Muretu. Jo Nesbø
Nad kuulsid vastu reketikeeli matsatavat märga tennispalli ja märkasid kõrge võrkaia taga keset kiiresti tihenevat sügispimedust üht servivat inimkuju.
„Hallo!” hüüdis Harry, kui nad olid võrkaia äärde jõudnud, kuid mees ei vastanud. Alles nüüd nägid nad, et ta kandis pintsakut, särki ja lipsu.
„Trond Grette?”
Pall maandus mustas porilombis, põrkas sealt edasi, lendas vastu võrkaeda ja saatis neile kaela vihmaduši, mille Beate vihmavarjuga kinni püüdis.
Beate katsus väravat. „Ta on end siia sisse lukustanud,” sosistas ta.
„Hole ja Lønn politseist!” karjus Harry. „Meil oli kohtumine kokku lepitud, kas me saaksime… Kurat!” Harry ei olnud märganud palli, enne kui see vastu aeda lendas ja tema näost sõrme kaugusel võrku kinni jäi. Ta pühkis veepritsmed näolt ja vaatas allapoole. Ta nägi välja, nagu oleks ta punakaspruuni poriveega üle pihustatud. Harry keeras automaatselt selja, kui nägi meest järgmist palli õhku viskamas.
„Trond Grette!” Harry hüüe kaikus kortermajade vahel. Nad nägid tennisepalli vastu akendest langevat valgust kõrget kaart joonistamas, enne kui pimedus selle neelas ja pall kuhugi heinamaale kukkus. Harry pööras uuesti väljaku poole, täpselt õigeks ajaks, et kuulda metsikut möiret ja näha inimkogu pimedusest enda poole tormamas. Metall kriiksus, kui traataed ründava tennisisti kinni püüdis. Ta vajus neljakäpakile kruusale, tõusis püsti, võttis hoogu ja hüppas uuesti vastu aeda. Kukkus, tõusis ja ründas.
„Issand jumal, ta on täiesti katki,” pomises Harry. Ta astus automaatselt ühe sammu tagasi, kui tema ees lõi järsku helendama pärani avatud silmadega nägu. Beate oli taskulambi põlema pannud ja suunanud selle Grettele, kes rippus traataia küljes. Mustad märjad juuksed kleepusid valgele otsaesisele ja mehe pilk tundus otsivat midagi, millest kinni hakata, samal ajal kui ta nagu pori autoaknalt mööda aeda alla libises, kuni lõpuks elutult maas lebas.
„Mis me nüüd teeme?” sosistas Beate.
Harry tundis hammaste vahel midagi krigisevat, ta sülitas pihku ja nägi lambivalguses, et tegu oli tenniseväljaku punase liivaga.
„Sina helistad kiirabisse, mina toon autost metallitangid,” vastas ta.
„Ta sai siis midagi rahustavat?” küsis Anna.
Harry noogutas ja rüüpas koolat.
Äsja täiskasvanuellu astunud lääneoslolased istusid kui kanad õrrel nende ümber baaritoolidel ja jõid veini, läbipaistvaid drinke ja koola-light’i. M oli nagu enamik Oslo kohvikuid – provintslikul ja naiivsel, kuid omamoodi sümpaatsel moel urbanistlik, mis viis Harry mõtted oma põhikooli klassikaaslasele Disile, hästikasvatatud tublile poisile, kellel nad avastasid olevat väikese raamatu, kuhu ta kirjutas üles klassi in-poiste slängisõnu.
„Nad viisid vaesekese haiglasse. Me rääkisime siis naabrinaisega ja too ütles, et ta oli seal naise mõrvast saadik igal õhtul sedasi serve löönud.”
„Jessas. Miks siis küll?”
Harry kehitas õlgu. „Polegi tegelikult kuigi haruldane, et inimesed pööravad ära, kui nad kellegi sel moel kaotavad. Mõned tõrjuvad lihtsalt kõik eemale ja teesklevad, et surnu on ikka veel elus. Naaber ütles, et Stine ja Trond Grette olid segapaarismängus alistamatud, et suvehooajal tegid nad tenniseväljakul peaaegu iga päev trenni.”
„Nii et ta siis ootas, et naine võtaks servi vastu?”
„Võimalik.”
„Džiisas! Ostad sa mulle ühe õlle, kuni ma tualetis käin?”
Anna tõusis toolilt ja kadus puusi õõtsutades saali tagaotsa. Harry püüdis talle mitte järele vaadata. Tal polnud seda tarviski, ta oli juba näinud, mida vaja. Naisel olid tulnud silmade ümber mõned kortsud, mõned hallid karvad ronkmustadesse juustesse, aga muidu oli ta täpselt samasugune. Needsamad pisut himurad mustad silmad kokkukasvanud kulmude all, seesama kitsas kõrge nina vulgaarselt täidlaste huulte kohal ja lohkus põsed, mille tõttu muutus tema ilme aeg-ajalt justkui näljaseks. Teda oli võib-olla palju ilusaks nimetada, selleks olid näojooned liiga tugevad ja teravad, kuid tema saledal kehal oli veel piisavalt vorme, et Harry nägi vähemalt kaht meest söögisaali laudade ääres pilku pööramas, kui Anna neist möödus.
