Alasti. Sylvia Day
ja kulunud töösaapad, seljas korralikult triigitud ja kurguni kinninööbitud särk. Punase pea ja lõbusate siniste silmadega oli ta sama hea välimusega kui tema partner, ainult veidi teisel viisil. Istusime kolmekesi Marki laua ümber, kühveldasime pabertaldrikutele kung pao kana ja brokkoli-loomalihahautist, lisasime kleepuvat valget riisi ja lõime pulgad sisse.
Sain teada, et Steven oli ettevõtja ja nad olid Markiga paar kolledžipäevist alates. Jälgisin, kuidas nad suhtlesid, ning tundsin aukartust ja väikest kadedust. See suhe oli nii kaunilt funktsionaalne, et oli puhas rõõm nende seltsis aega veeta.
„Põrgu päralt, tüdruk,” ütles Steven vilistades, kui ma kolmandat portsu hakkasin võtma. „Jäta midagi järele ka. Kuhu see kõik läheb?”
Kehitasin õlgu. „Koos minuga jõusaali. Võib-olla see aitab…?”
„Ära pane teda tähele,” ütles Mark muiates, „Steven on ainult kade. Ta peab oma tütarlapselikku figuuri jälgima.”
„Põrgu päralt.” Steven vaatas partnerit hapu näoga. „Ma peaksin ta koos terve meeskonnaga välja sööma viima. Saaksin raha teenida, kui vean kihla selle peale, kui palju ta süüa suudab.”
Naeratasin. „See võiks päris lõbus olla.“
„Haa. Teadsin, et sinus on ka metsik pool olemas. Su naeratus reedab seda.”
Toitu hävitades keelasin mõtetel minna uitama mälestustesse sellest, kui metsik ma olin olnud oma elu mäslevas, ennasthävitavas faasis.
Mark päästis mu. „Ära ahista mu assistenti. Ja mida sa üldse metsikutest naistest tead?”
„Tean, et mõnele neist meeldib gei-meestega aega veeta. Neile imponeerib meie vaatenurk.” Ta naeratas säravalt. „Tean veel nii mõndagi. Hei… ärge olge nii šokeeritud, te mõlemad. Seks heteroga on liiga üles haibitud, tahtsin näha, kas kõik vastab tõele.”
Igal juhul oli see Markile uudiseks, kuid kerge muige järgi paistis, et ta oli nende omavahelises suhtes piisavalt kindel ja leidis, et vaheldus on lõbustav. „Ah nii?”
„Kuidas see siis tundus?” küsisin otsekoheselt.
Steven kehitas õlgu. „Ma ei taha öelda, et see on üle hinnatud, kuna mina kuulun kindlalt valesse inimgruppi ja mul on väga vähe kogemusi, kuid ma saan ilma hakkama.”
Leidsin väga kõneka olevat, et Steven oskas põimida jutu sisse termineid, mida Mark oma töös kasutas. Nad jagasid teineteisega oma tööasju ja kuulasid teineteist, kuigi tegutsesid väga erinevatel aladel.
„Arvestades sinu praegust elukorraldust,” ütles Mark, pulkadega brokkolivart taga ajades, „ütleksin ma, et see on väga hea.”
Kui söömise lõpetasime, oli kell saanud kaheksa ja koristusmeeskond saabunud. Mark käis peale, et kutsub mulle takso.
„Kas ma pean homme varakult kohal olema?” küsisin.
Steven müksas Marki vastu õlga. „Sa tegid vist eelmises elus midagi head, et sul praegu niimoodi veab.”
„Arvan, et sinu talumine praeguses elus sobib ka,” ütles Mark kuivalt.
„Hei,” protestis Steven, „ma pean ju kodus puhtust. Isegi prill-laua lasen alla.”
Mark heitis mulle meeleheitliku pilgu, mis oli soe ja täis kiindumust oma partneri vastu. „Ja kuidas see kaasa aitab?”
RABELESIME MARKIGA terve neljapäeva, et valmistuda kella neljaseks kohtumiseks Kingsmani meeskonnaga. Kiiruga krabasime midagi lõunaks süüa, vahetasime infot kahe loovjuhiga, kes pidid osalema idee teostamises, kui asi niikaugele jõuab; seejärel käisime läbi info Kingsmani kodulehel ja olemasoleva teabe sotsiaalmeedias.
Muutusin veidi närviliseks, kui kell sai pool neli, sest sel ajal on liikluses hullumaja, kuid Mark töötas edasi, kui teda kellaajast teavitasin. Alles kolmveerand neli väljus ta kabinetist pintsakut selga tirides, lai naeratus näol. „Tule kaasa, Eva.”
