Pokker ja võitja psühholoogia: eduka pokkerimängija hoiakud ja mõtteviis. Matthew Hilger
kulud
See punkt puudutab peamiselt live-mängijaid. Mängija, kes omadega näiliselt nulli jääb, jääb tegelikult kahjumisse, kui arvesse võtta kõiki kulutusi, mis tal seoses mängimisega tuleb teha. Muuhulgas näiteks transport, jootraha diilerile ja ettekandjale ning muud sama tüüpi väljaminekud, mida ta muidu poleks teinud. Enamik mängijaid oma võite-kaotusi arvutades muidugi selliseid väljaminekuid arvesse ei võta (välja arvatud jootraha diilerile), kuid professionaalne või lihtsalt tõsine pokkeriharrastaja peab ka sellega arvestama.
Head ja edukad mängijad mängivad üldiselt tunduvalt rohkem kui keskpärased mängijad. Kui sa oled isegi 50 % mängijatest tugevam mängija, satuvad su vastasteks suurema tõenäosusega tugevamad kui nõrgad mängijad. Seetõttu on täiesti vältimatu kokkuvõttes mitte kahjumisse jääda, kuna pikas perspektiivis saab kasumisse jääda vaid juhul, kui mängid vastastega, kes sinust rohkem vigu teevad.
Kui pead end keskpäraseks mängijaks, on üsna tõenäoline, et oled tegelikult hoopis keskpärasest halvem mängija. Enamik mängijaid kipub oma võimeid liiga kõrgelt hindama ning teiste võimeid alahindama. Sellist tendentsi võid kohata igas eluvaldkonnas – inimestel on kalduvus märgata sagedamini teiste kui enda vigu.
Kogu eespool mainitu kohta võib kokkuvõtteks öelda, et kui tahad olla edukas ja kasumisse jääv pokkerimängija, tuleb sul mängida keskmisest oluliselt paremini. Pokker on mäng, kus keskpärasusest lihtsalt ei piisa. Kui soovid pokkeriga raha teenida, pead püüdlema selle poole, et oleksid alati parim mängija lauas.
Ülesanne: koosta endale tegevusplaan, mis aitaks sul paremaks mängijaks saada. Varu aega, et lugeda raamatuid, ajakirju, pokkerifoorumeid, kombinatsioonikirjeldusi. Plaan peaks olema piisavalt väljakutseid pakkuv ja arendav, kuid samas ka võimetele vastav. On aeg loobuda keskpärase mängija staatusest ja liituda pokkerieliidiga.
3.4. Riskikartlikkus
Paljude hirmsuurte ettevõtete edu on rajatud tõsiasjale, et enamik inimesi tunneb riskimise ees vastumeelsust. Kõige suuremat edu lõikavad sellest kindlustusfirmad, kuna keskmine inimene kulutab sadu dollareid aastas, et kaitsta end võimaliku finantskahju eest.
Enamik inimesi lepib faktiga, et nad peavad end võimalike õnnetuste ja kahjude vastu kindlustama, kuid mis on selle põhjuseks? Mõned vastused leiab majandusalastest teostest, mis uurivad inimeste suhtumist riskidesse. Üldteooria alusel jagunevad inimesed järgmistesse gruppidesse:
Riskitundetu, neutraalne. Sellised inimesed usuvad raha absoluutsesse väärtusesse. Riskitundetu inimese jaoks omab 20 dollarit sama suurt väärtust kui 50 % tõenäosus saada 30 või 10 dollarit. Ta on alati valmis riskima, kui tema ootused on positiivsed, kui aga ootused on negatiivsed, ei hakka ta riskima.
Riskialtid. Riskialdis inimene armastab riske võtta. Nad on valmis riskeerima isegi siis, kui tõenäosus kasumit teenida on väga väike.
Riskikartlikud. Riskikartlik inimene ei talu riske ning püüab neid igati vältida. Ta ei riski kunagi, kui tõenäosus kasumit teenida on negatiivne või neutraalne, sageli ka siis mitte, kui tõenäosus on positiivne.
Loomulikult on ülaltoodu lihtsustus ja tegelik olukord on hoopis keerukam. Kuidas seletada sellise inimese käitumist, kellel on sõlmitud kodukindlustusleping, kuid kes ostab igal nädalal loteriipileteid? Millisesse kategooriasse teda liigitada? Riskikäitumist analüüsides ei piisa ainult nendest kolmest grupist.
Näiteks lisandub hasartmängude puhul sellele kõigele ka meelelahutuslik element, mis muudab mõned inimesed palju riskialtimaks kui nad tegelikult on. Isegi riskikartlikud inimesed on valmis osalema väikese võiduvõimalusega hasartmängus, kui sellest saadav positiivne elamus kaalub üle võimaliku kaotuse. Samas ei näe ta midagi lõbusat võimaluses, et tema maja võib maha põleda või ta võib kaotada töökoha. Nendes valdkondades jäävad nad endiselt riskikartlikeks.
