Muretu. Jo Nesbø
juua,” ütles naine nägu krimpsutades. „Võta vabalt, Harry. Tule.”
Väljas oli vihmasadu lakanud ja äsja pestud külm õhk maitses hästi.
„Kas sa mäletad seda sügispäeva, kui me Maridali orgu sõitsime?” küsis Anna, pani käe mehe käevangust läbi ja hakkas astuma.
„Ei,” vastas Harry.
„Muidugi mäletad! Selle sinu haleda Ford Escordiga, millel ei saanud istmeid alla lasta.”
Harry naeratas kõveralt.
„Sa punastad,” pahvatas naine vaimustunult. „Siis mäletad sa kindlasti ka seda, kuidas me auto parkisime ja metsa läksime. Ja kõik need kollased lehed olid nagu…” Ta pigistas Harry kätt. „Nagu voodi. Hiigelsuur kuldne voodi.” Ta naeris ja müksas meest. „Ja pärast pidin ma aitama sul seda autorisu käima lükata. Sa oled sellest nüüd ju ometi lahti saanud?”
„Noh,” ütles Harry. „See on töökojas. Vaatame.”
„Oijah. Võiks arvata, et mõni su sõber on kasvaja või millegi sellisega haiglasse sattunud.” Ja lisas – vaikselt: „Sa poleks pidanud nii kergesti alla andma, Harry.”
Ta ei vastanud.
„Siin see ongi,” ütles naine. „Seda sa ju ometi mäletad?” Nad olid Sorgenfrigatal1 ühe sinise värava ees seisma jäänud.
Harry vabastas end ettevaatlikult naise haardest. „Kuule, Anna,” alustas ta ja proovis naise hoiatavast pilgust mitte välja teha. „Mul on homme hirmvara rööviosakonna isikutuvastajatega kohtumine.”
„Ära mitte üritagi,” ütles naine ja keeras värava lukust lahti.
Harryl tuli midagi meelde, ta pistis käe jakipõue ja ulatas naisele kollase ümbriku. „Lukksepalt.”
„Oh, võti. Kas kõik läks ladusalt?”
„Leti taga seisnud mees uuris mu dokumenti väga hoolega. Ja ma pidin alla kirjutama. Imelik tüüp.” Harry vaatas kella ja haigutas.
„Nad on selliste universaalvõtmete väljastamisega väga ettevaatlikud,” ütles Anna kiiresti. „See passib ju tervele majale, väravale, keldriuksele, korterile, kõigele.” Ta naeris kiiresti ja närviliselt. „Nad nõudsid vaid selle ühe varuvõtme jaoks ühistu kirjalikku luba.”
„Mõistan,” ütles Harry, kõigutas end kandadel ja hingas sisse, et head ööd soovida.
Anna jõudis ette. Tema hääl oli peaaegu et paluv: „Ainult üks tass kohvi, Harry.”
Sama kroonlühter rippus kõrgel laes sama vana söögitoamööbli kohal. Harry mäletas oma arust, et seinad olid olnud heledad – valged, vahest kollased. Aga ta polnud kindel. Nüüd olid need sinised ja tuba mõjus väiksemana. Võib-olla tahtis Anna tühjust kuidagi ohjeldada. Ühel inimesel pole lihtne üksinda täita kolme elutoa ja kahe suure magamistoaga korterit, kus on kolme ja poole meetri kõrgused laed. Harryl oli meeles, et Anna oli rääkinud, et ka tema vanaema oli siin üksinda elanud. Aga et ta polnud siin kuigi palju aega veetnud, sest oli tuntud sopran ja reisis mööda ilma ringi, kuni veel laulda suutis.
Anna kadus kööki ja Harry piilus tagumisse elutuppa. Tuba oli tühi ja mööblita, välja arvatud Islandi poni suurune hobune, mis seisis neljal harali puujalal keset põrandat, kaks sanga seljast välja turritamas. Harry kõndis selle juurde ja silitas käega üle pruuni sileda naha.
„Kas sa oled võimlema hakanud?” hüüdis Harry.
„Mõtled sa hobust?” hüüdis Anna köögist vastu.
„Ma arvasin, et see seadeldis on meeste jaoks.”
„See ongi. Kindel, et sa veel üht õlut ei soovi, Harry?”
„Täiesti kindel,” hüüdis ta. „Aga päriselt ka, miks see sul siin seisab?”
Harry ehmus, kuuldes naise häält järsku päris enda selja taga: „Sest mulle meeldib teha asju, mida mehed teevad.”
