Alasti. Sylvia Day
ei tea,” ütles mees jäiselt. „See on Monica eraasi. Sellesse ma ei sekku.”
Ei, muidugi ta ei sekku. Stanton poputas ema. Lubas tal kõike teha. Hellitas ta ära. Ja laskis ema kinnisideel, tagada turvalisus, üle pea kasvada. „Ta peab sellest üle saama. Mina olen saanud.”
„Sina olid süütu, Eva, ta tunneb end süüdi, et ei kaitsnud sind. Sa pead teda mõistma.”
„Mõistma? Ta on nuhk!” Pea hakkas ringi käima. Kuidas ema saab niiviisi minu eraellu tungida? Miks ta seda teeb? Ta ajab enda hulluks ja minu samuti. „See peab lõppema!”
„Seda on lihtne korraldada. Ma juba rääkisin Clancyga. Ta viib sind autoga kohale, kui sa just pead ilmtingimata Brooklynisse seiklema minema. Kõik on juba korda aetud. Nii on sulle palju mugavam.”
„Ära proovigi seda serveerida nii, nagu oleks see mulle kasulik!” Mu silmad kipitasid ja kõri põles väljavalamata masenduspisaratest. See oli jäle, kuidas Stanton rääkis Brooklynist, nagu see oleks mingi arenguriik. „Olen täiskasvanud naine. Teen ise oma otsuseid. See on minu kuradima õigus!”
„Ära kasuta minuga sellist tooni, Eva. Ma lihtsalt hoolitsen sinu ema eest. Ja sinu eest samuti.”
Tõusin ja lükkasin tooli eemale. „Sa õigustad teda. Sa süvendad tema haigust ja teed minu ka haigeks.”
„Istu. Sa pead sööma. Monica muretseb, et sa ei söö piisavalt tervislikult.”
„Ta muretseb iga asja pärast, Richard. Just see ongi probleem.” Viskasin salvrätiku lauale. „Pean nüüd tööle tagasi minema.”
Pöörasin ringi ja marssisin pikkade sammudega ukse poole, et sealt nii kiiresti kui võimalik minema saada. Haarasin Stantoni sekretäri juurest käekoti ja jätsin mobla tema lauale. Clancy, kes oli mind oodanud, järgnes mulle, ja ma ei püüdnudki teda peatada. Ta kuuletus vaid Stantoni korraldustele.
Clancy sõidutas mu tagasi Manhattanile, ma üritasin tagaistmel vahejuhtumit seedida. Ma olin kõigest väest üritanud võidelda, aga tegelikult polnud ma Stantonist parem, sest viimaks loobusin. Andsin alla ja lasksin emal teha, mida ta tahtis, sest mõte sellest, et ta võiks veel rohkem kannatada, tegi mulle haiget. Ta oli nii emotsionaalne ja õrn ja ta armastas mind nii väga, et oli lolliks minemas.
Tuju oli ikka veel halb, kui ma Crossfire’isse tagasi jõudsin. Kui Clancy tänava äärest minema sõitis, jäin rahvast täis kõnniteele seisma ja vaatasin ümberringi, kas kusagilt paistab mõni pood, kust saaks šokolaadi, või telefonipood, kust soetada uus telefon.
Jalutasin ümber kvartali ja ostsin pool tosinat šokolaaditahvlit nurga peal asuvast Duane Readest, enne kui Crossfire’isse tagasi läksin. Olin umbes tund aega ära olnud ega kavatsenud kasutada lisaaega, mille Mark oli mulle andnud. Pidin tööd tegema, et oma nõmedat perekonda mõtetest peletada.
Tühja liftikabiini astunud, rebisin ühe magusa tahvli lahti ja lõin hambad raevukalt sisse. Tegin jõupingutusi, et täita omaloodud šokolaadiõgimise normi enne kahekümnendale korrusele jõudmist, kuid lift peatus juba neljandal. Mul oli hea meel süllekukkunud lisaaja üle, nautimaks tröösti, mida pakkusid suussulav tume šokolaad ja karamell.
Uksed avanesid ja nähtavale ilmus Gideon Cross, kes kahe teise mehega juttu ajas.
Mõistagi jäi mul teda nähes hing kinni, mis lisas kütet mu vaibuma hakkavale pahameelele. Miks sel mehel on mulle küll selline mõju?! Millal ma tema suhtes immuunseks muutun?
Cross laskis pilgul ringi käia ja tema suule ilmus mind märgates südant seiskav naeratus.
Tore, tore. Mul ei vea kohe üldse. Minust oli saanud nagu mingi väljakutse.
Cross kortsutas kulmu. „Räägime hiljem edasi,” pomises ta kaaslastele minult pilku pööramata. Lifti astudes tõstis ta keelavalt käe ega lasknud neil endale järgneda. Nood pilgutasid silmi, vaatasid mind, seejärel Crossi ja siis jälle mind.
