Tuba. Emma Donoghue
korraldame tolmupühkimise võistluse, tolm on meie naha tillukesed nähtamatud tükid, mida me enam ei vaja, sest meile kasvab uus nahk nagu madudel. Emme aevastab hästi kõrge häälega nagu ooperitäht, keda me üks kord Telekas kuulsime.
Me koostame toidupoe nimekirja ega suuda Pühapäevakingi suhtes midagi otsustada. „Küsime kommi,“ ütlen ma. „Isegi mitte šokolaadikommi. Mingisugust kommi, mida me pole kunagi varem söönud.“
„Midagi hästi kleepuvat, et sul oleksid lõpuks samasugused hambad nagu mul?“
Mulle ei meeldi, kui Emme sarkasmi teeb.
Nüüd me loeme lauseid piltideta raamatutest, see on „Hurtsik“, kus on hirmus maja ja täiesti valge lumi. „Sellest ajast peale,“ loen ma, „oleme me, nagu noored neil päevil ütlevad, niisama hänginud ja kohvi joonud – mina tegelikult chai’d, eriti kuuma, sojapiimaga.“
„Suurepärane,“ ütleb Emme, „ainult et „soja“ riimub sõnaga „poja“.“
Inimesed raamatutes ja Telekas on alati janused, nad joovad õlut ja mahla ja šampust ja latte’sid ja kõiksugu vedelikke, mõnikord löövad nad klaase kõlksuga üksteise klaasi vastu, kui nad on õnnelikud, aga nad ei tee klaase katki. Ma loen seda lauset uuesti, see on endiselt segane. „Kes see „tema“ ja „mina“ on, kas nemad ongi need noored?“
„Hmm,“ lausub Emme üle minu õla lugedes, „„noored“ tähendab vist noori üldiselt.“
„Mis tähendab „üldiselt“?“
„Paljusid noori.“
Ma püüan neid ette kujutada, tervet karja, kõik koos mängimas. „Päris inimesi?“
Emme ei ütle minuti jooksul mitte midagi ning lausub seejärel väga vaikselt: „Jah.“ Nii et see oli tõsi, kõik, mis ta rääkis.
Tal on endiselt jäljed kaelal, huvitav, kas need kunagi ära ka lähevad.
Ta vilgutab öösel, see äratab mu Voodis üles. Lamp põlema, loen viieni. Lamp kustu, loen üheni. Lamp põlema, loen kaheni. Lamp kustu, loen kaheni. Ma oigan.
„Ainult natukene veel.“ Ta vaatab endiselt Katuseakna poole, mis on üleni must.
Prügikotti Ukse juures ei ole, see tähendab, et ta käis siin, kui ma magasin. „Palun, Emme.“
„Kohe.“
„See teeb mu silmadele haiget.“
Ta kummardub Voodi kohale, suudleb mind suu juurde ja paneb mulle Päevateki üle näo. Valgus vilgub ikka, aga tumedamalt.
Mõne aja pärast tuleb ta tagasi Voodisse ja annab mulle natuke rinda, et ma uuesti magama jääksin.
Laupäeval punub Emme mulle vahelduseks kolm patsi, need tunduvad naljakad. Ma raputan pead, et ennast nendega lüüa.
Täna hommikul ma oma multikaplaneeti ei vaata, ma valin natuke aiandust ja trenni ja uudiseid ning küsin kõige kohta, mida näen: „Emme, kas see on päris?“ ja tema ütleb, et jah, ainult et see koht, kus räägitakse libahuntidega filmist ja üks naine nagu õhupall lõhki läheb, need on lihtsalt eriefektid, arvutis tehtud joonistused.
Lõunaks on purk kikerhernekarrit ja riisi ka.
Ma tahaksin eriti valjusti „Karjet“ mängida, aga nädalavahetuseti me ei tohi.
Suurem osa pärastlõunast mängime „Kassikanga kudumist“, me oskame teha Küünalt ja Teemanti ja Sõime ja Kudumisvardaid ja harjutame Skorpioni, ainult et Emme sõrmed jäävad alati lõpuks kinni.
