Tuba. Emma Donoghue
pühib oma peopesadega mu silmi. „Sa ju tead, et meil ei ole ruumi.“
„On jah.“
„Koertega peab jalutama.“
„Me jalutamegi.“
„Aga koer…“
„Me jookseme Jooksurajal hirmus pika tee maha, Lucky saaks meie kõrval joosta. Vean kihla, et ta oleks sinust kiirem.“
„Jack. Koer ajaks meid hulluks.“
„Ei ajaks.“
„Ajaks küll. Oleksime siin kõik pead-jalad koos, ta hauguks ja kraabiks…“
„Lucky ei kraabiks.“
Emme pööritab silmi. Ta läheb Köögikapi juurde, et hommikusöögihelbeid välja võtta, ning valab need meie kaussidesse, ilma et ta oleks neid isegi üle lugenud.
Ma teen möirgava lõvi nägu. „Öösel, kui sa magad, olen mina üleval ja tõmban kõik hõbepaberid aukudest välja, et Hiir tagasi tuleks.“
„Ära räägi rumalusi.“
„Mina ei ole rumal, sina oled rumal totulotu.“
„Kuule, ma saan aru…“
„Hiir ja Lucky on mu sõbrad.“ Ma hakkan uuesti nutma.
„Mingit Luckyt ei ole olemas.“ Emme räägib läbi hammaste.
„On jah ja ma armastan teda.“
„Sa mõtlesid ta lihtsalt välja.“
„Ja Hiir on ka olemas, tema on mu päris sõber ja sina ajasid ta minema.“
„Jah,“ karjub Emme, „et ta öösel üle su näo ei jookseks ja sind ei hammustaks.“
Ma nutan nii väga, et kõõksun. Ma ei teadnudki, et Hiir mind näost hammustaks, arvasin, et seda teevad ainult vampiirid.
Emme viskub Päevatekile ega liiguta end.
Minuti pärast lähen tema kõrvale ja heidan pikali. Tõstan tema T-särgi üles, et pisut rinda võtta, aga vahepeal pean nina pühkima. Vasakpoolne on hea, aga seal ei ole palju.
Hiljem proovin oma uusi teksapükse jalga. Nad vajuvad muudkui alla.
Emme sikutab väljaturritavat niiti.
„Ära tee.“
„See oli juba lahti. Odav…“ Ta ei ütle, mis.
„Teksariie,“ ütlen talle, „teksapüksid on teksariidest tehtud.“ Panen niidi Köögikappi Käsitöökaussi.
Emme võtab Komplekti alla, et vöökohta sisse võtta, pärast seda püsivad teksapüksid üleval.
Meil on üsna toimekas hommik. Kõigepealt võtame koost lahti Piraadilaeva, mille me eelmisel nädalal meisterdasime, ja muudame selle Tankiks. Õhupall on juht, kunagi oli ta niisama suur kui Emme pea ja paks, nüüd on ta väike nagu minu rusikas, ainult et punane ja kortsus. Me puhume ainult iga kuu esimesel päeval ühe täis, nii et me ei saa Õhupallile õde teha enne, kui aprill tuleb. Emme mängib ka Tankiga, aga mitte nii kaua. Ta tüdineb asjadest kiiresti – see tuleb täiskasvanuks olemisest.
Esmaspäev on pesupäev, me ronime Vanni koos sokkide, aluspesu, minu ketšupipritsemetega hallide pükste, linade ja köögirätikutega ning pigistame kogu mustuse välja. Emme ajab kuivatamiseks Termostaadiga õhu hästi kuumaks, ta võtab Ukse kõrvalt Rõivahobuse, teeb ta lahti ja ma ütlen talle, et ta tugev oleks. Mulle meeldiks väga tema seljas ratsutada, nagu beebina, aga nüüd olen ma nii hiigelsuur, et võin tal selja murda. Nii lahe oleks mõnikord uuesti väikeseks ja mõnikord suuremaks minna nagu Alice. Kui me oleme kõigest vee välja väänanud ja üles riputanud, peame Emmega T-särgid seljast rebima ja kordamööda end Külmkappi pistma, et maha jahtuda.
Lõunasöögiks on oasalat, minu teine mittelemmik. Pärast uinakut mängime iga päev „Karjet“, aga laupäeviti ja pühapäeviti mitte. Me köhime hääle puhtaks, ronime Lauale, et Katuseaknale lähemal olla, ja hoiame teineteisel käest kinni, et me ei kukuks. Ütleme: „Tähelepanu, valmis olla, läks“, seejärel ajame hambad hästi laiali lahti ja teeme karjumise üürgamise huilgamise kriiskamise kisendamise kiljumise kisa nii kõvasti kui võimalik. Täna olen kõige valjem, sest mu kopsud on viieaastaseks olemisest veninud.
