Tuba. Emma Donoghue
me võiksime „Linnade põletamist“ mängida?“
„Anna mulle hetk aega,“ sõnab ta. Ta läheb Kraanikausi juurde ja peseb näo ära, ma ei tea, miks, sest see ei olnud must, aga võib-olla olid seal pisikud peal.
Tema peab üks kord kaardid üles võtma ja mina kaks korda, ma vihkan kaotamist. Siis mängime džinni ja „Merd“, mina enamasti võidan. Siis mängime lihtsalt kaartidega, tantsime ja võitleme ja värki. Minu lemmik on Ruutu Poiss ja tema sõbrad, teised poisid.
„Vaata.“ Ma osutan Kellale. „05:01, võime õhtust süüa.“
Täna saame mõlemad ühe hot dog’i, nämma.
Lähen Teleka vaatamiseks Kiiktooli, aga Emme istub Komplektiga Voodile, ta õmbleb oma pruunil roosade laigukestega kleidil serva kinni. Vaatame meditsiiniplaneeti, kus arstid ja õed lõikavad inimestesse auke, et pisikuid välja võtta. Need inimesed magavad, mitte ei ole surnud. Arstid ei hammusta niiti läbi nagu Emme, nemad kasutavad superteravaid pistodasid ja siis õmblevad inimesed kokku nagu Frankenstein.
Kui reklaamid tulevad, palub Emme mul Teleka juurde minna ja heli välja lülitada. Seal on üks kollase kiivriga, kes puurib tänavasse auku, ta hoiab peast kinni ja krimpsutab nägu. „Kas tal on valus?“ küsin ma.
Emme tõstab õmblustöölt pilgu. „Tal on vist sellest lärmakast puurimisest peavalu.“
Meie puurimist ei kuule, sest häält ei ole. Telekamees on kraanikausi juures ja võtab tabletti, järgmisel hetkel ta naeratab ja viskab üht poissi palliga. „Emme, emme.“
„Mis on?“ Ta teeb sõlme.
„See on meie pudel. Kas sa vaatasid? Kas sa vaatasid seda peavaluga meest?“
„Ei.“
„See pudel, kust ta tabletti võttis, see on täpselt samasugune nagu meil, vaigistite oma.“
Emme põrnitseb Telekat, aga seal näidatakse nüüd üht autot, mis ümber mäe kihutab.
„Ei, enne,“ ütlen ma. „Tal oli meie vaigistite pudel.“
„Noh, võib-olla oli see sama sorti mis meil, aga see ei ole meie oma.“
„On jah.“
„Ei, neid on palju.“
„Kus?“
Emme vaatab mulle otsa, seejärel uuesti oma kleiti, ta sikutab selle servaõmblust. „Noh, meie pudel on siinsamas riiulil ja ülejäänud on…“
„Telekas?“ küsin ma.
Ta põrnitseb niite ja kerib neid väikeste papitükkide ümber, et neid tagasi Komplekti panna.
„Tead mis?“ Ma hüplen. „Tead, mida see tähendab? Ta läheb Telekasse.“ Meditsiiniplaneet tuli tagasi, aga ma isegi ei vaata seda. „Vana Pagan,“ ütlen ma, et Emme ei arvaks, et pean silmas kollase kiivriga meest. „Kui ta siin ei ole, päevasel ajal, siis tead mis? Ta läheb Telekasse. Sealt ta saigi poest meile vaigistid ja on need siia toond.“
„Tõi,“ lausub Emme püsti tõustes. „Tõi, mitte on toond. On aeg voodisse minna.“ Ta hakkab laulma lugu „Ma ihkan koju“, aga mina ei löö kaasa.
Ta vist ei mõista, kui imeline see on. Ma mõtlen sellele terve see aeg, kui ma panen magamise T-särki selga ja pesen hambaid ja isegi siis, kui ma pisut Voodis võtan. Ma lausun: „Miks me teda kunagi Telekas ei näe?“
Emme haigutab ja tõuseb istukile.
„Kõik need korrad, kui me Telekat vaatame, me ei ole teda kunagi näinud, miks nii?“
„Teda pole seal.“
„Aga pudel, kuidas ta selle sai?“
„Ma ei tea.“
See, kuidas ta seda ütleb, on veider. Ma arvan, et ta teeskleb. „Sa pead teadma. Sa tead kõike.“
„Kuule, sel ei ole tõesti tähtsust.“
„See on tähtis, ja ma tahan teada.“ Ma peaaegu karjun.
