Tuba. Emma Donoghue
voodi asemel siin kummut ja telekas selle peal.“
Ma raputan hästi energiliselt pead. „Siis me ei näeks.“
„Näeksime küll, me istuksime siinsamas kiiktoolis.“
„Halb mõte.“
„Olgu peale, unusta see.“ Emme paneb käed jonnakalt rinnal risti.
Telekanaine nutab, sest tema maja on nüüd kollane. „Kas talle meeldis see pruunina rohkem?“ küsin ma.
„Ei,“ sõnab Emme, „ta on nii õnnelik, et see ajab teda nutma.“
See on veider. „Kas ta on rõõmuskurb nagu sina, kui Telekast tuleb ilusat muusikat?“
„Ei, tema on lihtsalt idioot. Paneme nüüd teleka kinni.“
„Viis minutit veel? Palun?“
Ta raputab pead.
„Ma mängin Papagoid, olen selles juba palju osavam.“ Ma kuulan tähelepanelikult telekanaist. Ütlen: „Täitunud unistus, pean sulle ütlema, Darren, et see ületab minu metsikumadki kujutluspildid, need karniisid…“
Emme lülitab Teleka välja. Tahan temalt küsida, mis on karniisid, aga arvan, et ta on endiselt mööbli ümbertõstmise pärast pahur – see oli hullumeelne plaan.
Kapis peaksin ma magama jääma, aga ma loen tülisid kokku. Meil on kolme päeva jooksul kolm tüli olnud, üks kord küünalde ja üks Hiire ja üks Lucky pärast. Ma oleksin parema meelega jälle neljane, kui viieseks olemine tähendab seda, et iga päev tülitsetakse.
„Head ööd, Tuba,“ ütlen väga vaikselt. „Head ööd, Lamp ja Õhupall.“
„Head ööd, pliit,“ ütleb Emme, „ja head ööd, laud.“
Ma naeratan laialt. „Head ööd, Sõnapall. Head ööd, Kindlus. Head ööd, Vaip.“
„Head ööd, õhk,“ ütleb Emme.
„Head ööd, igasugused helid.“
„Head ööd, Jack.“
„Head ööd, Emme. Ja Lutikad, ära unusta Lutikaid.“
„Head ööd, head und,“ lausub ta, „ära lase lutikatel pureda end.“
Kui ma üles ärkan, on Katuseakna klaas täiesti sinine, lund ei ole üldse alles jäänud, isegi nurkades mitte. Emme istub oma toolil ja hoiab põsest kinni – see tähendab valu. Ta vaatab midagi Laual, kaht asja.
Ma kargan püsti ja haaran need endale. „See on džiip. Puldiga džiip!“ Ma teen, nagu see tuhiseks läbi õhu, see on punane, niisama suur kui minu käsi. Pult on hõbedane ja ristkülikukujuline; kui ma üht nuppu pöidlaga liigutan, hakkavad džiibi rattad zzummm ringi käima.
„See on hiline sünnipäevakink.“
Ma tean, kes selle oli toond, see oli Vana Pagan, aga Emme ei ütle seda.
Ma ei taha oma hommikusöögihelbeid süüa, aga Emme ütleb, et saan kohe pärast söömist jälle džiibiga mängida. Ma söön kakskümmend üheksa tükki ära, siis mul ei ole enam kõht tühi. Emme ütleb, et see on raiskamine, ja sööb seetõttu ülejäänud ise ära.
Ma nuputan välja, kuidas Džiipi ainult puldi abil liigutada. Sellel on peenike hõbedane antenn, saan seda hästi pikaks või hästi lühikeseks teha. Üks nupp paneb Džiibi edasi ja tagasi liikuma ja teine ühelt küljelt teisele. Kui ma mõlemat samal ajal liigutan, tardub džiip paigale, nagu teda oleks mürginool tabanud, ja ütleb: rrrrrrr.
Emme ütleb, et ta hakkab koristama, sest täna on teisipäev. „Ettevaatlikult,“ ütleb ta, „pea meeles, et see võib katki minna.“
Ma tean seda juba, kõik asjad võivad katki minna.