Harry pööras ümber. Anna oli kampsuni seljast võtnud ja end ukseavasse seisma sättinud. Üks käsi puhkas puusal, teine ülevalpool uksepiidal. Harry sai viimasel hetkel jaole, et mitte saata naise poole oma libisevat pilku.
„Ma ostsin selle Oslo võimlemisühingult. Sellest saab kunstiteos. Installatsioon. Samamoodi nagu „Kontakt”, mida sa kindlasti mäletad.”
„Sa mõtled seda eesriidega laual olevat karpi, kuhu pidi käe sisse pistma? Ja sees oli terve hulk kunstkäsi, mida pidi justkui tervitama?”
„Või silitama. Või flirtima. Või tõrjuma. Nendes olid soojaelemendid, mis hoidsid käte sees kehatemperatuuri ja tekitasid elevust, eks ju? Inimesed arvasid, et keegi peitis end laua all. Tule, ma näitan sulle midagi muud.”
Ta järgnes naisele tagumisse tuppa, mille lükanduksed Anna oli avanud. Seejärel võttis ta Harryl käest ja tõmbas ta endaga pimedusse kaasa. Kui tuled põlema läksid, jäi Harry esialgu lampi vaatama. Tegemist oli ülekullatud naisekeha kujulise põrandalambiga; kuju hoidis ühes käes kaalu ja teises mõõka. Kolm lampi paiknesid mõõga, kaalu ja naise pea otsas, ja kui Harry ringi keeras, nägi ta, et need valgustasid igaüks ise õlimaali. Kaks neist rippusid seinal, kolmas aga, mis polnud ilmselt veel valmis, seisis molbertil, mille vasakusse nurka oli kinnitatud kollase-pruunilaiguline palett.
„Mis pildid need on?” küsis Harry.
„Need on portreed, kas sa siis ei näe?”
„Just nimelt. Need on silmad?” Ta näitas näpuga. „Ja see seal on suu?”
Anna keeras pea viltu. „Kui sa nii arvad. Need on kolm meest.”
„Kas ma tunnen neist mõnda?”
Anna vaatas kaua ja mõtlikult Harryle otsa enne, kui ta vastas: „Ei, ma arvan, et sa ei tunne neist kedagi, Harry. Aga sa võid nendega tuttavaks saada. Kui sa tõepoolest tahad.”
Harry uuris pilte hoolega.
„Räägi, mida sa näed.”
„Ma näen oma naabrit Soome kelguga. Ma näen üht tüüpi, kes tuleb lukksepa tagaruumist välja, kui olen parasjagu lahkumas. Ja ma näen M-i ettekandjat. Ja Per Ståle Lønningit2.”
Anna naeris. „Kas sa teadsid, et võrkkest pöörab asjad nii, et su aju tajub neid esmalt peegelpildis? Kui tahta asju näha nii, nagu need tegelikult on, tuleb neid vaadata peeglist. Siis oleksid sa pildil hoopis teisi inimesi näinud.” Naise silmad särasid ja Harry ei suutnud esitada vastuväidet, et võrkkest keerab asjad pea peale, mitte peegelpilti. „Sellest saab minu lõplik meistriteos, Harry. Tänu sellele mäletatakse mind.”
„Nendest portreedest?”
„Ei, need on vaid osa tervest kunstiteosest. See ei ole veel valmis. Aga oota vaid.”
„Mm. On sel ka nimi?”
„Nemesis,” ütles naine vaikselt.
Harry vaatas talle küsivalt otsa ja nende pilgud haakusid omavahel.
„Jumalanna järgi, tead ju küll.”
Pool tema näost jäi varju. Harry vaatas eemale. Ta oli piisavalt näinud. Naise kumer selg, mis lausa anus tantsupartneri järele; jalg, mis oli pisut teisest eespool, nagu ei oleks osanud otsustada, kas tulla või minna; rinnad, mis tõusid ja langesid, ja sale kael jämeda veresoonega, millel Harry arvas nägevat naise pulsilööke. Tal oli palav ja pea käis õige pisut ringi. Mida Anna oligi öelnud? „Sa poleks pidanud nii kergesti alla andma.” Kas ta oli siis andnud?
„Harry…”
„Ma pean minema,” ütles ta.
Ta tõmbas kleidi üle naise pea ja too vajus naerdes selili valgele linale. Naine tegi ta püksipandla lahti, samal ajal kui laual seisva sülearvuti ekraanisäästjalt hulkus läbi lehvivate palmide paistev türkiisne valgus mööda pisikesi kuradeid
Sorgenfri – muretu (norra k).
Norra televisiooni saatejuht.