Mees, kes teadis ussisõnu. Andrus Kivirähk
ma noorkuu ajal alati kaks oravat ohverdan, et ta järve paigal hoiaks ega laseks selle voogudel meie elamuid uputada. Siin ei tohi ujuda, see ärritaks haldjat hirmsasti! Kõigepealt tiriks ta vee alla sinu, seejärel aga ujutaks üle kogu metsa. Pane kohe riidesse ja lahku siit koos oma sõbraga. Järvehaldjas armastab vaikust, teda ei tohi häirida.”
“Kahju küll, aga ma tahan seda elukat kätte saada!” ütlesin mina. Ülgas põrnitses järves mulistavat täid ning muutus näost kaameks.
“See on ju järvehaldjas ise!” pomises ta ning langes põlvili, nagu oleks tal samal hetkel sääreluud pooleks murtud. “Püha järvehaldjas näitab ennast meile. Mida see tähendab?”
Ta vahtis vees hulpivat täid, silmad hämmastusest suured.
“Poisid, te olete teda millegagi pahandanud!” müristas ta korraga ning tõstis käed taeva poole. “Ta tuli teile järele ja mina ei saa teid päästa! Haldjal on õigus ohvrile.”
“See on täi, mitte haldjas,” ütles Ints põlglikult. Rästikud ei uskunud haldjatesse, nagu nad ei uskunud ka sõnajalaõide. Oma arust tundsid nad metsa läbi ja lõhki ning teadsid, kes seal elab ning kes mitte. Nad ei takistanud inimestel hiies käimist ja ohvrite toomist, ehkki see oli nende arvates täiesti mõttetu. Rästikud ei sekkunud kunagi võõrastesse asjadesse, nii kaua kuni see otseselt neid ei puudutanud. Nende arvates oli igaühel õigus elada just nii narrilt, nagu ta soovis.
Seepärast on selge, et ussi nägemine hiietarka eriti ei rõõmustanud. Ta silmitses Intsu vastumeelselt ja vaatas siis uuesti vees ujuvat täid.
“Mis sa räägid, mis täi?” ütles ta. “Täi on väike. See on järvehaldjas, mina ju peaksin selliseid asju teadma. Ärge ajage teda veel rohkem vihale!”
“See on tõesti täi,” kinnitasin ka mina ja rääkisin Ülgasele Pirre ja Räägu katsetest. Inimahvide mainimine ei teinud hiietarka põrmugi õnnelikumaks, sest täpselt nii nagu rästikud, ei uskunud ka inimahvid haldjatesse ega käinud iialgi hiies. “Iidsetel aegadel polnud mingeid hiisi ja need haldjad on ka alles hiljem välja mõeldud,” kõnelesid nad. “Nendel ammustel päevadel, kui terve laas veel inimahve täis oli, kummardati hoopis teisi olendeid, aga paraku ei mäleta meie enam, kes need olid ja kuidas neid teeniti.”
Igatahes ei tahtnud Ülgas ikkagi uskuda, et vees ujub tavaline, ehkki ülisuur täi, mitte püha järvehaldjas. Paraku õnnestus sitikal samal ajal siiski ennast kaldale lähemale rabelda, nii et ta jalad põhja sai ja kuivale ronis. Täi oli märg ning sorgus, värises veidi ja katsus sedamaid, pea ees, ühe männijuurika alla ronida.
“Näed nüüd, et see pole haldjas,” ütlesin mina. “Ilmselt lihtsalt haldja moodi. Ma ei teadnudki, et haldjad sarnanevad suurtele täidele.”
Hiietark Ülgas põrnitses täid vihaselt.
“Poiss!” ütles ta siis, keeranud elukale otsustavalt selja ning pannes oma raske käe mulle õlale. “Ma tahan sulle öelda, et selle koleda looma vetteviskamisega oled sa järvehaldjat teotanud. Tema elupaik on ära solgitud ja ma pean talle palju ohvreid tooma, et haldja raev lahtuks. Ning sina pead mind aitama, kuna sina oled haldja solvamises kõige rohkem süüdi. Tule täna keskööl siia tagasi ja võta kaasa kõik hundid oma laudast – sedapuhku orava verest ei piisa! Ma pean kõik oma oskused mängu panema, et haldjas meile kätte ei maksaks.”
“Ema ei luba mul hunte maha lüüa,” ütlesin mina. “Nad annavad ju meile piima.”
“Sinu ema peab sellega leppima, sest tema poeg on kurja teinud!” vastas Ülgas rangelt. Lahkest vanataadist polnud enam jälgegi järel, põlevate silmadega ja vihast värisevate vurrudega hiietark sarnanes pigem end tagumistele käppadele ajanud rotiga. “Ema vastutab oma poja eest. Ja ka tema on süüdi, sest kui ta igal nädalal korralikult hiies käiks ja sinugi kaasa võtaks, siis ta teaks, et haldjate vastu tuleb olla väga aupaklik, ning ka sina teaksid seda. Vanasti käidi hiies iga päev, et avaldada austust vägevatele loodusjõududele ning pälvida nende heatahtlikkust ja sõprust. Siis poleks ühelegi jõnglasele tulnud pähe, et pühasse järve võiks visata räpase täi. Leemet, sinuga juhtub hirmsaid asju, kui sa haldjaid ei austa! Isegi mina ei suuda loodusvaime maha rahustada, kui sa nad oma häbematu käitumisega üles ärritad. Oleks tõesti parem, kui sa mind kuulda võtaks, selle asemel et sõbrustada liiga palju inimahvide ja madudega, kes on küll muidugi meie vennad, aga siiski hoopis teisest tõust.”
