Olla keegi teine. Arvo Möldri
kõrvadele need olid. Kiire tempo hoidmine, et õhtuks tagasi Endu juures olla, sundis ta puhkepausideta teel olema, teetähiste otsimine pidevalt ümbrust jälgima, mis tõotas ka tema mitteeksimist tagasiteel. Noor kortsudeta metsamoor rühkis sihikindlalt ja väsimatult, kohtamata teel ainsatki inimest. Asulatest kaugel olev Koopamägi oli nime saanud erakust, kes seal aastaid tagasi elanud oli. Tema kohta teati ainult niipalju, et ta ei rääkinud kellegagi sõnakestki, arvati, et ta ei oska üldse rääkida. Tema koopasse pole mehe kadumisest saadik keegi sisse julenud minna, miski oli kõiki sisenejaid kabuhirmus põgenema pannud. Metsamooriga oli ta unes rääkinud, metsamoor oli üllatunud tema allikapuhaste mõtete üle, mis vanamehest hoovasid. Nüüd oli ta teel sinna, et leida see taim, mis Endut aitaks. Päev veeres juba üle keskpäeva, kui Olivia viimase teetähise ära oli tundnud. Oli vaja minna veel üle mäe, läbi oru üles teise mäkke. Seal pidi olemagi koobas, milles erak oli elanud. Olivial oli hea meel, et ta polnud eksinud, kerge tunne ka selle pärast, et Endu tervistav taim käeulatuses peaks olema.
Org oli kummaline, näis, nagu poleks siin sajandeid keegi elanud. Üle tuule murtud puude rühkis metsamoor mäkke, maldamata hinge tõmmata. Mäe päiksepoolsel küljel pidi olema koobas, mis oligi eraku eluasemeks. Veidi ronimisest hinge tõmmanud, märkas Olivia otsitud koobast ja kummalise kujuga kivi selle kõrval. Olivia võttis nõuks koopasuus enne taime otsimist puhata, tee oli teda korralikult väsitanud. Istunud koopasuu ääres kasvava puu madalale jämedale oksale, oli tal tunne, et seal oli halli habemega vanamehe istumise koht, side selle puu ja vanamehe vahel oli tuntav. Metsamoori valdas kerge tunne, istumiskoht andis jõudu ja pani tajud liikvele. Kummatigi ei hakanud metsamoor mäkke ronima, et taime leida. Miski kutsus teda koopasse vaatama, ta ei suutnud sellele vastu panna. Koopasuu ees olevad taimed kõrvale lükanud, astus metsamoor aeglase ettevaatlikkusega koopa sisemusse. Koopas oli hämar, mõningat valgust näitas laes olev kitsuke pilu, mis oli tekkinud varisemise tagajärjel. Koopaääred jäid pimeduse ja hämaruse piirimaile. Kui silmad harjusid, nägi metsamoor eluaset, milles puudus ainult elanik. Pikema silmitsemise järel nägi ta ka elanikku, või seda, mis temast alles jäänud. Seinaorva süvendis, korvpunutise moodi lavatil oli muumia. Metsamoor kangestus, julgemata hingatagi. Äkiline hirmusööst asendus aegamisi tundega, milles oli pigem kaastunnet ja mõtet, et ta pidi üksi surema. Metsamoor istus leeäärsele pakule, mõtlemaks, mida teha. See, et erak teda sisse oli kutsunud, pidi mingit tähendust omama. Äkki tahab ta maetud saada… seda