Tuba. Emma Donoghue
Voodil.
„Lihtsalt üks väike õhupuhasti,“ ütleb Emme.
„Jajah, on see vast hea mõte,“ lausub Vana Pagan. „Teeme nii, et kõik naabrid hakkaksid imestama, miks ma oma aiakuuris midagi vürtsikat keedan.“
See on vist jälle sarkasm.
„Oi. Anna andeks,“ ütleb Emme, „ma ei mõelnud…“
„Võiksin siis kohe katusele neoonvärvides vilkuva noole ka paigaldada.“
Huvitav, kuidas nool vilgub.
„Anna tõesti andeks,“ ütleb Emme, „ma ei mõelnud, et lõhn, et see, et õhupuhasti viiks…“
„Sa vist ei oska hinnata seda, kui hea elu sul siin on,“ lausub Vana Pagan. „Ega?“
Emme ei ütle midagi.
„Maa peal, loomulik päevavalgus, ventilatsioonisüsteem, see on ikka mõnest teisest kohast peajagu üle, seda võin sulle küll öelda. Värsked puuviljad, tualett-tarbed, mida kõike veel, nipsuta vaid sõrmi ja kõik tuuakse kohale. Paljud tüdrukud tänaksid õnne, kui neil oleks selline elamispind olemas, niisama kindel nagu maja. Eriti kui sul on laps…“
Kas see olen mina?
„Pole vaja muretseda mingite purjus autojuhtide pärast,“ ütleb ta, „narkodiilerite, pervertide…“
Emme segab hästi kiiresti vahele. „Ma ei oleks tohtinud õhupuhastit paluda, see oli minust rumal, kõik on korras.“
„Olgu peale siis.“
Mitte keegi ei ütle veidi aega midagi.
Ma loendan hambaid, mul läheb kogu aeg segi, kõigepealt saan üheksateist, siis kakskümmend, siis jälle üheksateist. Ma hammustan keelde, kuni mul hakkab valus.
„Loomulikult kõik kulub ajaga, see on arusaadav.“ Vana Pagana hääl tuleb mujalt, ta on vist nüüd Vanni juures. „See liitekoht on paisunud, pean sellest liivapaberiga üle käima ja niiskustõkke uuesti peale panema. Ja näed, siin paistab aluskate läbi.“
„Me oleme ettevaatlikud,“ lausub Emme väga vaikselt.
„Mitte piisavalt. Kork ei ole mõeldud ringitraavimise jaoks, ma plaanisin, et seda hakkab kasutama üks istuva eluviisiga inimene.“
„Kas sa tuled voodisse?“ küsib Emme selle naljaka peenikese häälega.
„Las ma võtan kingad jalast.“ Kostab mingisugune urahtus, ma kuulen midagi Põrandale kukkumas. „Sina ju hakkad mulle remondiga pinda käima, enne kui olen jõudnud vaevalt kaks minutit siin olla…“
Lamp läheb kustu.
Vana Pagan kriuksutab Voodit, ma loen üheksakümne seitsmeni, seejärel arvan, et mul jäi üks vahele, ja mul läheb järg sassi.
Ma laman ärkvel ja kuulan isegi siis, kui midagi kuulda ei ole.
Pühapäeval sööme õhtusöögiks rõngassaia, mis on hästi nätske, moosi ja maapähklivõiga ka. Emme võtab saia suust välja ja sellest turritab välja mingisugune terava otsaga asi. „Viimaks ometi,“ ütleb ta.
Ma võtan selle kätte, see on üleni kollane, pruunide laikudega. „Haige Hammas?“
Emme noogutab. Ta topib näpud kurku.
See on nii veider. „Võiksime ta tagasi pista, võib-olla jahuliimiga?“
Ta raputab laialt naeratades pead. „Mul on hea meel, et see ära tuli, nüüd ei saa see enam valu teha.“
Minuti eest oli see osa temast, aga nüüd enam mitte. See on lihtsalt asi. „Kuule, tead mis, kui sa ta padja alla paned, tuleb öösel nähtamatult üks haldjas sisse ja muudab ta rahaks.“
„Siin kahjuks mitte,“ ütleb Emme.
