles mõttega, et äkki pistab mõni mees sulle sel päeval käe saba alla? Kas sul pole siis oma seksielu üle mingit kontrolli?”
„On muidugi,” ütlesin ma