Tuba. Emma Donoghue
ütleb Emme, „mul on sellest džiibist täiesti kama.“
Ma pilgutan teda vaadates silmi. „Ta oli mu kingitus.“
„Ma olen vihane selle peale,“ – tema hääl muutub valjemaks ja kärisevamaks – „et sa ta üles äratasid.“
„Džiibi?“
„Vana Pagana.“
Mind paneb võpatama see, et Emme tema nime valjusti välja ütleb.
„Sa hirmutasid teda.“
„Ta kartis mind?“
„Ta ei teadnud, et see oled sina,“ ütleb Emme. „Ta arvas, et mina ründasin teda, viskasin talle midagi rasket pähe.“
Ma panen käe suu ja nina ette, aga itsitused poevad kihinaga välja.
„See ei ole naljakas, see on risti vastupidine naljakale.“
Ma näen uuesti tema kaela, jälgi, mis tema Emme peale tegi, ning lõpetan itsitamise.
Kaerahelbepuder on endiselt liiga kuum, nii et me läheme tagasi Voodisse teineteise kaissu pugema.
Täna hommikul näitab Dorat, jippii! Ta on paadis, mis peaaegu laevaga kokku põrkab, me peame lehvitama ja hüüdma: „Ettevaatust“, aga Emme ei tee seda. Laevad on ainult Telekas ja meri ka, välja arvatud siis, kui meie kaka ja kirjad kohale jõuavad. Või lakkavad nad päriseks olemast kohe, kui nad sinna jõuavad? Alice ütleb, et kui ta on meres, siis ta saab raudruunaga koju minna, see on vanaaegne sõna rongi kohta. Metsad on Telekas ja džunglid ja kõrbed ja tänavad ja pilvelõhkujad ja autod ka. Loomad on Telekas, välja arvatud sipelgad ja Ämblik ja Hiir, aga tema on nüüd tagasi läinud. Pisikud on päris, veri ka. Poisid on Telekas, aga nad näevad nagu minu moodi välja, Peeglist paistev mina ei ole ka päris, vaid lihtsalt pilt. Mõnikord meeldib mulle oma hobusesaba lahti teha, kõik juuksed näo ette panna, keele sellest ussina läbi toppida ning siis nägu välja pista ja „õõõ“ öelda.
Täna on kolmapäev, nii et me peseme juukseid ja teeme Nõudepesuvahendi mullidest turbaneid. Ma vaatan Emme kaela poole, aga vargsi.
Ta teeb mulle vuntsid ette, see teeb liiga palju kõdi ja ma pühin selle ära. „Aga kuidas oleks siis habemega?“ küsib ta. Ta paneb kõik mullid mulle lõua otsa habemeks.
„Hoo-hoo-hoo. Kas Jõuluvana on hiiglane?“
„Ee, ta on vist jah üsna suur,“ sõnab Emme.
Ma arvan, et ta on päris, sest ta oli meile toond need miljon šokolaadikommi lilla paelaga karbis.
„Minust saab Hiiglasetapja Hiiglane Jack. Minust saab hea hiiglane ja ma otsin üles kõik pahad ja löön neil pead pauhh-lärts otsast.“
Me teeme trummid erinevaks, pannes klaasist kannudesse vett juurde või valades kosena seda pisut vähemaks. Ühest teen ma hiigelmegatrontransformermereväelase gravitatsioonipurustajaga, milleks on tegelikult Puulusikas.
Ma pööran end, et vaadata pilti „Impressioon. Päikesetõus“. Sellel on must paat kahe tillukese inimesega, Jumala kollane nägu selle kohal, hägune oranž valgus vee peal ja sinised värgid, mis on vist teised paadid, nii raske on öelda, sest see on kunst.
Kekatunniks valib Emme „Saared“, see on selline mäng, kus ma seisan Voodil ning Emme paneb padjad ja Kiiktooli ja toolid ja kokkulapitud Vaiba ja Laua ja Prügikasti üllatavatesse kohtadesse. Mina pean iga saare peal käima, aga mitte kaks korda. Kiiktool on kõige keerulisem, tema püüab mind alati maha paisata. Emme ujub ringi ja mängib Loch Nessi koletist, kes püüab mu jalgu nahka pista.
Minu kord, mina valin Padjasõja, aga Emme ütleb, et tegelikult hakkab poroloon mu padjast välja tulema, nii et parem oleks hoopis Karated teha. Me alati kummardame, et vastasele austust avaldada. Teeme hästi ägedalt „uhh“ ja „hii-jahh“. Ükskord lõin ma liiga kõvasti ja tegin Emme haigele randmele liiga, aga kogemata.
Ta on väsinud ja valib seetõttu Silmavenitamise, sest siis peab teineteise kõrval Vaibal lamama, hoides käsi külje vastas, et me mõlemad ära mahuksime. Me vaatame kaugeid asju, näiteks Katuseakent, ja siis lähedale, näiteks nina, ning peame hästi kiiresti neid kordamööda vaatama.