„Jack…“
Mis Jack? Mida Jack tähendab?
Emme nõjatub vastu patju. „Seda on väga raske selgitada.“
Mina arvan, et ta oskab seda selgitada, aga lihtsalt ei selgita. „Sa võid seda teha, sest ma olen nüüd viieaastane.“
Tema nägu on Ukse poole pööratud. „Seal, kus meie tabletipurk kunagi oli, eks ole, seal on pood, sealt ta need saigi ja tõi siis pühapäevakingiks meile.“
„Telekapoest?“ Ma vaatan üles Riiulile, et kontrollida, kas pudel on seal. „Aga vaigistid on päris…“
„See on päris pood.“ Emme hõõrub silma.
„Kuidas…?“
„Olgu, olgu, olgu.“
Miks ta karjub?
„Kuula. See, mida me telekast näeme, on… need on pildid päris asjadest.“
See on kõige hämmastavam asi, mida ma iial kuulnud olen.
Emme hoiab kätt suul.
„Kas Dora on päriselt ka päris?“
Ta võtab käe ära. „Ei, anna andeks. Palju telekas olevaid asju on väljamõeldud pildid – näiteks Dora on lihtsalt joonistus –, aga teised inimesed, need, kelle näod on nagu sinul ja minul, nemad on päris.“
„Päris inimesed?“
Ta noogutab. „Ja kohad on ka päris, näiteks talud ja metsad ja lennukid ja linnad…“
„Ei.“ Miks ta püüab mind ninapidi vedada? „Kuhu nad ära mahuksid?“
„Sinna,“ ütleb Emme. „Väljapoole.“ Ta osutab peanõksatusega tahapoole.
„Väljapoole Voodiseina?“ Ma vahin seda ainiti.
„Väljapoole Tuba.“ Ta näitab nüüd teisele poole, Pliidiseina suunas, ja tema sõrm teeb ringi.
„Poed ja metsad lendavad Avakosmoses ringi?“
„Ei, unusta ära, Jack, ma ei oleks pidanud…“
„Aga peaksid.“ Ma raputan teda kõvasti põlvest ning ütlen: „Räägi mulle.“
„Täna õhtul mitte, mulle ei tule oma mõtete väljendamiseks õigeid sõnu pähe.“
Alice ütleb, et ta ei saa ennast väljendada, sest ta pole ju tema ise, ta teab, kes ta oli hommikul, aga ta on sellest ajast mitu korda muutunud.
Emme tõuseb äkitselt püsti ja võtab vaigistid Riiulilt alla, ta vist kontrollib, kas need on needsamad mis Telekas, aga ta teeb pudeli lahti ning sööb ühe ja seejärel veel ühe tableti ära.
„Kas sa homme leiad sõnu?“
„Kell on kaheksa nelikümmend üheksa, Jack, kas sa võiksid lihtsalt voodisse minna?“ Ta seob prügikoti kinni ja paneb selle Ukse kõrvale.
Mina leban Kapis, aga olen täiesti ärkvel.
Täna on üks neist päevadest, mil Emme on Ära.
Ta ei ärka korralikult üles. Ta on siin, aga mitte päriselt. Ta jääb Voodisse, padjad pea peal.
Rumal Peenis seisab püsti, ma surun teda alla.
Ma söön oma sada hommikuhelvest ära ja seisan toolile püsti, et kaussi ja Sulalusikat ära pesta. Kõik on hästi vaikne, kui ma vee kinni keeran. Huvitav, kas Vana Pagan käis öösel? Vist mitte, sest prügikott on endiselt Ukse juures, aga võib-olla ta käis ja ei võtnud lihtsalt prügi kaasa? Võib-olla Emme ei ole lihtsalt Ära. Võib-olla ta pigistas Emme kaela veel tugevamini ja nüüd ta on…
Ma lähen hästi lähedale ja kuulan, kuni kuulen tema hingamist. Olen vaid ühe tolli kaugusel, minu juuksed puutuvad vastu Emme nina ning ta tõstab käe näole, nii et ma astun sammukese tagasi.
Üksinda