Iseenesestmõistetavalt muutuvad inimesed tavalisest riskikartlikemaks, kui küsimus on suurtes rahasummades. See on seotud raha väärtusega. Mida rohkem raha inimesel on, seda väiksem väärtus on tema silmis igal üksikul dollaril. Seega muutub raha väärtus väiksemaks, kui teenitakse suuri kasumeid, ning kasvab, kui kaotatakse suuri summasid. Selle kohta võiks tuua ekstreemse näite – kui sulle antaks valida, kas saad kohe miljon dollarit või tõmbad loosi, mille tulemusel võid 50 % tõenäosusega võita 2,1 miljonit, tunduks enamikule inimestest rumal valida teine variant.
Ülesanne: mõtle, kui riskialdis sa oled. Kui suure summaga oleksid valmis riskima, kui võiduvõimalus on 50/50 ja väljamakse 5/4 sinu kasuks?
Üldiselt on inimesed pigem riskikartlikud. Isegi kui nad on valmis väikeste summadega riskima, meeldiks neile, et võidusumma ja kaotussumma vahe oleks võimalikult väike.19 Riski peetakse vaenlaseks, mida tuleb igal võimalikul juhul vältida või vähendada.
Väga laialt on levinud valearvamus, et pokkerimängija peab olema riskialdis. Paljud tõesti on, kuid mitte kõik. Riskikartlik inimene võib mängida pokkerit:
1. Kui mängust saadav elamus kaalub üles võimaliku kaotuse. Ta ei suhtu pokkerisse kui hasartmängu, pigem mõtleb ta, et maksab meelelahutuse eest.
2. Ta on edukas ja hea mängija, kes talub võidetud summade nimel mänguga kaasnevat riskimomenti. Isegi riskikartlik inimene on valmis riske võtma, kui tal on suur tõenäosus või eelis võita.
Kasiinodes või Internetis kohatavad pokkerimängijad ei ole sugugi kõik kompulsiivsed mängurid. Enamik neist on tavalised inimesed, kes mängivad aeg-ajalt raha peale, mille nad on valmis kaotama.
Pole tähtis, milline on pokkerimängija suhtumine igapäevaelus ette tulevatesse riskidesse, pokkerilauda istudes peab ta omandama riskitundetu hoiaku ehk neutraalse suhtumise riski. Kui soovid pokkeriga raha teenida, pead mängima nii, et võidaksid mängu läbilõikes võimalikult palju raha. Riskikontrolli jaoks selles mängus ruumi ei ole. Kui mõtled mõne käe või, veel hullem, kogu mängusessiooni jooksul, et tahad palju raha võita, aga ei tahaks liiga suure summaga riskida, ei tule mängust midagi välja.
Pea meeles, et pokkeris ei ole kellelgi teiste ees märkimisväärseid eeliseid. Eelised vähenevad veelgi, kui sa ei tee alati optimaalseid valikuid. Kui liiga sageli valesid otsuseid langetada, hakkab mängija kaotama. Liiga riskikartlik mängija võib teha järgmisi vigu:
On mängijaid, kes nõrgale käele ja positsioonile vaatamata jätkavad panustamist ja isegi tõstavad panuseid.
Oletame, et mängid no limit rahamängu. Sul on kolmandaks panustamisvooruks tugev kombinatsioon ja su nõrgal vastasel on vaja mastitõmmet. Hea mängija teeks kogu mängupanga suuruse panuse lootuses, et vastane maksab mastitõmbe lootuses panuse kinni. Riskikartlik mängija võib sellises olukorras panna kogu oma raha mängu, et vastane loobuks. Ta eelistab pigem kindla peale välja minna ja võita juba olemasolev pank, kui võtta ette kalkuleeritud risk ja võita veelgi suurem pank.
Kuna meie raamat ei ole mängustrateegia õpik, ei tahaks eespool toodud näite plussidesse ja miinustesse liialt süveneda. Mõnel juhul võibki all-in õige otsus olla. Näiteks juhul, kui eeldad, et vastane võib selle kinni maksta. Võimalik, et vastane on pot odds’e õigesti hinnanud ja maksab all-in’i kinni. Kui oletad, et ta pole pot odds’e õigesti hinnanud, ongi kõige õigem maksimumpanus teha.
Eelnevaga tahame öelda, et iga hinna eest oma käe kaitsmine pole alati parim variant. Kellelegi ei meeldi kaotada panka, mille nad agressiivse panustamisega võita lootsid, kuid risk, et võid selle panga ka kaotada, ei tohiks segada õige otsuse langetamist. Valiku tegemisel tuleks silmas pidada ainult matemaatilist tõenäosust.
Üldjoontes on kõige parem mängida lauas, kus on palju loose-mängijaid.
5/4 sinu kasuks tähendab seda, et saad 5 dollarit iga kaotatud 4 dollari eest, kui kihlveo kaotad. Näiteks: võidu puhul saaksid 100 dollarit, kuid kaotuse puhul kaotaksid ainult 80 dollarit.
Antud nähtust nimetatakse ka dispersiooni minimeerimiseks.