Mees, kes teadis ussisõnu. Andrus Kivirähk
mida armastasid pidada raudmehed, ja kaugeltki mitte moodne, aga väga tõhus. Raudmehed kartsid peagi metsa nagu tuld, sest nad teadsid, et seal varitseb surm. Nad ei saanud metsa ka vältida, ikka pidid nad sellest mööda või läbi ratsutama – ja sageli ei tulnud nad teisest otsast enam välja. Võib vaid kujutleda, mida me oleksime võinud saavutada, kui kõik mehed Meeme kombel metsas ussisõnade ja huntide abil võõramaalasi oleks maha nottinud, selle asemel et edeval kombel avalikku lahingusse ratsutada. Nüüd tegi Meeme üksinda ära kümne mehe töö, aga ega see teda murdnud.
Asi oli hoopis selles, et ehkki Meeme võitles nagu pöörane ja raius raudmehi justkui pikne, kolis aina rohkem inimesi külasse elama. Meeme puhastas metsa võõramaalastest, aga mingil hetkel polnud sellel enam mõtet. Mets jäi aina tühjemaks ja Meeme, kes oli seadnud eesmärgiks oma rahva päästmise ja raudmeeste tapmise, nägi, et see rahvas tungleb vabatahtlikult nendesamade raudmeeste uste taga, et osta endale väike maalapp, ajada perse päikese poole uppi ja lõigata käpuli maas sirbiga vilja. Milleks pidi Meeme veel võitlema? Ta nägi, et inimesed ei vaja tema abi. Siis tappis Meeme raudmehi veel ainult juhul, kui need talle päris jalgu jäid, muul ajal aga sõi seeni ja magas.”
“Nüüd joob ta veini,” ütlesin mina.
“Vahet pole. Talle ei lähe enam miski korda, ta on kõigele käega löönud ning tahab veel üksnes puhata.”
Ma tänasin onu Vootelet ja kõndisin minema. Onu jutt oli olnud väga huvitav, kuid mis peamine – see kinnitas mu usku sõrmusesse. Meeme, endine vägev sõdalane, võis olla see mees, kes annab mulle võtme. Endale ei hoidnud ta seda sellepärast, et miski teda enam ei huvitanud, isegi mitte Põhja Konn. Seda oli mul siiski raske ette kujutada. Kuidas saab lüüa käega isegi Põhja Konnale? Kuidas saab olla nii väsinud?
See polnud aga minu asi. Mina ruttasin koju ja otsisin üles oma sõrmuse. Võtsin selle kotist välja ning torkasin näpu otsa.
Olin salamisi lootnud, et mingi salajõud hakkab mind sedamaid sõrmepidi Põhja Konna koopa poole vedama, katsu ainult piisavalt kiiresti kaasa joosta, aga midagi sellist ei juhtunud. Sõrmus istus mul näpu otsas nagu sõrmus ikka ja ma mõistsin, et Põhja Konna otsimine pole nii lihtne.
Ma olin igal juhul valmis katset tegema. Üksinda ma aga otsida ei tahtnud. Pärtlit ma ei leidnud, teda polnud kodus, küll aga sain ma kokku Intsuga ja kutsusin endaga kaasa.
Rästik oli lahkesti nõus. Erinevalt sõnajalaõiest, mille olemasolu ta täie veendumusega eitas, pidas Ints täiesti võimalikuks, et sõrmus võib meid Põhja Konnani viia.
“Sõrmustest ja muudest inimese tehtud asjadest ei tea mina midagi,” ütles ta. “Kui sa arvad, et see on võti, eks siis proovime järele. Kuidas see töötab?”
“Seda ma ei tea,” ütlesin mina. “Vahest peaksime lihtsalt kogu aeg edasi kõndima ning sõrmus juhib meid iseenesest õigesse kohta.”
Me asusime teele. Püüdsime liikuda täiesti juhuslikult, valimata radasid, mida mööda tavaliselt rändasime. Proovisin isegi silmad kinni panna, et siis pimesi kõndida, aga see osutus metsas liiga keeruliseks, sest alalõpmata sattusin kuhugi padrikusse ja kriimustasin oma nägu.
“Tee ikka silmad lahti,” soovitas Ints. “Kui sõrmus tõesti midagi suudab, siis pole sellist vigurdamist tarvis ja su nahk jääb ka terveks.”
Ussidele on nahk väga tähtis ja nad on selle üle väga uhked. Iga pisematki kriimu elavad nad üle valuliselt ja kui mingi äpardus juhtub, ootavad nad kannatamatult, millal jõuab kätte aeg vana nahk maha ajada ning saab uut, rikkumata kuube kanda. Pärast nahavahetust on nad oma välimuse suhtes eriti hellad ja võivad tõeliselt raevu minna, kui juhtud neile näiteks praeliha rasva peale tilgutama või siis mustikasöömisest lillade sõrmedega riivama. Seevastu oma vana, maha jäetud ning mitmest kohast rebenenud naha vastu tunnevad nad vaid vastikust ja isegi hirmu. Pikkadel talvekuudel, kui ussid oma koobastest väljas ei käi, räägivad rästikuemad oma lastele lugematul hulgal hirmujutte maha jäetud nahkadest, mis mingil salapärasel moel iseseisvalt liikuma hakkavad, oma endist peremeest taga ajavad ning ta endasse mähivad. Väikesed rästikud aga lõdisevad ja kui ema jutu lõpetab, paluvad:
“Räägi veel! Räägi veel midagi nahast!”
