Kui tuvid kadusid. Sofi Oksanen
juhtunu suhtes kõvaks. Rosalie pisikest kätt oma kuklal, seal, kuhu ta oli selle meie viimasel kohtumisel pannud, tundsin kogu aeg. Keegi polnud tema nime juba tükk aega suu sisse võtnud, teda ümbritsev vaikus oli muutunud kaalutuks. Mind nähes hakkasid inimesed kohe teokalt rääkima maast ja ilmast ning lilledest oma peenardel, jätmata lausete vahele ühtegi pausi, et ma ei saaks sinna ebameeldivaid sõnu lükkida. Kes need inimesed õieti olid? Kas juuniküüditamised olid teinud nad nõnda araks, et igaüks oli valmis vaikima, peaasi, et sakslased bolševikke eemal hoiavad? Kas Armid tundsid tõesti nii suurt rõõmu, et nende katuse alt ei viidud kedagi ära, et bolševike võrku jäid ainult minu isa ja Juuditi vend, kas nad tõesti tundsid nii suurt rõõmu, et olid valmis oma tütre elu hinnaga vaikima, ärgu vaid teutoonidest päästjad neid omapäi jätku ning neid tänamatuks pidagu? Äkki kartsid nad koguni seda, et ma võin sakslased närvi ajada, kui hakkan Simsoni talu osas järele pärima, et ka Juudit oli muutunud oma venna tõttu ebasobivaks miniaks, sest tema ema püüdis Johani maja tagasi saada, kas Edgar ostis sakslastega sekeldades emale Armi talus varjupaiga? Kui kaugele oldi Armi talus valmis minema? Ma ei tundnud neid enam ära. Isa kavatsesin ma leinata hiljem, ma austan tema mälestust, kui bolševike hävitustööga edasi tegelen, aga enne otsin üles need, kes olid vastutavad Rosalie saatuse eest. Käes oli tegutsemise, mitte enam ootamise aeg.
„Mida sa teha kavatsed? Ega sul midagi rumalat mõttes pole?”
Edgar ilmus lävele nagu õnnetusekuulutaja, tuul muutis ta mantlihõlmad mustadeks tiibadeks. Ma juba kahetsesin, et olin tädipojale öelnud, mida kuulsin teel sauna: naabri põnn oli näinud, kuidas sel ööl, kui Rosalie kaduma läks, tuli Armi talu poolt üks sakslane. Või vähemalt oli mehel seljas Saksa munder, hämaruse tõttu ei näinud poiss mehe nägu. Kas mees käis ainult Leonida rasvapurkide järel? Seda ma ei uskunud.
„Süüdlane kõnnib vabalt ringi ja sina mõtled ainult oma sahkermahkerile,” nähvasin.
„Küla peal räägitakse hulkurist. Jumal teab, kus see mees otsapidi juba on,” vastas Edgar.
„Sa tead ise ka, et see on täielik jamajutt.”
„Sa ajad ühe hullumeelse mehe teo sakslaste kaela. See teeb su pimedaks, sa käitud ise ka nagu hull.”
Edgari hääl kriuksus mu kõrvades. Ma pidin püsti tõusma, läksin ja lisasin pliidi alla puid, kolistasin pliidiuksega.
„Ja mis kasu sellest oleks siis olnud, kui Leonida oleks politseisse läinud? Ega see poleks Rosaliet tagasi toonud.”
Edgar kühveldas pudru taldrikule, kõigepealt parema ja seejärel vasaku käega. Sõnad hakkasid lusika viibutamise rütmis matsuma, nendes kugises põlastus, lauale tilkus pudruraasukesi.
„Mõtle nüüd, kui Leonida oleks läinud ja väitnud, et keegi tundmatu sakslane tegi midagi Rosaliega. Kust Leonida ja mamma siis lisa teeniksid, kui sõdurid hakkaksid talust eemale hoidma, ah, raha on ju hädasti tarvis. Ja muidugi hakkaksid nad eemale hoidma, kui talu alusetuid kuulujutte levitab.”
Oma sõnavõtu lõpetuseks surus Edgar huuled kokku, ta suu kaardus etteheitvalt.
„Vaata nüüd ennast. Ja vaata mind, Leonidat, mammat, meie tuttavaid. Meie elu läheb edasi, sa peaksid samuti edasi minema. Aja vähemalt habegi ära.”
Edgari sõnad olid jultunud. Iga korraga, kui ta saabus oma sahkerdamistelt, oli jultumust pisut juurde tulnud. Tihti jäi ta õue peale patseerima, justkui vestleks kellegagi, võib-olla oma uute tuttavatega või kellega ta seal linnas kohtamas käis. Olin öelnud, et ta peab välja selgitama, mis Rosaliega juhtus, hoidma kõrvad lahti. Keegi teab ikka midagi, väikses kohas ei püsinud miski salajas. Ootasin uudiseid, Edgar vangutas tagasi tulles alati vaid pead. Lõpuks olin kindel, et ta polnud lillegi liigutanud. Leonida ja ema juurde ei saanud ma minna, kartsin, et tõstan nende vastu kätt. Edgar käis aeg-ajalt ema vaatamas ja kui üldse kellelegi, siis talle oleks ema rääkinud, aga Edgar ei hakanud armsat mammat veenma, ei tahtnud teada nimesid, ei tahtnud teada täpsemalt majas käinud sõdurite kohta, ei teinud midagi, ükskõik kuidas ma anusin.
