Olla keegi teine. Arvo Möldri

      OLIVIA

      Olivia vaatas üksisilmi aknast paistvat metsaalust, kuhu Endu oli kadunud. See polnud esimene kord, kus mees ära minema pidi. Ebamääraseid tundeid ja mõtteid ei õnnestunud maha suruda ja polnud selge, mis temas neid tekitas. Ta oli vaistuga elanud, võttes omaks imelikud mõtted, mis teda valdasid mehe kõrval olles ja tema ära olles. Tema kõrval oli hea. Tundus, nagu teaks ta mehe mõtteid ja räägiks temaga lihtsalt teda vaadates. Piisas mehe peale vaatamisest, et teada mida too asjast arvas. Sõnad enam midagi ei muutnud, mõnda sõna mehe suust ihkas ta sellegipoolest kuulda, ehkki nendest suuremat tulu ei tõusnud. Mehe madal hääl oli rahustav, nii ka täna kui ta minekut mehele kergemaks püüdis teha. „Käin ja vaatan oma jahionnid üle, midagi on tavaliselt ikka vaja lappida. Siis on jahipidamine turvalisem,“ oli Endu napisõnaline. Tavaline kraam, mida kaasa tuli võtta, oli juba eelmistel päevadel kokku pakitud ja tänasel hommikul polnud suuremat kui korraks vaikides maha istuda ja teineteisele silma vaadata. Vaikides oli mees viimaks tõusnud ja tagasi vaatamata õue astunud. Tagasi polnud mees kunagi vaadanud. Naine seda ei oodanud, küll aga ihkas. Võib olla liigagi tugevalt ihkas, sest mees keeras õues end äkitselt ja seiras sõnatult pisikesse aknasse vaatava naise nägu. See mehe silmade ebamäärane pilk jäi naist kummitama. Oleks tahtnud teda tagasi hüüda ja tema najal vaikida. See oleks parim, mis naine soovinud oleks. Ülejäänu võiks olemata olla.