See selleks. Hetkel oli Intsul seljas alles päris värske ja niiskelt läikiv nahk, ta roomas osavalt mätaste vahel ning püüdis vältida kõdunenud lehti, mis võinuksid teda määrida. Me kõndisime aina edasi, lobisesime omavahel ja jõudsime ootamatult metsaserva, kus puud lõppesid ning algas lage väli, mille keskel lookles kitsuke tee. Ja selle tee peal kõndis munk.
Kui ma olin päris väike, arvasin, et mungad on raudmeeste naised, sest nad kandsid samasuguseid laiu kleite, nagu naised ikka kannavad. Tõsi, nad polnud eriti nägusad ja ma isegi imestasin, miks on küll raudmeestel nii inetud kaasad. Ka raudmehed ise ei näinud kenad välja, pisikese poisina olin ma pealegi kindel, et nende nägu ongi rauast ja et neil pole nina ega suud. Alles hiljem nägin, kuidas raudmehed kiivri peast võtavad, ja mõistsin, et ka nemad on inimesed. Samuti juhtusin ma kord nägema, kuidas munk kuseb, ja jooksin onu Vootele juurde, ärevusest hingetu, silmad põlemas peas:
“Onu, onu! Mungal on noku!”
“Muidugi, kõigil meestel on,” vastas onu Vootele.
“Kas siis munk on mees? Mina mõtlesin, et ta on raudmehe naine.”
Onu Vootele naeris ja kinnitas, et nii see pole. Ma ei suutnud algul teda uskuda ja esitasin veelgi vastuväiteid.
“Aga neil on tissid. Ma olen ise näinud, kuidas need kleidi all rappuvad. Ja nad on veel rasedad ka. Ega siis mees saa rase olla!”
“Nad pole rasedad,” seletas onu Vootele. “Ja neil pole ka tisse. Nad on lihtsalt väga paksud ja rasv voolab nende ümber nagu kuusevaik.”
Ka see munk, kes praegu mööda teed sammus, oli paks. Ta märkas mind ja aeglustas sammu, kuid arvas siis ilmselt, et ma olen üksi ega kujuta talle mingit ohtu. Intsu ta ei näinud, sest rästik oli rohu sees peidus. Küll aga nägi munk otsekohe sõrmust minu sõrmes. Ta jõllitas seda ja ütles midagi omas keeles.
“Ma ei saa aru,” vastasin mina ja sisistasin sedasama ussisõnadega, kuid neid keeli ei mõistnud jällegi munk. Ta tuli minu juurde, põrnitsedes üksisilmi mu sõrmust, vaatas siis kiiresti ringi ja nähes, et õhk on puhas, haaras mul ühe käega turjast, samal ajal kui tema teine käsi mul sõrmuse näpust tõmbas.
Ma sisistasin talle näkku kangeimad ussisõnad, aga kuna munk neid ei mõistnud, siis ei mõjunud need talle põrmugi. Ta oli nagu siil, kes võis südamerahus rästikut rünnata, kuna tema rumal pea kaitses teda kõigi ussisõnade eest. Munk virutas mulle vopsu vastu kukalt ja tõukas endast eemale, pistes samal ajal sõrmuse endale suhu – ilmselt selleks, et kallist asja teiste omasuguste olevuste eest varjata ja kaitsta.
Ma sisisesin meeleheitlikult ja tahtsin munka hammustada, aga Ints jõudis minust ette. Munk röögatas valust ja kukkus istuli, jalasäärel kaks veritsevat täppi.
Nüüd oli ta palju madalam ning Ints ulatus teda kõrri salvama. Rästik hüppas, munk kisendas ja rapsis kätega, aga see ei aidanud. Kaks väikest hambajälge punetasid ta kaelal, otse veresoone kohal.
“Aitäh, Ints. Aga ma tahan oma sõrmust tagasi!” ütlesin mina.
“Ootame, kuni ta sureb, siis võtame suust,” soovitas Ints. Me läksime tagasi metsa, sest munga hale kisa ja oigamine mõjusid häirivalt, ning pikutasime mõnusalt puude vilus, kuni kõik vaikseks jäi. Siis tulime metsast välja. Munk oli surnud, aga kui ma tal lõuad lahti kangutasin, selgus minu suureks pettumuseks, et eluka suu oli tühi.
“Ta on selle alla neelanud,” ütles Ints.
“Mis siis nüüd saab?” hüüdsin ma nördinult. “Ta on ju nüüd surnud, mis tähendab, et ta ei saa enam sittuda. Kas me peame ootama, kuni ta ära mädaneb?”
“Lõika ta lõhki,” soovitas Ints.
“Mul ei ole nii suurt nuga kaasas,” ütlesin mina. “Üksnes väike puss, sellega saeksin ma terve päeva. Ja ma ei viitsi teda koju vedada, ta