„Ja kui lased sellel kaua aega töötada, lähevad patareid tühjaks ja varupatareisid meil ei ole.“
Ma oskan Džiipi mööda Tuba ringi sõitma panna, see on lihtne, kui Vaiba serv välja arvata, tema läheb Džiibi rataste all krussi. Pult on boss, tema ütleb: „Mine nüüd, sa venivillemist Džiip. Kaks korda ümber selle Laua, hops-hops. Lase neil ratastel pöörelda.“ Mõnikord on Džiip väsinud, Pult paneb ta rattad krrrrrrr pöörlema. See ulakas Džiip peidab end Kappi, aga Pult leiab ta võlukombel üles ning paneb teda edasi-tagasi sööstma, nii et ta vastu liiste põrkab.
Teisipäevad ja reeded lõhnavad alati äädika järele. Emme küürib Laua all kaltsuga, mis oli kunagi üks minu mähe üheaastaseni. Vean kihla, et ta pühib Ämbliku võrku ära, aga ma ei hooli sellest eriti. Seejärel võtab ta kätte Tolmuimeja, kes teeb kõik unnn-unnn-unnn lärmakaks ja tolmuseks.
Džiip hiilib Voodialusesse ära. „Tule tagasi, mu Džiibike,“ ütleb Pult. „Kui sa saad jões elavaks kalaks, olen mina kalamees ja püüan su oma võrguga kinni.“ Aga too kaval Džiip püsib vagusi, kuni Pult teeb väikese uinaku, antenn täiesti alla lükatud, siis hiilib Džiip talle selja taha ja võtab tal patareid välja, hahaa.
Ma mängin Džiibi ja Puldiga terve päev, välja arvatud siis, kui ma olen Vannis, siis peavad nad Laual parkima, et nad rooste ei läheks. Kui me „Karjet“ mängime, lükkan nad Katuseaknale hästi lähedale ning Džiip teeb ratastega vrnnn-vrnnn nii valjusti, kui suudab.
Emme heidab taas pikali, hoides kätt põsel. Vahetevahel hingab ta valjusti välja-välja-välja.
„Miks sa nii kaua sisistad?“
„Püüan sellest üle olla.“
Ma lähen tema pea juurde istuma ning lükkan tal juuksed silmade eest ära, tema laup on libe. Ta haarab mul käest ja hoiab sellest kõvasti kinni. „Kõik on korras.“
Ei tundu küll niimoodi. „Kas tahad Džiibi ja Puldi ja minuga mängida?“
„Võib-olla hiljem.“
„Kui sa mängid, siis sa ei mõtle ja ei pane ennast tähele.“
Ta üritab naeratada, aga järgmine kord hingab ta välja valjusti, otsekui oiates.
Kell 05:57 ütlen ma: „Emme, kell on peaaegu kuus“, siis tõuseb ta püsti, et õhtusööki teha, aga ise ei söö ta midagi. Džiip ja Pult ootavad Vannis, sest see on nüüd kuiv, see on nende salakoobas. „Tegelikult suri Džiip ära ja läks Taevasse,“ lausun ma, süües oma kanatükke hästi kiiresti.
„Või nii?“
„Aga öösel, kui Jumal magas, hiilis Džiip välja ja libistas end mööda Oavart Tuppa, et mulle külla tulla.“
„Vaat kui kaval.“
Ma söön ära kolm aeduba, joon suure klaasi piima, siis veel kolm uba, nad lähevad kolmekaupa pisut kiiremini alla. Viis läheks veel kiiremini, aga sellega ei saa ma hakkama, mul jääks kõri kinni. Ükskord, kui ma olin nelja-aastane, kirjutas Emme ostunimekirja: aedoad/muud külmut. rohelised köögiviljad, aga mina tõmbasin aedoad oranži pliiatsiga maha ja ta arvas, et see on naljakas. Kõige lõpus söön pehmet saia, sest mulle meeldib seda nagu patja oma suus hoida. „Aitäh, Jeesuslapsuke, eriti kanatükkide eest,“ ütlen ma, „ja palun, tee nii, et aedube ei peaks nüüd tükk aega sööma. Kuule, miks me täname Jeesuslapsukest, mitte teda?“
„Teda?“
Ma osutan peaga Ukse suunas.
Emme vajub näost ära, kuigi ma ei öelnud tema nime. „Miks me teda tänama peaksime?“
„Tol õhtul sa tänasid, toidukraami ja lume rookimise ja pükste eest.“
„Sa ei tohiks kuulata.“ Mõnikord, kui ta on hästi vihane, ei lähe tema suu üldse lahti. „See oli võlts tänulikkus.“
„Miks…?“
Emme ei lase mul rääkida. „Tema on ainult tooja. Ta ei pane tegelikult vilja põllul kasvama.“
„Millisel põllul?“
„Tema