      Päeva hääled trügisid tuppa ja nõudsid oma. Et üksindust kergemaks muuta, tuli teha lihtsaid ja tavalisi toiminguid. See aitas mitte küll kohe, aga mõne aja möödudes lahtus üksindus vaikseks igatsuseks. Naine otsis tegevust pisiasjade korraldamises, et täita tühimikku, mille mehe lahkumine tekitas. Pilguheitmine aknasse oli pigem sissejuurdunud tava üksinda majas olles. Sellest ei paistnud peale metsaaluse miskit. Side maailmaga oli olematu, mehe harvad käigud viisid teda naisele tundmatusse asulasse. Kauge metsa piiril olevast külast pärit ja mehega sõnatult kaasa tulnud tüdruk ei ihaldanud inimeste seltsi. Ta oli külas põlatud robustsete näojoonte pärast ja temale ennustas igaüks vanatüdrukupõlve. Tüdruk ei lootnud endale meest leida ja ei valmistunudki selleks. Küla poissmehed ei vaadanud tema poolegi ja tegid tema välimuse kulul nalja. Külla ilmunud võõras mees, kes äkitselt tema vanematelt teda endale naiseks palus, ei olnud ilus, ei olnud ka inetu. Mees rääkis vähe ja pisukese teistsuguse sõnavaraga. Kummalise moega ja soojade silmadega küti moodi mees ootas Olivia „ jah“ sõna, mille ta ka sai. Seda vist pehme silmavaate pärast. Sõnatult ja pisikese kompsuga, läks Olivia ilma pikemalt mõtlemata temaga kaasa, väike ärevus hinges. Peale päevast rändamist mehe seltsis oli selge, et karta pole vaja üldsegi. Mehe juuresolek oli hoopis rahulik ja kindel, ka polnud tulnud küsimuski keelele, kuhu nad lähevad. Kas see oli tähtis? Olivia oli selle küsimuse üle juurelnud, astudes vaikides mehe kannul. Ka selle üle, mismoodi nii äkki tema ellu muutus oli tulnud. Mingi tunne paitas Olivia mõtteid päiksepaistega. Võõras oli ennast Enduks nimetanud, muust aga vaikis. Mees oli temaga suhtlemisel aus ja otsekohene, tüdruk vastas samaga. Veidral kombel aimas tüdruk mehe näoilmest suurema osa välja lugevat ja see oli kummaline, kuna kogemused külarahvaga olid hoopis iseäralikud. Külarahvale pelgas ta silma vaadata ja nendest midagi teada ei püüdnudki. Ümberkaudsed patrasid oma uudiseid, mees oli sõnaaher ja paistis, et ta on rääkimise suhtes ükskõikne. Mis saladusi ta endas peidab? Meest ei väsitanud üldsegi pikk teekond puistu ja metsaga segunend alas. Ilmse rahulikkusega rühkis ta ikka edasi, mööda olematut rada ja Olivia märkas ainult metsloomade tallatud teid. Vahel pöördus mees ja naeratas tüdrukule, siis muutusid ta silmad eriti pehmeteks ja soojadeks. Juba mitmes päev, olles teel olnud ja lõkkel mehel kaasas olnud kuivatatud pardiliha keetnud, jõudsid nad viimaks järve äärde. Metsajärveke madala pisukese saarega oli õhtupäikese kumas ja vaikne. Kohatise uduga samblane järveserv paistis pehmevõitu, ent kandis inimest kenasti. Järve kaldal oli jalgrada, mis oksarisust puhas ja tüdruk köhatas eessammujale. Endu oli nagu seda oodanud, noogutas ja naeratas. Tüdruk aimas, et ta oli saabunud oma uude koju. Varsti hakkaski paistma jämedapalgiline madal maja mändide varjus. Maja näis tähelepanematu ja metsa sulanduv. Katus oli imelik, tahutud sirgetest roodjatest. Paistis, et maja oli puhtalt kirvega tahutud. Peale maja oli pisike kuur või varjualune või mõlemad korraga. See koosnes püstpalkidest ja ka uks nendest samadest, kirvega lapikuks tahutud peenetest männipalkidest. Madal koopauks viis varjatud hoonesse mäekaldas. Kuskil ei paistnud hingelistki. Pisikese krooksuga avanes massiivne uks ja naine vaatas sõnatult tuba. Maja oli üksainus tuba. Miskit tuttavat oli selles toas, seda ära aimata tüdruk ei suutnud, mees osutas viipega kõigele, mis tuba sisaldas. Oma pisikest kompsukest ikka veel käes hoides seisis Olivia hetke sõnatult ukse kõrval, astus siis mõned arglikud sammud ja toetas ennast akna all oleva laua juurde toolile. See mugav istease oli meisterdatud nagu tema järgi, kõverast jämedast kadakast tahutud ja seljatoega tool oli parim, kus ta eales istunud oli. Endu vaatas teda ja muheles. Temale sai nüüd toolilistuja ja seltsipakkuja, Endu silmades säras rahulolu ja midagi veel, millest Olivia aru ei saanud. Päris ime kohe, see meeldis talle, mis see ka ei olnud. Sellel oli varjatud helk. Olivia vaatas huviga kitsukest elamist ja nentis: ,,Millegipärast tunnen ma, et olen seda kõike näinud.“ Endu vaikis esiti, siis valgus ta nägu naeru täis. ,,Oled siis unenägudes mul külas käinud. Mis sulle sellest veel meenub?“ Olivia jäi mõttesse, pilk jälgimas Endu tegemisi. ,,Midagi praegu ei meenugi,“ lausus ta tasakesi, vaadates vahelduseks pisukesse üheruudulisse aknasse – sealt paistis aeglaselt pimedusse mattuv metsaalune.

