Olla keegi teine. Arvo Möldri
ja teistsugust lahendust ei hakanud metsmees pakkumagi. Mõistagi tuli teha uus voodi ja uus tool. Olivia heakskiitvate pilkude saatel valmisid kumbki eriti hoolika ja kerge vaevaga, töö laabus igas mõttes kergelt. Mingi nähtamatu side selle tüdrukuga oli pidev ja tema mõtted niivõrd omased, et Endul tekkis vahest tunne, et ta on eluaeg temaga elanud. Olivia käis vahetevahel kitsukeses toas ringi, iga kord riivates käega põgusalt meest, tundus, nagu paitaks ta Endut vahetevahel, varjamata, et ta naudib selliseid puudutusi. Laiema voodi valmimisel oli tüdruk silunud karedat tekki ja mõtlikult naeratanud. See salapärane naeratus oli Endule mõtteaineks jäänud, las jääb edaspidisekski. See õhtu, kui nad uude voodisse puhkama läksid, jäi Endule meelde kogu ülejäänud eluks. Sundimatu teineteisetahtmine oli une hommikuni peletanud ja hommik oli nii ruttu tulnud, nagu poleks ööd olnudki. Kumbki liikus teineteise puudutuse ulatusest väljumata ja mehe päev möödus ainult tema nägemises. Olivia oli vaikselt uhke, et ta oli nüüd naine. Tema naisekssaamine oli talle hirmsasti meeltmööda, mees tundis seda iga rakuga. Naise rahulolu ja mõtlikult leebe ja armastav pilk panid metsmehe unustama oma tööd ja kohustused. Möödus mitu päeva kui üksainus viiv, eksitamaks meest mõtlemast oma tavapärastele tegemistele. Nende meenumine tegi värskele punapõsksele naisele naerurõkatuse ja imestuse, kuidas nad võisid nii kergemeelselt toimetused nurka visata. Kaljusaare aia näitamine oli naises elevust tekitanud, mida ta kõik istutada tahtis, polnud mehele meeldegi jäänud. Ravimtaimede korjamine oli Oliviale meeltmööda, nende raviomadused kergesti meeldejäävad. Kõikjal lähedust otsiv õppur oli jätkuvalt kaisumaias ja Endule, kellel vahest tuli ka kaugemaid retki ette võtta, paistis äraminemine suuremaks probleemiks kujunevat, kui ta oli endale ette kujutanud. Vähemasti praegu ei kavatsenud ta kuhugi minna, see kannatab ka viivitada. Esimesel saunapäeval paistis naine häbenevat, kitsukeses saunas kahekesi toimetamas oli ta õige õhetav, Endu ei saanud arugi, oli see leilist või millestki muust. Üksteist puhtaks küürides, oli Olivia mõtlik ja sõnatu, ent muutus peagi vallatuks. Et kevadsoe oli õues täies jõus, mindi üle õue paljalt, märjad tallad männiokastest mustavad. Üsna varsti viivitas meeldivate kumerustega naine tahtlikult. Temale meeldis kevadepäikeses pikalt ringutada ja metsa jahedas tuuleõhus ennast ära kuivatada. Ilmse rahulolematusega ajas naine toas riided selga, olles enne mehest isu täis kaisutanud. Endule oli see märk, et Olivia tunneb sellest erutust saava oleku vastu piiramatut huvi. Sääsed tegid naise pahaseks ja torisevaks, niisuguseks, kes unelevate silmadega ja mossis olekuga mehe vahest laginal naerma ajas.