Astusin välja, sest leidsin, et tervise huvides oleks ohutum mõnes teises kabiinis üles sõita.
„Ära kiirusta, Eva.” Cross haaras mul küünarnukist ja tiris tagasi. Uksed sulgusid ja lift läks sujuvalt liikvele.
„Mida sa teed?” nähvasin. Pärast Stantoniga kohtumist oli järjekordne domineeriv, mind lükata-tõugata püüdev isane viimane asi, mida vajasin.
Cross haaras mul õlast kinni ja uuris erksiniste silmadega mu nägu. „Miski on mäda. Mis juhtus?”
Juba tuttav elekter meie vahel elustus – tõmme muutus mu meeleolu tõttu veel raevukamaks. „Sina.”
„Mina?” Cross silitas sõrmedega mu õlgu. Seejärel laskis ta minust lahti, tõmbas taskust võtme ja torkas selle paneeli sisse. Kõik tuled kustusid, välja arvatud ülemise korruse oma.
Cross kandis jälle musta ülikonda, seekord peente hallide triipudega. Mulle avanes ilus vaatepilt. Ta õlad olid laiad, kuid mitte jämedad, rõhutasid peenikest pihta ja pikki jalgu. Siidised juuksesalgud langesid kraele, mul tekkis tahtmine neist kinni haarata ja sikutada. Kõvasti. Tahtsin, et ta oleks sama vihane kui ma ise. Tahtsin kakelda.
„Mul pole praegu õiget tuju, härra Cross.”
Mees jälgis antiikses stiilis seierit uste kohal, mis märkis mööduvaid korruseid. „Ma võin sulle õige tuju teha.”
„Ma pole huvitatud.”
Cross heitis mulle pilgu. Tema särk ja lips olid sama erksinised kui iirised. Efekt oli hämmastav. „Ei mingeid valesid, Eva. Mitte kunagi.”
„See pole vale. Mis sellest, et sa mulle meeldid? Sa kindlasti tõmbad paljusid naisi ligi.” Pakkisin ülejäänud šokolaadi kokku ja pistsin käekotti. Mul polnud vaja šokolaadi, kui hingasin Gideon Crossiga sama õhku. „Aga ma ei kavatse selles suhtes midagi ette võtta.”
Rahulikult pöördus ta näoga minu poole, õrn naeratus patust suud pehmendamas. Tema muretus ja sundimatus ärritasid mind veel rohkem. „Meeldimine on liiga leebe sõna“ – ta tegi meievahelises ruumis käega žesti – „selle jaoks.“
„Võid mind hulluks pidada, aga mulle igatahes peab see inimene meeldima, kelle ees ma end paljaks võtan ja märjaks lähen.”
„Mitte hulluks, seda mitte,” ütles ta. „Mul lihtsalt pole aega ega kalduvust kohtingute jaoks.”
„Siis mõtleme ühtemoodi. Hea, et nüüd on selgus majas.“
Cross astus lähemale ja tõstis käe mu näo juurde. Sundisin end paigale jääma, ei tahtnud pakkuda talle rahuldust näidates, et kardan teda. Ta puudutas pöidlaotsaga mu suunurka, seejärel pistis selle endale suhu ja nurrus: „Sina ja šokolaad. Kui maitsev.”
Minust käis värin läbi, sellele järgnes kuum jutt jalgevahel, kui kujutasin ette, kuidas lakun šokolaadi tema tapvalt seksikalt kehalt.
Crossi pilk tumenes ja hääl muutus intiimsemaks. „Minu repertuaaris pole romantikat, Eva. Aga on tuhat viisi, kuidas sind rahuldada. Luba, ma näitan sulle.”
Lift seiskus. Ta tõmbas võtme paneelist välja ja uksed avanesid.
Taganesin nurka ja tegin ukse suunas käega tõrjuva liigutuse. „Mind tõepoolest ei huvita.”
„Arutame seda asja.” Cross haaras mul küünarnukist ja tõmbas õrnalt, kuid kindlalt liftist välja.
Alistusin. Mulle meeldis see laeng, mille temaga koos olles sain, ja mind tegi uudishimulikuks, mida tal on öelda, kui tema käsutuses on rohkem kui viis minutit.
Ta lasti turvauksest sisse nii ruttu, et me ei pidanud tempotki vähendama. Kaunis punapea vastuvõtulaua taga tõusis püsti, valmis edastama infot, kuid Cross raputas kannatamatult pead. Naise suu klõpsas kinni ja ta jäi mind suuril silmil jõllitama, kui me kärmelt edasi astusime.
Tee Crossi kabinetti oli lühike. Tema meessekretär tõusis, kui nägi bossi lähenemas, aga ei öelnud midagi märgates, et Cross pole üksi.
„Pane mu