Õhtusöögiks on minipitsad, mõlemale üks ja lisaks üks kahe peale. Seejärel vaatame ühte planeeti, kus inimesed kannavad hästi satsilisi riideid ja neil on tohutult puhvis valged juuksed. Emme ütleb, et nad on päris, aga teesklevad, et on inimesed, kes surid sadu aastaid tagasi. See on nagu mingi mäng, aga eriti lõbusalt see küll ei kõla.
Emme paneb Teleka kinni ja nuhutab õhku. „Ma tunnen siiani seda lõunaks söödud karri lõhna.“
„Mina ka.“
„See maitses hästi, aga vastik, kuidas see lõhn ära ei lähe.“
„Minu oma maitses ka vastikult,“ ütlen talle.
Ta naerab. Jäljed tema kaelal hakkavad kokku tõmbama, nad on rohekad ja kollakad.
„Kas ma saaksin ühe loo?“
„Millise?“
„Sellise, mida sa pole mulle kunagi varem rääkinud.“
Emme naeratab mulle. „Nüüdseks tead sa vist juba kõike, mida minagi tean. „Krahv Monte-Cristo“?“
„Seda olen ma miljoneid kordi kuulnud.“
„„GulliJack Lilliputtide maal“?“
„Mustmiljoneid kordi.“
„„Nelson Robbeni saarel“?“
„Siis pärast kahtekümmend seitset aastat sai ta vangist välja ja temast sai valitsus.“
„„Kolm karu“?“
„Liiga õudne.“
„Karud ainult urisevad tema peale,“ ütleb Emme.
„Ikkagi.“
„„Printsess Diana“?“
„Oleks pidanud turvavööd kasutama.“
„Näed, sa tead neid kõiki.“ Emme hingab puhinal välja. „Oota, on üks lugu merineitsist…“
„„Väike merineitsi“.“
„Ei, üks teine. See merineitsi istub ühel õhtul kaljudel ja kammib juukseid, kui üks kalur talle ligi hiilib ja ta oma võrguga kinni püüab.“
„Et teda õhtusöögiks ära praadida?“
„Ei, ei, ta toob merineitsi oma majakesse ja merineitsi peab temaga abielluma,“ ütleb Emme. „Kalur võtab tema võlukammi ära, nii et ta ei saa enam kunagi tagasi merre minna. Ja mõne aja pärast sünnib merineitsile laps…“
„…kelle nimi on JackerJack,“ ütlen talle.
„Just nii. Aga alati, kui kalur kalu käib püüdmas, vaatab merineitsi majakeses ringi ning ühel päeval näeb ta, kuhu kalur on tema kammi peitnud…“
„Hahaa.“
„Ja ta jookseb kaljude poole ning lipsab merre.“
„Ei.“
Emme vaatab mind teraselt. „Kas sulle ei meeldi see lugu?“
„Ta ei tohiks ära minna.“
„Pole midagi.“ Ta võtab sõrmega minu silmast pisara ära. „Ma unustasin öelda, et loomulikult võtab ta oma lapse JackerJacki ka endaga kaasa, tema on ema juustesse seotud. Ja kui kalur tagasi tuleb, on majake tühi ja ta ei näe neid enam kunagi.“
„Kas ta upub ära?“
„Kalur?“
„Ei, JackerJack, vee all.“
„Oh, ära muretse,“ ütleb Emme, „ta on ju pooleldi meripoiss, mäletad? Ta suudab nii maal kui ka vees hingata.“ Emme läheb Kella vaatama, see on 08:27.
Ma laman terve igaviku Kapis, aga ei jää uniseks. Me laulame ja lausume palveid. „Ainult üks lasteluuletus veel,“ lausun ma, „palun.“ Ma valin luuletuse „Jacki maja“, sest see on kõige pikem.
Emme hääles on kuulda haigutust. „See on räbaldunud, katkistes riietes mees…“
„Kes suudles neiut, kel üksindus sees…“
„Kes lüpsis lehma, kel sarv lömmis ees…“
Ma varastan kiiruga paar rida. „Mis andis hoobi koerale, kellel kass seisis teel, kes murdis maha roti, kes…“
Piip-piip.
Ma