Samal ajal kui Emme lõunat soojendab, lennutan vaest Džiipi igale poole, sest ta ei saa enam ise kuhugi minna. Pult paneb asju pausile, ta paneb Emme nagu roboti paigale tarduma. „Nüüd sa jälle käid,“ ütlen ma.
Ta segab taas potis toitu ja ütleb: „Lobi on valmis.“
Köögiviljasupp, väkkkkkk. Ma puhun mulle, et seda lõbusamaks teha.
Ma ei ole veel uinaku tegemiseks piisavalt väsinud, seepärast võtan mõned raamatud alla. Emme teeb seda lahedat häält: „Siiiiiiiiiiiin on Dylan!“ Seejärel on vait. „Ma ei seedi Dylanit.“
Vahin talle ainiti otsa. „Ta on minu sõber.“
„Oi, Jack – ma lihtsalt ei seedi seda raamatut, olgu, ma ei… asi pole selles, et ma Dylanit ennast ei seedi.“
„Miks sa Dylani raamatut ei seedi?“
„Ma olen seda liiga palju kordi lugenud.“
„Aga kui mina midagi tahan, siis ma tahan seda alati, näiteks šokolaadikomme, ma ei ole kunagi liiga palju kordi šokolaadikomme söönud.“
„Sa võiksid seda ise lugeda,“ sõnab ta.
See on rumal, ma võiksin neid kõiki ise lugeda, isegi Alice’it, kus on vanamoelised sõnad. „Mulle meeldib, kui sina loed.“
Tema pilk on hästi karm ja silmad läigivad. Seejärel lööb ta taas raamatu lahti. „Siiiiiiiiiiiin on Dylan!“
Kuna ta on pahur, lasen tal „Jooksus jänkut“ lugeda ja siis pisut „Alice’it“. Minu kõige lemmikum laul on „Õhtune supp“, vean kihla, et see ei ole köögiviljasupp. Alice on muudkui ühes hallis, kus on palju uksi, üks on tibatilluke, ja kui ta selle kuldse võtmega lahti teeb, on selle taga aed kirevate lillede ja jahedate purskkaevudega, aga Alice on kogu aeg vale suurusega. Kui ta viimaks aeda pääseb, tuleb välja, et roosid on lihtsalt maalitud, mitte päris, ning ta peab flamingode ja siilidega kroketit mängima.
Me heidame Päevatekile pikali. Ma võtan palju rinda. Mõtlen, et Hiir tuleb ehk tagasi, kui me oleme hästi vaikselt, aga ta ei tule, Emme toppis vist iga viimse kui augu täis. Ta ei ole kuri, aga mõnikord teeb ta kurje asju.
Kui me üles tõuseme, mängime „Karjet“, mina löön potikaasi nagu taldrikuid kokku. „Karje“ kestab terve igaviku, sest iga kord, kui ma lõpetama hakkan, kisab Emme natuke edasi, nii et tal läheb peaaegu hääl ära. Jäljed tema kaelal on sellised, nagu tulevad siis, kui mina peedimahlaga maalin. Need on vist Vana Pagana sõrmejäljed.
Pärast mängin tualettpaberi rullidega telefoni, mulle meeldib, kuidas sõnad kõmisevad, kui ma ühe priske rulli sisse räägin. Tavaliselt teeb Emme kõiki hääli, aga sel pärastlõunal on tal vaja pikali olla ja lugeda. Ta loeb „Da Vinci koodi“, millel ühe naise silmad välja piiluvad, ta näeb välja nagu Jeesuslapsukese Emme.
Ma helistan Bootsile ja Patrickule ja Jeesuslapsukesele, räägin neile kõik oma uute võimete kohta, nüüd, kui olen viiene. „Ma suudan nähtamatu olla,“ sosistan telefoni, „oskan keelt pahupidi keerata ja nagu rakett Avakosmosesse söösta.“
Emme silmalaud on kinni – kuidas ta näeb läbi nende lugeda?
Mängin Klaviatuuri, see käib nii, et ma seisan Ukse kõrval oma toolil ja tavaliselt ütleb Emme mulle numbreid ette, aga täna pean need ise välja mõtlema. Vajutan neid hästi kiiresti Klaviatuuril, ühtegi viga ei tohi teha. Numbrid ei pani Ust piiksudes avanema, aga mulle meeldivad need vaiksed klõpsatused, kui ma nuppe vajutan.
Kostüümimäng on vaikne mäng. Panen pähe kuningakrooni, milleks on pisut kuldset paberit ja natuke hõbepaberit ja kõige all on piimapakist saadud papp. Leiutan Emmele kahest tema kokkuseotud sokist käeketi, üks on valge, teine roheline.
Võtan