Siis paneme sõrme huultele ja oleme kuss. Ükskord ma küsisin Emmelt, mida me kuulame, ja ta ütles, et lihtsalt igaks petteks, sest ei või kunagi teada.
Siis ma hõõrun kahvlit ja Kammi ja purgikaasi ja oma teksapükste külgi. Jooneline paber on hõõrumiseks kõige siledam, aga tualettpaberi peale on hea teha joonistusi, mis lähevad terve igaviku edasi, näiteks täna joonistan üksteise järel enda ja kassi ja papagoi ja iguaani ja pesukaru ja Jõuluvana ja sipelga ja Lucky ja kõik oma telekasõbrad, ning mina olen Kuningas Jack. Kui ma olen lõpetanud, rullin paberi jälle kokku, et saaksime seda oma pepu peal kasutada. Ma võtan järgmisest rullist puhta tüki, et Dorale kirja kirjutada. Pean punast pliiatsit Sileda Noaga teritama. Pigistan pliiatsit kõvasti, sest see on nii lühikeseks kahanenud, et seda peaaegu ei olegi enam olemas. Ma kirjutan täiuslikult, ainult et mõnikord kukuvad tähed tagurpidi välja. Ma saan üleeile viis, sa võid viimase koogitüki endale saada, aga küünlaid sellel pole, head aega armastusega Jack. Sõna „tüki“ juures paber pisut rebeneb. „Millal ta selle kätte saab?“
„Noh,“ ütleb Emme, „kujutan ette, et mereni jõudmiseks kulub sellel paar tundi, siis uhutakse see kusagil rannale…“
Ta räägib naljakalt, sest lutsutab Haige Hamba pärast jääkuubikut. Rannad ja meri on Telekas, aga ma arvan, et kui me kirja ära saadame, on need natuke aega päris. Kaka vajub põhja, aga tähed hõljuvad lainetel. „Kes selle leiab? Diego?“
„Tõenäoliselt. Ja ta viib selle oma sugulasele Dorale…“
„Oma safaridžiibis. Vrrrõnn-vrõnn läbi džungli.“
„Nii et ma pakun, et homme hommikul. Hiljemalt lõuna ajal.“
Jääkuubik ei tee enam Emme põsele sellist kühmu. „Kas vaatame?“
Ta pistab selle oma keelega suust välja.
„Mul on vist ka üks haige hammas.“
Emme oigab: „Oi, Jack.“
„Päriselt päriselt ka. Ai-ai-ai.“
Emme ilme muutub. „Sa võid jääkuubikut lutsutada, kui tahad, sul ei pea selleks hammas valutama.“
„Lahe.“
„Ära mind niimoodi hirmuta.“
Ma ei teadnudki, et suudan teda hirmutada. „Võib-olla hakkab see valutama, kui ma olen kuus.“
Ta puhiseb, võttes kuubikuid Sügavkülmast välja. „Väike valevorst.“
Aga ma ei valetanud, ma ainult teesklesin.
Kogu pärastlõuna sajab, Jumal ei vaata üldse sisse. Me laulame laule „Kurjad ilmad“ ja „Sajab mehi“ ja seda, milles räägitakse sellest, kuidas kõrb tunneb vihmast puudust.
Õhtusöögiks on kalapulgad riisiga, mina tohin pigistada mahla sidrunist, mis ei ole päris, vaid plastist. Ükskord meil oli päris sidrun, aga see tõmbus liiga ruttu krimpsu. Emme paneb tükikese oma kalapulgast Taime alla mulla sisse.
Multikaplaneeti õhtuti ei tule, võib-olla sellepärast, et väljas on pime ja neil seal ei ole lampe. Täna õhtul valin kokaplaneedi, seal pole üldse nagu päris toit, neil ei ole ühtegi konservipurki. Siis naine ja mees naeratavad teineteisele ja teevad liha, mille peal on pirukas, ning panevad rohelised asjad teiste kimpu pandud roheliste asjade ümber. Seejärel lülitan trenniplaneedi peale, kus aluspesus inimesed peavad igasuguste masinatega liigutusi üha uuesti ja uuesti tegema, nad on vist sinna kinni jäänud. See saab varsti läbi ning algavad lammutajad, nemad annavad majadele igasuguseid kujusid ja värvivad miljoni eri värviga mitte ainult pilte, vaid kõike. Majad on sellised, nagu oleks hästi palju Tube kokku