Tuba. Emma Donoghue
teeb Köögikapi ukse lahti ja võtab riisipaki välja. Ta osutab pimedast avast sisse. „Ma peitsin need lihtsalt siia riisi juurde. Rahul?“
„Rahul.“
„Siia ei mahuks midagi hirmsat. Sa võid iga kell üle kontrollida.“
Kotis on viis šokolaadikommi, roosa, sinine, roheline ja kaks punast. Osa värvist tuleb mu sõrmedega maha, kui ma neid koogile panen, glasuur jääb minu külge kinni ja ma lakun selle viimse raasuni ära.
Siis on aeg küünlad peale panna, aga neid ei ole.
„Sa karjud jälle,“ ütleb Emme kõrvu kinni kattes.
„Aga sa ütlesid, et see on sünnipäevakook, see ei ole sünnipäevakook, kui sellel pole viit põlevat küünalt peal.“
Emme hingab puhinal välja. „Oleksin pidanud paremini selgitama. Seda need viis šokolaadikommi ütlevadki, et sa oled viiene.“
„Ma ei taha seda kooki.“ Ma vihkan seda, kui Emme hästi vaikselt ootab. „Nõme kook.“
„Rahune maha, Jack.“
„Sa oleksid pidanud Pühapäevakingiks küünlaid küsima.“
„Noh, eelmisel nädalal oli meil valuvaigisteid vaja.“
„Minul polnud neid vaja, ainult sinul oli,“ karjun ma.
Emme vaatab mulle otsa, nagu mul oleks uus nägu, mida ta pole kunagi varem näinud. Seejärel ütleb ta: „Igal juhul, pea meeles, me peame valima asju, mida ta hõlpsasti kätte saab.“
„Aga ta saab kõike kätte.“
„Nojah,“ ütleb ta, „kui ta vaevuks…“
„Miks ta vaevub?“
„Tahan lihtsalt öelda, et võib-olla peab ta kahte või kolme poodi minema ja siis ta võib pahuraks minna. Ja mõtle, kui ta võimatut asja ei leia, siis me ei saaks tõenäoliselt üldse enam pühapäevakinki.“
„Emme.“ Ma naeran. „Ta ei käi ju poes. Poed on Telekas.“
Ta närib huult. Seejärel vaatab koogi poole. „Noh, igal juhul anna andeks, ma arvasin, et šokolaadikommid sobivad ka.“
„Rumal Emme.“
„Täitsa jopski.“ Ta laksab endale vastu pead.
„Totulotu,“ ütlen ma, aga mitte kurjalt. „Järgmisel nädalal, kui ma kuueseks saan, hangi küünlad.“
„Järgmisel aastal,“ ütleb Emme, „sa tahtsid öelda järgmisel aastal.“ Tema silmad on kinni. Need teevad vahepeal ikka nii ja ta ei ütle minut aega mitte midagi. Kui ma olin väike, arvasin, et tema patarei sai tühjaks, nagu ükskord Kellaga juhtus ja me pidime Pühapäevakingiks uut patareid paluma.
„Lubad?“
„Luban,“ ütleb ta silmi lahti lüües.
Ta lõikab mulle hiiglama suure tüki ja ma lükkan kõik viis kommi oma tükile, kui ta ei vaata, kaks punast, roosa, rohelise ja sinise, ning ta ütleb: „Oi, veel üks on ära näpatud, kuidas see küll juhtus?“
„Nüüd ei leia sa seda enam kunagi üles, hahaa,“ lausun ma nagu Näppaja, kui ta midagi Doralt näppab. Ma võtan ühe punase näppude vahele ja lennutan selle Emme suhu, ta viib selle oma esihammaste juurde, mis on vähem viletsad, ja näkitseb seda naeratades.
„Vaata,“ näitan talle, „minu koogis on augud nendes kohtades, kus šokolaadikommid alles praegu olid.“
„Nagu kraatrid,“ lausub ta. Ta pistab ühte neist näpuotsa.
„Mis asi on kraater?“
„Auk, kus midagi on juhtunud. Näiteks vulkaanipurse või plahvatus või midagi muud.“
Ma panen rohelise šokolaadikommi tagasi tema kraatrisse ja loendan: kümme, üheksa, kaheksa, seitse, kuus, viis, neli, kolm, kaks, üks, kõmm. See lendab üles Avakosmosesse ja sealt minu suhu. Minu sünnipäevakook on parim asi, mida ma olen iial söönud.