Vahetevahel tulid külalised, nii lähedalt, kui kaugemalt. Endu aimas tõbesid, mille arstimise arstid katki olid jätnud. Looduses olid kõik ravimid olemas, enamik tõbedest oli valest mõtlemisest ja eluviisist. Metsmees püüdis seda korrigeerida, suunates abivajaja mõtted suunda, millele haige polnud ise tulnud. Olivia oli eemalt teraselt jälginud ja vait olnud. Paistis, et naine kartis inimesi, Endu mõtles vahest, et naist polnud inimesed hästi kohelnud. Paaril korral nägi ta, et halva mõtlemisega haiged olid Oliviat hirmutanud, naine oskas tunda mõtteid. See ei üllatanud, muidugi oli Endul sellest hea meel. Ennegi oli metsmees tähele pannud, et naine loeb temale otsa vaatamata tema mõtteid, muutudes valvsaks, kui Endu millestki muret tundis.
Varsti tuli Endul mõneks päevaks ära minna, talviste jahtide peatuspaigad tahtsid kõpitsemist ja nüüdsed toiduvarud täiendamist. Oma maja lähedal Endu jahil ei käinud, see oli vastumeelt ja oleks vahest kõne alla tulnud kõige suurema nälja korral. Kahju oli naist jätta üksi metsaga ja tema ohtudega. Metsas liikus kahtlasi tegelasi, püssid kaasas ja mõnel polnud üldsegi puhtad mõtted. Endu oskas inimestele hirmumõtted pähe sokutada, kui vaja oli ennast kaitsta, naine seda ei osanud. Siiski plaanis Endu minna mõne päeva pärast. Naine muutus sellest teadasaamisel mõtlikuks, aga hakkas kiirustamata ettevalmistusi tegema. Endu vaatas, et tema vajaminevad asjad kindlasti kaasa saaksid. Lahkumispäeva hommikul joonud tee ja naisele silma vaadanud, astus ta tarest välja, õues ei pidanud vastu ja vaatas tagasi. Naine vaatas aknast tema minekut. Pamp seljas, pöördus mees ja sammus metsa poole. Tema mõtles nüüd oma teekonnast ja tegemistest. Peatuspaigad, mida ta tahtis kõpitseda, olid päevatee kaugusel teineteisest ja tema eluasemest. Peaaegu nädalane äraolek sundis mõtted naisele, muidugi muretses Endu tema pärast. Päevase teekonna lõppedes jõudis ta esimese peatuspaiga juurde. Peatuspaik oli kehvas seisus. Hulkuv karu oli lammutamas käinud, mehel paistis palju parandamist olema. Osa algelisest muldonnist oli murtud, uks ripakil ja puruks. Kõikjal karu hammaste jäljed. Enda teada polnud Endu midagi söödavat siia jätnud, karu oli sisse murdnud mingi lõhna peale. Lõke tuleb üles teha, see peletab näljase karu, kui ta siinkandis liikvel on ja külaliseks trügib. Öö möödus vahejuhtumiteta, lõke hingitses hommikuni ja sütel sai tee veel ära keeta. Vahest liikusid mõtted Oliviale, Endu tunnetas, et temaga on kõik korras. Õhtul, pärast päevatööd, lõkke ääres, tundis Endu suurt väsimust. Töö poleks pidanud teda nii ära väsitama. Ükskord oli selline jõuetus, kui valesid seeni pruukis, täna polnud ta seeni söönud, toit oli hea ja kodunt kaasa toodud. Endu seadis ennast pikutama ukseta muldonni, lõke selle ees andis sooja ja kindlust tülitajate vastu. Homme lõpetan siin ja rändan teise peatuspaika. Selle mõttega ja lõkke soojuses jäi väsinud metsmees tukkuma, vahetevahel üles ärgates ja ronte tulle lisades.