mõeldes hakkas metsamooril hea ja kerge olla. Juba kavandas ta otsida või süvendit, mida saaks kividega katta, sest kaevata polnud siin millegagi. Pikemalt mõtlemata asus ta tegutsema. Väljudes koopast, asus ta mäekülge uurima. Küljel, kus ilus vaade kõige kaugemale ulatus, oli valmis uuristatud kitsuke puhkease, kividki käepärast võtta. Erak oli mõelnud kõigele, ka enda lahkumisele. Läinud koopasse tagasi, võttis metsamoor koos punutud asemega eraku kondid ja lohistas need punutisel ettevaatlikult haua juurde. Haud oli sama mõõduga, kui punutis ja metsamoor libistas selle aegamisi haua põhja. Koopas oli ta märganud ka punutud katet viimsele eluasemele, metsamoor tõi ka selle. Seisnud langetatud päi natuke ja lugenud palve, hakkas metsamoor kive laduma, hoolikalt ja kiirustamata. Sinnani läks mõni aeg, kus kalmuküngas hakkas ilmet võtma ja kivid otsa saama. Metsamoor hingas kergendatult, mõte oli vaba ja kerge. Tundus, nagu selle paigaga seoks teda miski, mis see oli, jäi mõistatuseks. Mõtlikult kõndis metsamoor koopa ümbruses, teadmata, kust taimi otsida. Vastu lõunapäikest oleva kivi kõrval kasvas kummalisi taimi, mida metsamoor veel näinud polnud. Tunne, et needsamad taimed aitavad Endut oli kindlamast kindel. Metsamoor võttis oma ravitaimede pauna ja hakkas heatujuliselt seda täitma. Lootus, et ta enne kottpimeda saabumist koju tagasi jõuab, oli ikka veel jõus. Minnes koju mööda eraku hauast tänas ta erakut ravivate taimede eest ja viipas hüvastijätuks. Oli vaja kiirustada, tee oli küll tuttav, ent kauge. Koos pimedusega jõudis metsamoor oma tuttava järvekese juurde. Üle järvevee laius vaikus, kohatise uduga, mis tõotas ilusat homset. Metsamoor hingas suure sõõmu tuttavat aroomi ja möödudes järvest märkas lävepakul ootavat Endut. Mehe silmades oli rahulolu, naine astus ta juurde ja embas. Mees paistis Olivia mõtete kooslusega rahul olevat, ega pärinud praegalt midagi. Küll jõuab teekruusi juures uudiseid kuulata, naisel paistis neid olevat, kirjud emotsioonid tunglesid väljapääsu otsides. Küünla mahe valgus ulatus mõlemani, mõlemad said ka vajalikku taimeteed, mida just läidetud tuleraasu pisikesel leegil keedetud said. Mees sai aimu eraku saatusest ja sellest, et ta nüüd viimases puhkepaigas kenasti puhkas. See, et erak oma usaldusisikuks just Olivia valis, paistis äratavat Endus küsimusi. Sellel oli oma tagamõte, Olivia nähtud uned olid imelikku laadi, nende tõlgendust ei aimanud keegi. Erak oli naisele näidanud oma teadmisi ja hoolivust naise mure suhtes. Pikk tee vajas puhkamist ja varsti magasid kaks põimitud hinge teineteise kaisus, hoolimata mõnest pinisevast sääsest. Tare taandus päevasest leitsakust ja teekeetmisest, andes maad jahedusele ja vaikusele.