Ülgase jutt ajas mulle hirmu peale ning tegi väga murelikuks. Kas ma tõesti pidin kõik meie hundid järve äärde tooma, et hiietark saaks neil kõrid läbi lõigata ja huntide verega järvehaldja sõprust osta? Mida ütleb ema? Meil oli ju hunte tarvis. Muidugi, võis hankida ka uued loomad – hüljatud hunte, kelle pererahvas oli ära külasse kolinud, sörkis laanes palju ringi, kuid selline kaua jooksus olnud hunt andis vähe piima. Läks kaua aega, enne kui nad uue laudaga harjusid. Igal juhul oli huntide vahetamine ebamugav ja mul oli südames väga paha tunne. Lõppude lõpuks ei olnud ju mina süüdi, et täi vette tormas. Ma püüdsin seda hiietargale seletada, aga Ülgas ütles, et see ei huvita teda, kuna järvehaldjas on igal juhul vihane ja kui talle huntide verd ei anta, siis juhtub õudseid asju. Ta käskis mul täpselt keskööl koos huntidega kohal olla ning lisas veel, et vanadel aegadel poleks ka huntidest piisanud. Siis oleks tulnud süüdlane – see tähendab mina ise – tükkideks lõigata ning järve heita, aga tema, Ülgas, on nii osav hiietark ning haldjatega sedavõrd suur sõber, et suudab haldja ka hundilihaga maha rahustada. Vähemalt ta proovib.
Säärane jutt ehmatas mind veelgi enam. Mis siis, kui proov läbi ei lähe ning Ülgas otsustab siiski mind ennast haldjale ohvriks tuua? Hiilisime vaikselt järve äärest minema, jättes Ülgase maha mingeid loitse pomisema.
Mul oli väga paha tunne, nagu ikka lapsel, kes on mingi ulakusega hakkama saanud ja peab nüüd minema koju sellest oma emale ette kandma. Samas teadsin ma, et mida rutem ma selle vastiku asja kaelast ära saan, seda parem. Tahtsin lükata otsustamise ema õlgadele. Las tema ütleb, mida teha: kas minna keskööl koos huntidega järve äärde või mitte.
Ma palusin, et Ints ja Pärtel ise täi Pirrele ja Räägule tagasi viiks ning jooksin koju.
8
Kodus ootas ema mind õnnest särava näoga.
“Arva ära, Leemet, mis ma sulle täna tõin!” küsis ta salapäraselt ning kuulutas kohe: “Öökullimunad! Kaks sulle ja kaks Salmele.”
Ma tundsin end veel sandimini. Öökullimunad olid mu lemmikroog ja emal polnud neid põrmugi kerge hankida, sest ta hakkas sel ajal juba paksuks minema ning puu otsa öökullipessa ronimine oli tema kehakuju arvestades tõeline vägitükk. Ausalt öeldes oli seda alati üsna jube vaadata, sest tundus, et kohe-kohe murdub oks ema raskuse all ning ta lendab alla ja murrab kondid. Onu Vootele oli emale öelnud, et ta sedasi puude otsas ei turniks, vaid saadaks sinna minu, aga ema vastas, et laps nüüd oskab neid mune valida ja pealegi meeldib talle puu otsas olla.
“Natuke liikumist ja võimlemist teeb mulle ainult head,” ütles ta ning tihti kuulsin ma metsas ringi hulkudes ootamatult tema hõiget ja nägin, kuidas ta mulle mõne hirmkõrge kuuse otsast viipas, endal nägu laia naeru täis. Ema oli hämmastavalt vilgas, kui asi puudutas lastele paremate maiuspalade otsimist ja üldse toitu.
Kõik need ohud, mida ema öökullimune hankides pidi ületama, muutsid hõrgutise eriti väärtuslikuks ja mul oli kohutavalt häbi, et mul pole munade eest emale mitte midagi paremat kinkida kui uudis, et tema hundid tuleb öösel järve äärde viia ning ära veristada. Ma pobisesin, et mul on munade üle hirmus hea meel, aga sööma neid ei hakanud, vaid libistasin end vaikselt laua taha ja jäin ootama, millal avaneb võimalus täist ning Ülgasest rääkida.
Õde Salme laskis samal ajal öökullimunal hea maitsta, luristas seda ahnelt ning limpsis keelega huuli. Kade meel oli teda vaadata, sest oli näha, et tema valgete juustega peanupu sees pole hetkel mureraasugi. Seevastu minul! Ema märkas, et ma istun imeliku näoga ja küsis, kas mul valutab kusagilt.
“Ei,” ütlesin mina. “Aga… Tead, ma tahan sulle midagi rääkida.”
“Söö kõigepealt