Harry süütas uue sigareti. Pärast Grettet käisid nad kohtumas kontorijuhataja Helge Klementseniga, aga ka tema ei aidanud uurimisele eriti kaasa. Ta oli jätkuvalt omamoodi šokiseisundis ja istus Kjelsåsveieni kahepereelamus tooli peal ning põrnitses kordamööda kuningpuudlit, kes sebis tema jalge vahel, ja abikaasat, kes sebis köögi ja elutoa vahet kohvi ja vahvlitega, millest krõbedamaid polnud Harry veel maitsnud. Beate rõivavalik passis perekond Klementseni kodanlikku koju märksa paremini kui Harry kulunud Levised ja Dr Martensi saapad. Sellegipoolest oli Harry see, kes arendas närviliselt tippiva proua Klementseniga vestlust sügise ebaharilikult suurte vihmasadude ja vahvliküpsetamise kunsti üle, mida katkestasid ülemiselt korruselt kostvad trampivad sammud ja valjud nuuksatused. Proua Klementsen selgitas, et nende tütar Ina, vaesekene, oli kuuendat kuud rase ja lapse isa oli just seitsme tuule poole tõmmanud. Täpsemalt Kosi saarele, sest ta oli kreeklane. Harry oleks äärepealt vahvli üle laua välja sülitanud, ja alles siis võttis Beate sõnajärje üle ning pöördus rahulikult küsimusega Helge Klementseni poole, kes pidi koera jälgimise katki jätma, sest too jooksis elutoa uksest välja: „Kui pikk teie arvates röövel võis olla?”
Helge Klementsen vaatas küsijale otsa, võttis kohvitassi kätte ja tõstis selle pooleldi suu juurde, kus tass pidi loomulikult ootama, sest ta ei saanud samal ajal juua ja rääkida: „Pikk. Vahest kaks meetrit. Stine oli alati oma töös nii täpne.”
„Ta polnud nii pikk, härra Klementsen.”
„Üks üheksakümmend siis. Ja korras ja puhas oli ta ka alati.”
„Ja mis mehel seljas oli?”
„Midagi musta, nagu kummist. Sel suvel käis Stine esimest korda korralikult puhakamas. Kosi saarel.”
Proua Klementsen nuhatas.
„Kummist?” päris Beate.
„Jah. Ja kapuuts.”
„Mis värvi, härra Klementsen?”
„Punane.”
Selleks hetkeks oli Beate märkmete tegemise katki jätnud ja õige pea istusid nad autos teel linna tagasi.
„Kui kohtunikud ja vandekohus teaksid, kui vähe võib selliste röövide puhul kannatanute tunnistusi usaldada, keelaksid nad meil neid tõendusmaterjalina kasutada,” ütles Beate. „See on peaaegu hämmastav, kui valesti inimese aju suudab sündmusi rekonstrueerida, hirm paneks talle justkui prillid ette, mis muudavad röövlid suuremaks ja mustemaks, relvade arvu mitmekordseks ja sekundid pikemaks. Röövel viibis saalis veidi üle minuti, kuid sissepääsupoolses letis istunud proua Brænne leidis, et ta pidi seal olema peaaegu viis minutit. Ja ta ei ole kaks meetrit pikk, vaid 1,78. Kui ta just lisataldu ei kasutanud, mis on samuti proffide seas tavaline.”
„Kuidas sa pikkuse nii täpselt kindlaks oskad määrata?”
„Video. Sa mõõdad pikkuse uksepiidal, kui röövel sisse tuleb. Ma käisin ennelõunal pangas ja märgistasin kriidiga, tegin mõned uued pildid ja mõõtsin.”
„Mm. Vägivallaosakonnas jätame sellised mõõtmised sündmuskohal töötavale rühmale.”
„Pikkuse mõõtmine on natuke keerulisem, kui see tundub. Sündmuskoha uurijad panid näiteks 1989. aastal Kaldbakkenil DnB panka röövinu puhul pikkusega kolm sentimeetrit mööda. Nii et ma eelistan isiklikult mõõta.”
Harry vaatas tütarlast ja mõtles, kas küsida, miks too oli politseinikuks hakanud. Selle asemel küsis ta, kas Beate saaks ta Vibes gate lukksepa juures maha lasta. Enne autost väljumist küsis Harry, kas ta ka märkas, et Klementsen polnud oma ääreni täis kohvitassist tilkagi maha ajanud, hoides seda kogu küsitlemise ajal õhus. Seda polnud Beate märganud.
„Kas sulle