Kui tuvid kadusid. Sofi Oksanen
ära. Tagasi tuli ta järgmisel päeval, põskedel lipitsevalt libe ja halvasti varjatud naeratus. Seni kuni metsad rahunesid, polnud tal linna enam kiiret. Võimalik, et tädipoeg oli mõelnud nende kahe surnu abil välja sobiva loo, tänu millele jäeti meid rahule. Ajapikku võivad sakslased siiski imeks panna, et mida me, Soomes koolitatud nuhid, seal metsas õige kükitame, aga võimalik, et Edgar oli jõudnud sakslastega juba mingile kokkuleppele, nii et meil polnud vaja peljata. Võib-olla oli nüüd õige hetk küsida, mis kasu ta sellest sakslastega sahkerdamisest saab. Siiski tundus võimatu pärima hakata. Kui ma Edgari asjade vastu huvi üles näitaksin, valmistaks see talle suurt rõõmu, ja ma ei tahtnud näha tema meelitatud sihverplaati. Märkasin, et ohjad olid sõlmes, harutasin sõlme lahti, läksin tuppa, leidsin rasvanööri ja naaskli, et liitekohta teha. Katsusin mädinahka, rakmed vajasid määrimist, ja sellest mõeldes tundsin igatsust põldude järele, tundsin enda kasutust. Nii kaua kuni fritsud pole suutelised bolševike varastatud maatükke tagasi andma ja tooma tagasi inimesi, pole neil minu silmis mingit väärtust, öelgu tädipoeg mida tahes. Mulle meenus jälle tubakapõld, kuhu mingi punane mölakas oli teab mille tarvis kemmergupasa laiali kallanud, ja sovhoosi hobune, kelle küljed olid näljast nii aukus, et ma ei saanud aru, kuidas ta jaksas vankrit vedada. Edgar ei pannud selliseid asju tähele, rikutud tubakapõllu ääres märkas ta ka ainult haisu. Põld oli olnud meie maa peal, Simsonite talu maal, ja see hobune oli minu hobune, kelle kõrvade küljes olid läikinud põllumajandusnäitustelt korduvalt saadud sinised lindid. Oleksin oma hobuse ükskõik kus ära tundnud ja tema tundis mind, aga me pidime jätma rikutud põllu, laskma hobusel minna.
Edgar tuli mu järel tuppa, süütas lambi, hõõrudes enne kuplist pisut tahma maha, ja jätkas valjusti lugemist kohast, kus tal tallis pooleli oli jäänud. Kas ta tahtis, et just nimelt mina tema tegemised heaks kiidaksin? Midagi ta soovis, midagi ta tahtis, aga mida?
„Sa ei kuula,” noomis Edgar.
„Mida sa tahad?”
„Et me hakkaksime mõtlema, mis elus edasi saab.”
„Mis see kindralkomissar siia puutub?”
„Sa pead endale uued dokumendid hankima, nagu kõik teisedki. Selle kohta on antud käsk. Ma võin aidata.”
„Kuule, Vorst, sinu nõu mul küll tarvis ei lähe.”
„Mammale oleks väga vastumeelt, kui ma sul silma peal ei hoia.”
See mõte ajas mind naerma. Edgar oli muutunud ninakaks.
„Sa sobiksid hästi politseisse. Praegu on kasulik nende ridadesse astuda, seal on hädasti uusi mehi vaja,” ütles Edgar.
„See pole minu jaoks.”
„Roland, plats on bolševikest puhas. Töö on kerge ja sa ei pea Saksa armeesse minema. Kas sa just sellepärast siin ei istu? Mida sa veel loodad?”
Mulle jõudis lõpuks pärale, milles oli asi. Kõige rohkem lihaseid ja püssirohtu nõudnud ajajärk oli möödas, meie politseijõudude ridades haigutas tühjus ja Edgar nägi, et tema hetk on koitnud. Vaatasin teda ja nägin, kuidas ta pilgus läikis ahnus: nii baltisaksa parunid, bolševikud kui ka vabariigi juhtkond olid läinud, tühjad juhikohad ainult ootasid teda. Sellepärast oligi siis tädipoeg nii tähtsust täis, seda ta siis enda sees hoidiski. Tädipoeg oli alati pidanud saksasid teistest paremaks, imetlenud Berliinist toodud jalgrattaid, sattunud vaimustusse kaugnägemise aparaadist ja väänanud nii mõnigi kord oma sõnajärge saksapärasemaks. Ikkagi ei taibanud ma, miks ta mulle oma kavatsustest rääkis. Mida oskaksin mina tema plaanide peale kosta? Tartusse gümnaasiumi ja ülikooli saadetud Edgaril oli ilma minutagi küllaga võimalusi. Mulle meenus, kuidas ta vaheaegadel uhkelt õues patseeris. Kui Edgar tahtis tellida Berliinist raamatuid lennundusest, saksa lennuässade ja lennukite pilte, leidis ema alati mõned kroonid, ning sel ajal, kui teised heina tegid, puhkas nõrkusehoo käes kannatav ema toas ja Edgar istus ta sängi veerel, rääkides õhusõitudest ja Ernst Udeti vigurlendudest, kuigi maal peeti sellist käitumist imelikuks. Ema ja Edgar, võta üks ja viska teist. Kumbki ei tahtnud mu arvamust kuulda, aga ometi pidin mõlema eest hoolt kandma. Soovisin juba, et Edgar läheks oma karjääri tegema, kannaks ise enda eest hoolt.