„Aga kui see polnudki sakslane? Mis siis, kui sa sakslasi asja eest, teist taga süüdistad?”
„Mida sa öelda tahad?”
„Äkki see oli keegi, kes su tüdrukule kosja…”
Edgar lamas põrandal. Pudrukauss oli kildudeks. Kui Edgar suu lahti tegi, olid ta hambad verised. Seisin paigal, värisesin. Edgar hakkas ukse poole roomama. Arvasin, et ta tahab talli jõuda. Seisin talle tee peale ette. Edgar ei vaadanud mu poole, kaklusi oli ta alati peljanud. Kartsin, et löön uuesti, löön maha. Läksin ukse eest ära, kergitasin haaki ja tegin ukse lahti.
„Kao siit.”
Edgar roomas õue. Panin ukse kinni ja läksin karjaaeda. Jälgisin talli. Edgar oli võtnud jalgratta. Ta talutas seda tee poole, seisatas, arvas vist, et vaatan talle põõsast järele.
„Su tüdrukul oli halb kuulsus,” hüüdis Edgar.
Ta pistis jooksma, ilma et oleks ratta selga roninud, lajatasin talle vist omajagu kõvasti.
„Sa siis ei mäleta, et su tüdrukul oli viinaköögi, mõisa viinaköögi juures sõbratar! Sinna ta jooksis, kui silma alt ära sai, mis sa arvad, miks ta jooksis! Seal oli kosilasi ju omajagu, sakslasi ja meie omasid!”
Mõtlesin ta kinni püüda, tõmbasin lihased pingule ja sundisin ennast paigale jääma. Süda oli musti mõtteid täis, mu luupainajad aga veelgi mustemad. Olin nagu kahuritulega purustatud puu, oksadeta ja haavatud, ja ümbritsev maastik paistis mulle samasugune. Rosaliet, minu Rosaliet polnud enam. Ei kuule ma enam oma sõstrasilma lõkerdavat naeru, mitte kunagi ei kõnni temaga põlluveerel, ei mõtle tulevikule. See ei mahtunud mulle pähe, mis siis, et mu märkmik oli vendadele tõmmatud ristidest kirju. Aga see oli teine asi, sest nemad langesid võideldes.
Pärast seda, kui olin Edgari ära ajanud, hakkasin ka ise minema. Võtsin kaasa Edgari osavalt meisterdatud templid, neid saab kindlasti kasutada. Jätsin oma ruuna salaja Armide juurde. Kuigi tundus, et ta oli sel hetkel mu ainus sõber, ei saanud ma teda linnas pidada. Tegin peatuse alles siis, kui jõudsin Tallinna, Valge Laeva tänavale, maja kangialusesse. Ma ei teadnud, kas Juudit oli juba sõna saanud, ja kui oli, siis mida talle öeldi. Mu kummimantlilt valgus vett ja peas elasin jälle läbi hetke, kui Edgar seisis lävel ja põrandal keerlesid Rosalie korjatud varsakabjad.
Kui Juuditi kõhnaks jäänud kogu välisuksele ilmus, astusin varjust välja. Vaevu tundsin ta ära. Juudit võpatas nagu pisike linnuke ja mu rinnus lõikas noaga, sest iga kerge sammuga naine tõi mulle meelde mu armsama.
„Roland! Mida sina siin teed?”
„Lähme sisse.”
Ega toas polnud seda kergem öelda. Kogusin julgust, tuletades endale meelde, et kui pisut aega tagasi olin ma olnud mees, kes oli kõik kaotanud, siis nüüd olin ma mees, kel oli nõu omast käest võtta; tuli otsida üles süüdlane ja anda Rosalie hingele rahu. Sellega ei saa ma küll tagasi meie põlde, bolševike tapetud isa ega Rosaliet, aga see-eest saan õõnestada maad oma vaenlase jalgade all.
„Millega sa tulid?”
„Tulin kah.”
„Kuidas reis läks?”
„Hästi.”
„Kas midagi on juhtunud?” küsis Juudit.
Põrnitsesin esikut. Toolile visatud mantli all kasvas märg rõngas. Sõnad olid nii rasked, et ma ei suutnud neid välja lükata. Istusin köögilaua taha. Isa kohta küsin hiljem, enne oli vaja saada Juudit nõusse. Laual oli kast sulatatud rasva täis purkidega. Imelik oli niisama istuda, käed rüpes. Oleks olnud kergem rääkida, kui oleksin saanud kas või pliiatsit keerutada või rakmeid rasvatada. Hõõrusin oma habemetüügast, tõmbasin sõrmedega läbi turris juuste, räpakoll linnaproua laua taga. Eks mulle kargaski pähe selline tühi-tähi, siis polnud vaja asjale mõelda.
Vaikus oli rõhuv, Juudit niheles rahutult ja kuigi ta tahtis rohkem teada saada, oli ta vakka, hakkas seadma korda juba korras köögitarbeid, tõstis kastitäie kanalihapurke ühest kohast teise, ütles,