Hommikuvalguses ärganud, tundis Endu, et õhtune väsimus polnud läinud, pigem süvenenud. Söönud natuke, asus ta ust parandama, vahetevahel jõuetusest puhates. Endu mõtles, mis temaga küll lahti on, ära arvata ta seda ei suutnud. Teiste haigusi ta nägi, enda oma mitte. Lõunatund venis mõne tunni pikkuseks, tõustes tundis ta, et oleks parem, kui ta hakkaks kohe kodu poole minema, suvise öö võib lõkke ääres veeta, miskit ei juhtu. Püss on julgestuseks olemas, jätkuks vaid jõudu koduni minna. Nii jõuetuna polnud Endu ennast veel tundnud. Vaevaline oli teekond metsas, kus inimesi polnud liikunud, palju tuulemurdu tegid teekonna raskemaks. Päeva lõpuks oli ta suutnud käia vahest veerandi koduteest, õhtu leidis ta jõuetuna pikutamas. Lõkke jõudis ta siiski teha, korjates kokku oma jõuvarud. Lõkke juures tundis ta mõningat jõuvarude taastumist. Väsinult suikus ta unenägudeta raskesse unne, vahetevahel võpatades üles ärgates. Vastu hommikut, juba varavalges, alustas Endu teekonda, lootes õhtuks koju jõuda. Keskpäevaks oli selge, et ta peab mõne tunni puhkama, ümbrus tundus võõrana, viimaks sai ta aru, et tema tundmused mängisid vingerpussi, ta oli õigel teel. See veel puudus, et eksib ära, kuna taju hakkas väsimusest kaduma, seesama taju, mis ilmeksimatult metsas koduteed oskas leida. Unetaolises meeleseisundis mööda metsa käimine midagi head ei tõota, parem puhata. Nii Endu pikutaski, vahest ärkveloleku ja une piirimail, kuni leidis, et on valmis veel mõne metsasiilu läbima. Õhtuhämaruses pikutas Endu puu najal, tema jõuvarud olid lõppenud. Koduni oli vähe maad, aga täna ta enam minna ei jõua. Homme hommikul otsib ta viimase teejupikese jaoks jõuvaru, täna jääb üle vaadata kuuvalgust ja närida kuivatatud kalatükki. Mets sahises ja elas, kallaletungijaid seni polnud. Ükskõiksus muutus suuremaks, tahe ärkvel olla väiksemaks. Metsas olid öösel oma ohud, nendest mööda vaadata oli arutu, ent mees ei hoolinud enam sellest. Vaevaga lahtihoitud silmad olid üha harvem hoolimatult öösse vaatamas. Suurem osa ööst magas ta raskelt, midagi kuulmata, hoolimata, millestki teadmata.
Hommik kergendust ei toonud. Vaevaliselt ajas Endu ennast puu najalt püsti ja valutavate liikmete kiuste määras endale sihi jõuda peatumata koju. Mõtted olid ükskõiksust täis. Enne kodust järve nägi ta Oliviat vastu jooksmas, naine oli tema tulemisest teadlik. ,, Ma ootasin sind juba eile, tundsin su pärast muret. Oleks vastu tõtanud, kui oleks teadnud, kuhu,“ oli naine murelik. Olivia kaisutus tõi Endule naeratuse väsinud näole ja nagu jõudugi tuli pisut juurde. Polnud kahtlustki, Olivia suudab teda terveks ravida. Toas istus ta oma tugitooli, Olivia kandis oma kokkamise Endu ette lauale, mees näkitses süüa. Isu polnud. Toit käis suus ringi. Jõuaks kuidagi saunas ära käia, saun oli alati Endus värske oleku tekitanud. Kogunud sauna jaoks viimase jõu, asus ta saunaleilis istuma. Olivia küüris teda hellalt, siis ennast ka ja viimaks saigi tuppa. Olivia keedetud tee paari lonksuga ära joonud, oli jõud teda jätnud. Midagi selgitamata vajus ta voodile ja hetk hiljem magas mees juba sügavalt.
Hommikul tundis mees ennast natuke reipamini, Olivia tehtud head söögid maitsesid küll, aga isuga oli kehvavõitu. Olivia rääkis oma külalistest, Endu mõtles kuuldavalt, et metsamoor on oma esimese arstimise teinud. „Nüüd oled metsamoor valmis.“ Seepeale kiskus Endu suu muhelema. Olivia muutus sellest