Emmel pole praegu isu. Katuseaken imeb kogu valguse ära, ta on peaaegu must. „Praegu on kevadine pööripäev,“ ütleb Emme. „Ma mäletan, et seda öeldi telekas sel hommikul, kui sa sündisid. Tol aastal oli ka veel lumi maas.“
„Mis asi on pööripäev?“
„See tähendab, et pimedust ja valgust on niisama palju.“
Koogi pärast on liiga hilja Telekat vaadata, Kell näitab 08:33. Kollane dressipluus rebib mul peaaegu pea otsast, kui Emme seda tirib. Ma panen magamise T-särgi selga ja pesen hambaid, samal ajal kui Emme seob prügikoti kinni ja paneb selle Ukse kõrvale koos meie nimekirjaga, mille mina kirjutasin. Täna seisab sellel: Palun, Makaronid, Läätsed, Tuunikala, Juust (kui pole liiga $), Apelsinimahl, Aitäh.
„Kas me tohime viinamarju paluda? Need on meile head.“
Emme kirjutab kõige alla: Viinamarjad, kui võim. (või ükskõik millised värsked või konserveeritud puuviljad).
„Kas ma unejuttu saan?“
„Ainult üks lühike. Kuidas oleks… Piparkoogi-Jackiga?
Ta jutustab seda hästi kiiresti ja naljakalt, Piparkoogi-Jack hüppab ahjuplaadilt püsti ja jookseb ja veereb ja veereb ja jookseb, nii et keegi ei suuda teda kinni püüda, ei vana naine ega vana mees ega rehepeksjad ega kündjad. Aga lõpus on ta idioot, ta laseb rebasel end üle jõe kanda ja ta pistetakse ampsti nahka.
Kui mina oleksin koogist tehtud, sööksin ennast ära, enne kui keegi teine seda teha jõuab.
Me palvetame kiiresti, käed kokku surutud, silmad kinni. Mina palvetan, et Ristija Johannes ja Jeesuslapsuke tuleksid koos Dora ja Bootsiga minu juurde mängima. Emme palvetab, et päike paistaks ja sulataks Katuseaknalt lume ära.
„Kas ma tohin pisut võtta?“
„Kohe hommikul,“ ütleb Emme, tõmmates oma T-särki alla.
„Ei, täna õhtul.“
Ta osutab üles Kella poole, mis näitab 08:57, kella üheksani on ainult kolm minutit. Seetõttu jooksen Kappi, heidan oma padjale pikali ja mässin end Tekki, mis on hall ja pehme ja punaste äärtega. Olen otse minust joonistatud pildi all, mille olemasolu seal olin unustanud. Emme pistab pea sisse. „Kolm musi?“
„Ei, härra Viiesele viis.“
Ta annab mulle viis musi ja tõmbab ukse käginaga kinni.
Liistude vahelt paistab ikka valgus sisse, nii et ma näen ennast natuke joonistusel, neid asju, mis on nagu Emmel, ja nina, mis on ainult minu moodi. Ma silitan paberit, see on täiesti siidine. Ajan end sirgu, nii et mu pea on vastu Kappi surutud, nagu jaladki. Kuulan, kuidas Emme paneb oma magamise T-särgi selga ja võtab vaigisteid, õhtuti alati kaks, sest ta ütleb, et valu on nagu vesi, see valgub laiali kohe, kui ta pikali heidab. Ta sülitab hambapastat välja. „Meie sõber Zack ütleb: too üks snäkk,“ ütleb ta.
Mulle tuleb ka üks lause pähe. „Meie sõber Zah ütleb pähh-pähhpähh.“
„Meie sõber Ebeneezer elab autos, mil sees on diisel.“
„Meie sõber Dora pani pähe loor-a.“
„See on peturiim,“ ütleb Emme.
„Nähh!“ oigan nagu Näppaja. „Meie sõber Jeesuslaps… sõi, kuni oli paks.“
„Meie sõber Lusikas laulis kuule laulu rusikast.“
Kuu on Jumala hõbedane nägu, mis ilmub välja ainult erilistel puhkudel.
Ma tõusen istukile ja surun näo liistude vastu, näen killukest Telekast, mis on välja lülitatud, Potti, Vanni, oma sinise kaheksajala pilti, mis on laineliseks minemas, Emmet, kes paneb meie riideid tagasi Kummutisse. „Emme?“
„Mhm?“
„Miks ma olen ära peidetud nagu