Pilgutasin silmi. „Ausalt või?”
„Sa nägid kõigega kõvasti vaeva, kas sa ei taha siis näha, kuidas asi edasi areneb?”
„Ikka tahan, loomulikult.” Kargasin jalule. Teades, kui oluline on eelseisvat arvestades mu väljanägemine, silusin kiiruga pliiatsseelikut ja tõmbasin pikkade käistega siidpluusi mansetid sirgu. Täiesti juhuslikult sobis mu vaarikpunane pluus Marki lipsuga kokku. „Aitäh.“
Kiirustasime lifti ja olin veidi jahmunud, kui see hakkas allasõidu asemel hoopis üles liikuma. Viimase korruse hall oli tunduvalt suurem ja rohkemate kaunistustega kui kahekümnendal asuv. Rippuvad sõnajala- ja liiliakorvid lõhnassid, turvasissepääsu suitsuklaasile oli graveeritud paksus mehelikus kirjas CROSS INDUSTRIES.
Meid lasti sisse ja paluti veidi oodata. Mõlemad keeldusime veest ja kohvist ning vähem kui viie minuti pärast juhatati meid suletud ustega konverentsiruumini.
Mark vaatas mind särasilmil, kui administraator käe ukselingile asetas. „Valmis?”
Ma naeratasin. „Valmis.”
Uks avanes ja mul lubati esimesena sisse astuda. Manasin ette särava naeratuse…
See tardus mu näol, kui nägin meest, kes minu sisenedes püsti tõusis.
Minu äkiline seisak takistas uksel edasipääsu ja Mark tormas mulle otsa, koperdasin ettepoole. Tume ja Ohtlik haaras mul pihast ja hoidis kindlalt jalgel – oma rinna vastas. Õhk pahises mu kopsudest välja ja koos sellega kogu minu kaine mõistus. Isegi läbi meie vahel olevate riiete tundusid mehe biitsepsid kivikõvad ja tema kõht nagu terastahvel. Kui ta sisse hingas, tõmbusid mu rinnanibud erutusest pingule.
Oh ei. Ma olin neetud. Mu peas sähvis seeria piltidest, tuhandest viisist, kuidas ma seksijumala ees järgnevatel päevadel, nädalatel ja kuudel koperdan, kukun, komistan, libisen või viga saan.
„Tere taas,” tähendas ta ja see hääl pani mu üleni valutama. „Sinuga on alati rõõm kohtuda, Eva.”
Punastasin häbist ja ihast ega suutnud end temast lahti rebida, vaatamata kahele teisele ruumis olevale inimesele. Tema atleetlik kuju kiirgas jõudu, peitis vangistavat kutset.
„Härra Cross,” ütles Mark mu selja taga. „Palun vabandust sellise sisenemise pärast.”
„Pole vaja vabandada. See on väga mälestusväärne.”
Kõikusin oma tikk-kontsadel, kui Cross mu lahti laskis, mu põlved olid nõrgad. Mees oli jälle musta riietatud, särk ja lips olid helehallid. Ta nägi taas liiga hea välja.
Mis tunne võib olla nii hämmastavalt ilusa välimusega? Ilmselt põhjustas ta igal pool suurt segadust.
Mark sirutas rahustavalt käe ja tõmbas mu õrnalt enda kõrvale.
Crossi pilk püsis Marki käel, mis mu küünarnukki hoidis, kuni too sellest lahti laskis.
„Hüva, niisiis…” Mark võttis end kokku. „See on minu assistent Eva Tramell.”
„Me oleme juba kohtunud.” Cross tõmbas laua alt välja tooli, mis oli tema omaga kõrvuti. „Eva.”
Vaatasin instruktsioonide saamiseks Marki poole, püüdes ikka veel taastuda hetkest, mil olin kõvasti surutud Fioravanti ülikonnas supermehe vastu.
Cross kummardus ja andis vaikse käsu: „Istu, Eva.”
Mark noogutas kergelt, ma istutasin end Crossi käsu peale toolile. Keha täitis tema käsku instinktiivselt, enne veel, kui mõistus oleks jõudnud vastu vaidlema hakata.
Püüdsin järgmise tunni jooksul, kui Cross ja kaks Kingsmani direktorit, mõlemad atraktiivsed brünetid elegantsetes pükskostüümides, Marki grillisid, mitte nihelda. Vaarikpunane püüdis eriliselt entusiastlikult Crossi tähelepanu saavutada, kreemikas keskendus pinevalt minu bossile. Näis, et kõigile kolmele jättis hea mulje Marki selgitus, kuidas agentuuri töö – lihtsalt seletatuna – muudab kliendi brändi kahtlemata väärtuslikuks.
Imetlesin,