Endu oli tervenemas, küll pikkamisi, aga kindlalt. Mees muutus ergumaks ja üritas kõigest väest Oliviat aidata, naine valmistus talveks. Mitmed vajalikud ettevalmistused olid möödapääsmatud ja nõudsid hoolikat ja töist osavõttu. Ravitaimed korjatakse teatud aegadel, muu varumiseks oli samuti oma aeg. Pikad suveõhtud lühenesid pikkamisi ja sügis polnud enam kaugel. Sellest küll veel märke polnud, aga miski ei peaks hoolikale perenaisele ootamatusi valmistama. Ikka kahekesi mõnusalt vaikides, vahest ka sõna mokaotsast poetades, laabusid ettevõetud tööd suurema vaevata. Õhtul loojanguga koju tulles, leidsid nad mõnikord eest ka abiotsijad, nende kallal tegutses väsimatu metsamoor, ajades asjaliku olemisega igasugused kahtlused võimete kohta. Endugi aitas, kui metsamoori mõtetesse kahtluseuss puges. Metsamoor teadis tema pilku ja oli seejärel otsusekindel. Kord ootas metsamoori ees ka üllatus, tulnud olid tema isa ja ema ja teejuhist kütt. Tütart kaisutanud vanemad olid kursis Olivia tegemistega, rääkisid ühest ja teisest, ka sellest, et ema tervisel midagi viga on. Olivia vaikis hetke ja sõnas, et ta teab ja tervendab küll. Olivia teadis, nägi, et ema ei olnud haige, tema tervise pärast polnud vaja muret tunda. Põhjus, miks nad siia tulid, oli Olivia koju meelitada. Olivia nägi ja tajus kõike, kuid vaikis. Püüdis juttu mujale viia, tõusis siis ja lausus, et läheb tervendavat teed keetma, olgu seniks mehe seltsis. Olivia läks majja ja seisis sõnatult, suutmata leida mõtet, missugust teed keeta. Vaja ka isale ja Endule teed teha, oli Olivia hämmeldunud, et ta seda valjusti mõtles, süütas siis pirru ja pani teevee minema. Lakka ronimisel tekkis mõte teha isale ja emale midagi hästi tavatut, mis tuju ja olemise kergeks teeb. Pisut muigvel näoga tuli ta vajalike taimedega lakast ja varsti jõid savikruusidest lõhnavat teed kõik asjaosalised. Igaühele tema isiklik tee. Ema kutsus Oliviat ja Endut asulasse elama ja oma tervendamiskunsti kõikidele pakkuma, metsamoor keeldus järsult, tema on oma kodu leidnud. Ema vaikis, vaikis ka isa. Olivia tegi viimaks aseme varjualusesse ja jätnud pikutajad omapead, kiirustas tuppa Endu juurde. Pilk mehele andis aimu, et talle pole seletada miskit vaja. Vaikselt kobisid nad teineteise kaissu ja öö laotus nendegi üle.
Hommikune päikesetõus pani külalised liikvele, nii puhanult ja hästi polnud nad ennast mäletatavast ajast saadik tundnud. Võtnud pambust tee juurde leivakõrvast asusid nad varsti teele, mangunud tütrelt lubaduse neid kunagi külastada. Seejärel, meel rõõmus tütre oskuste üle asuti teele, mis polnud just lühike. Olivia andis muidugi kaasa teeheinad koos õpetusega, jättis enda teada, et see oli tavaline ergastav metsataimetee. Ravida polnud neid vaja. Hea metsatee õige uskumuse korral teeb imet, las usuvad tema tervendamisse.
Mõnede kirjude lehtede ilmumisega järveäärsesse võssa võis sügist aimata. Oliviale meeldis langevate lehtede aeg. Kodus olles istus ta siis kuskil puude varjus ja jälgis kuldkollaste lehtede langemist. Eriti tuulevaikuses. Olivia püüdis aimata, missuguselt puult kukub järgmine leht. Siin oli aega veel rohkem jälgida, vaadata, loodus pakkus heldelt vaatemängu, milles said ka ise osaleda, kui tahtmist oli. Linnud käitusid juba pisut teistmoodi, kes valmistus rändamiseks, kes talviseks külmaks. Orav oli hoolas tassimises ja peitmises, Olivia jälgis teda ja naeris südamest. Saaks aru, kui ta kasutaks puuõõsi oma kallihinnalise varanduse peitmiseks, aga ei, mitmed samblapeidukohad maapinnal – milleks, kõik jääb ju lume alla. Mõningad palukesed säilisid lume all paremini, seda oli Olivia juba taibanud, ehk ka orav on nii tark ja kasutab lumealust riknevate asjade peitmiseks. Kummaline ja tark on see maailm, käitutakse oma vaistude kohaselt ja muud polegi elusolemiseks vaja. Metsamoorgi peitis oma kuivatatud seened ja marjad turvaliselt ja enda mõistuse