„Mine ise politseisse, miks seal mind veel vaja on,” kähvasin.
„Tahan, et sa tuleksid minuga kaasa, ühiste aegade nimel. Et sa saaksid hea võimaluse uuesti alustada.”
„Sa Vorst muretsed kangesti mu tegemiste pärast, aga miks sa ise oma naise juures pole? Või oled leidnud uue kallima, kellest on manöövritel rohkem kasu?”
„Mõtlesin, et sean kõigepealt oma elu rööbastele. Siis naisel lihtsam küüti hüpata. Kui elujärg paigas. Vaata, tal on alati olnud palju nõudmisi.”
Hakkasin naerma, Edgari hääl läks ägedaks, aga ta hammustas oma ägeduse pooleks, kõrisõlm käis üles ja alla, kuni jäi paigale. Edgar pööras näo ära ja ütles:
„Tule lihtsalt kaasa. Sõpruse nimel.”
„Oled oma kavatsusest emale rääkinud?” küsisin.
„Alles siis, kui kõik on kindel. Ma ei taha, et mamma tühje lootusi hellitab.”
Edgar tõstis jälle häält. „Me ei saa lõputult siin Leonida saunas passida. Ma andsin juba teada, et mul on politsei jaoks käepärast sobiv, vastava koolitusega mees. Sina. Sind on vaja. Eestil on sind vaja!”
Otsustasin, et lähen tagasi talli, joodan õige ruuna. Lootsin, et Edgar ei tule järele. Mul olid omad plaanid, kuigi tädipoeg arvas teisiti. Ma kogusin oma ülestähendusi edasi, korrastasin neid, ja kui mõne eesti mehega kokku juhtusin, korjasin andmeid juurde ega unustanud Edgari jutu põhjal tehtud järeldusi. Kavatsesin minna tööle kas Tallinna sadamasse või Tartusse raudteele – saaksin vähemalt koduste abistamiseks palka. Edgar polnud toonud mammale punast sentigi ja Armide juurest saadeti liha Edgari linnaprouale. Nende panuse eest pidin hoolt kandma mina, Armi talu puskarimasinate valvamisest ja metsas käimisest ei piisanud ja Leonida selg hakkas küüru vajuma, emast polnud mingit kasu, Aksel oli ühe jalaga. Sadam köitis mind rohkem, sest Tallinn oli Rosaliele lähemal. Pääseksin samas Saksa armeest ja kui keegi tahaks lausa sadamast mehi väkke võtta, siis seisis mu dokumentides juba vale sünniaasta. Aga kui Edgar oli tõesti juba andnud politseile minu asjus lubadusi, teadsid sakslased mu tausta kohta küllaltki palju. Juhul kui Edgar ei tee mulle uusi, uue nimega dokumente, siis vaevalt lastaks mul sadamas pikalt töötada – ja kui ta teekski, siis kas ma saaksin olla kindel, et ta sellest fritsudele ette ei kanna? Kas ma saaksin olla kindel, et Edgar ei räägi neile mu kavatsusest sadamasse tööle minna?
Kui Juudit lõpuks maale jõudis, ei poetanud keegi ta mehe kohta sõnagi. Ämma käed klõbistasid kudumistöö kallal; sokk, laste sokk, muudkui kasvas ja mingil moel oli Juudit kindel, et seda ei kootud Rosalie ja Rolandi tulevasele pisiperele, ämm ju ümmardas alati kasupoega, mitte omaenda last. Roland olla leidnud ulualuse Leonida saunas ja käis vahetevahel talutöödel abiks. Rohkem asjast ei räägitud, kuigi Juudit ootas kogu aeg, et sellest kõneldaks edasi. Aga ei. Rosalie vaid mainis, et Roland püsib redus, ta ütles seda möödaminnes ja kuigi peigmees oli ühes tükis kodumaal tagasi, ei säranud Rosalie näol selline rõõm, nagu Juudit oli oletanud. Tundus imelik, et kui mujal räägiti kojutulijatest, siis siin ei öelnud keegi sõnagi. Muidu jätkus juttu küll. Kõigepealt kurdeti pikalt, kuidas kontrolörid, keda kutsuti ka huntideks, konfiskeerisid rongides oma tarbeks inimeste toidukraami, seejärel mõeldi, mida peaks Juudit tegema, kui kontroll talle tagasiteel peale satuks. Tänati jumalat, et Juuditi rong ei pidanud õhurünnaku tõttu peatuma, ja õhtu lõpuks keskenduti mõisale. Pärast seda, kui Hitler baltisakslased Saksamaale kutsus, oli häärber tühjaks jäänud, nüüd oli seal aga sakslaste staap ja terrassile mõisa peaukse kohal oli keegi seadnud tuvidele püünise, sakslased vist sõid tuvisid ja see ajas naisi naerma. Seejärel tassiti mõisahoonesse vannid, sakslased olid puhas rahvas ja nende ohvitserid sõbralikud – mõisasse jäänud aednikud ja pesuköögi naised rääkisid, et pesupesijate lastele anti karamellkomme ja vahis oli ainult üks sõdur korraga. Alati kui Juuditi pilk Annat või