„Miks mitte?“
„Hambahaldjas ei tea Toast.“ Tema silmad vaatavad seinast läbi.
Väljaspool on kõik olemas. Kui ma nüüd mõnele asjale mõtlen, näiteks suuskadele või ilutulestikule või saartele või liftidele või jojoodele, pean alati meeles pidama, et need on päris, Väljaspool on nad kõik olemas. See väsitab mu pead. Ja inimesed ka, tuletõrjujad õpetajad murdvargad beebid pühakud jalgpallurid ja igasugused muud inimesed, nad kõik on päriselt Väljaspool olemas. Aga mind seal ei ole, mind ja Emmet, meie oleme ainukesed, keda seal ei ole. Kas me oleme ikka päris?
Pärast õhtusööki jutustab Emme mulle „Hansu ja Gretet“ ja „Kuidas langes Berliini müür“ ja „Rumpelstiltskinit“. Mulle meeldib see koht, kui kuninganna peab väikese mehikese nime ära arvama, muidu võtab too tema lapse ära. „Kas lood on tõelised?“
„Millised?“
„Merineitsist ema ja Hans ja Grete ja nad kõik.“
„Noh,“ ütleb Emme, „mitte täht-tähelt.“
„Mis…“
„Need on võlulood, need ei räägi päris inimestest, kes täna ringi kõnnivad.“
„Nii et need on valed?“
„Ei, ei. Lood on teistmoodi tõelised.“
Minu nägu läheb täiesti krimpsu, kui ma püüan seda mõista. „Kas Berliini müür on tõeline?“
„Noh, see müür oli olemas, aga enam mitte.“
Ma olen niivõrd väsinud, et olen pooleks kärisemas, nagu juhtus Rumpelstiltskiniga loo lõpus.
„Head ööd, head und,“ ütleb Emme Kapi ust sulgedes, „ära lase lutikatel pureda end.“
Ma ei saanud aru, et olen välja lülitunud, aga siis ühtäkki on Vana Pagan valjusti lõuates Toas.
„Aga vitamiinid…“ ütleb Emme.
„Täielik röövimine.“
„Kas tahad, et me haigeks jääksime?“
„See on täielik petukaup,“ ütleb Vana Pagan. „Ma nägin selle kohta kord dokumentaalfilmi, lõpuks läheb kõik potist alla.“
Kes läheb Potist alla?
„Lihtsalt kui me paremini toituksime…“
„Oh, hakkab pihta. Viu ja ving…“ Ma näen teda läbi liistude, ta istub Vanni serval.
Emme hääl on nüüd pahane. „Vean kihla, et meid on odavam pidada kui koera. Meil pole isegi kingi vaja.“
„Sul pole aimugi, mis maailmas toimub. Kust ma sinu arvates raha saan?“
Keegi ei ütle midagi. Seejärel hakkab Emme rääkima. „Mida sa silmas pead? Üldises mõttes raha või…?“
„Pool aastat.“ Tema käsivarred on rinnal risti, need on hiigelsuured. „Ma olen kuus kuud koondatud olnud, aga kas sina oled pidanud oma kena väikest peakest sellega vaevama?“
Ma näen Emmet ka läbi liistude, ta on peaaegu Vana Pagana kõrval. „Mis juhtus?“
„Nagu see midagi muudaks.“
„Kas sa otsid uut töökohta?“
Nad põrnitsevad teineteisele otsa.
„Kas sul on võlad?“ küsib Emme. „Kuidas sa kavatsed…?“
„Suu kinni!“
Ma ei taha häält teha, aga ma kardan nii väga, et ta teeb jälle Emmele haiget, et see heli lihtsalt tuleb iseenesest.
Vana Pagan vaatab otse minu poole, ta astub sammu, veel ühe ja siis veel ühe ning koputab liistudele. Ma näen tema käe varju. „Hei, sina seal.“
Ta räägib minuga. Minu rinnus teeb miski kloppadi-klopp. Haaran põlvedest ja surun hambaid kokku. Ma tahan Teki alla pugeda, aga ei suuda, ma ei suuda mitte midagi teha.
„Ta magab.“ Seda ütleb Emme.
„Kas