      Hämarduv taevas akna taga sundis Endut läitma petrooleumilambi, mille tahmasevõitu klaasi mees enne sillerduseni puhtaks nühkis. Olivia vaatas heledalt põlevat lampi, märgates, kui tähelepanelikult Endu teda jälgis. Selles mehe silmavaates oli meeldiv segu uudishimust, ka millestki tundmatult erutavast ja Olivia igatses, et see vaatamine ei lõpekski. Mitte kunagi polnud teda nii vaadatud. Olivia tundis, et mehel on mingi küsimus, ta oleks sellele vastanud, küsimust aga ei tulnud. See ootus võis kesta, selles oli salapära, jah, ainult mõni päev tuttav oldud… Mees oli Oliviast ära pöördunud ja läitis koldes tule. Õhtuse taimetee lõhn täitis vähehaaval maja ja segunes männihalgude põlemise roiutava lõhnaga. Tule praksumist jälgides, kruus lõhnavat teed käes, leidis Olivia oma peast kummalise mõtte, et ta on jõudnud oma tõelisesse koju, mujal oli ta lihtsalt elanud ja ennast võõrana tundnud. See mõte oli nii uudne ja imelik, tüdruku suu kiskus selle peale naerule. Niimoodi istuti tükk aega, kuni viimsedki halud hõõguvateks süteks muutusid. Ju siis oli Olivia silmades unisust, sest mees astus voodi juurde ja kohendas viltuvajunud padja kitsukese voodi seinapoolsele küljele. Kitsuke voodi polnud näitsiku majjatoomist oodanud, mahub ehk kuidagimoodi. Pooleldi riides, tundis Olivia pisut kartust eesseisva öö suhtes, aga kõik oli asjatu. Mees poetas ennast ettevaatlikult voodiservale, võttes Olivia kaissu ja kattis tüdruku, ka enda kareda tekiga, mille kunagisest värvist oli vaid vähe säilinud. Niimoodi, mehe süle mõnusas soojuses Olivia uinuski, olles oma mõtetega sinnani jõudnud, et midagi paremat poleks temaga juhtuda võimalik olnudki.

      Hommikul ei pidanud Olivia vastu ja tõusis enne meest. Tare oli kaotanud osa oma hämarusest, tüdruk osa tagasihoidlikkusest. Hindavalt silmitses ta kasinat majapidamist, milles oli vaieldamatult ainult hädavajalikud asjad. Kõik oli säetud käepäraselt ja Olivia võis ainult imestada, kui mugavalt Olivia, kui naise, mõtte järgi olid köögitarbed pandud. Kööginurk oli sissetulevast uksest vasakul, pisuke, aga kõige muu kõrvale mahtus sinna isegi trepp pööningule. Selle all riiulid, mille laiemal osal sai ka hädapärased lõikumised teha. Akna all pisuke laud tooliga, mis oli tüdrukut oodanud. Eraldi nurgas ikoon, teab kuipalju aegade voolus hulpinud, tõeliselt iidne, küünlajupiga selle eendil. Mehe pisukesed ütlemised sundisid tüdrukut arvama, et ta kuulus väikese rahvakillu juurde, kes ammust ajast naabruses olnud oli. Ta oli erinev kõigist meestest, keda Olivia oli kohanud varem. Mingi ürgne joon oli temas peidus ja meelitas tüdrukut avastamisele. See saladus vajas tüdruku meelest lahendust, selle lahendusest mõtlemine tekitas tüdrukus mingi sõnuseletamatult magusa tunde.

      Pisut kasetohtu ja paar pirrukest maakividest ehitatud pliidi all süttisid söejäänustel kohe. Mees oli ärganud ja jälgis vargsi, mida tema noor naine ette võtab. Magaja teesklemist polnud ta harjutanud ja kelmikas muie ilmus aeg-ajalt tüdruku olekusse. Peatselt oli Olivial talle ulatada kruus lõhnava teega. Mehele mõeldud kruus käes, istus ta tasahiljukesi voodiservale, toksas näpuga mehe ninaotsa ja sõnas vaikselt: ,,Hommikutee ootab,