Kui tuvid kadusid. Sofi Oksanen
nüüd see „Perenaise käsiraamatus” mainitud haigusnähtudeta staadium. Teised olid juba hakanud vihjama tulevase pisipere peale ja nii mõnedki väljendasid imestust, sest Juuditi ruttu pulmadega tõlgendati kui märki pere peatsest juurdekasvust, eriti tihti sosistas sel teemal ämm, teadlikult ja laitvalt. Lõpuks võttis Juudit julguse kokku, ta pidi saama kindlust. Tohtrihärra oli sõbralik, visiit muidu piinlik ja ka valus. Selle lõpetuseks tõdeti, et Juuditis polnud mingit viga ega haigust.
„Armas proua,” ütles arst. „Te olete loodud sünnitama.”
Kõndisime nädal aega läbi lahingutest haigete paikade, möödusime kihisevatest hobusekorjustest ja gaaside paisutatud laipadest, püüdsime vältida õhatud sildu ja tunda ära DB-pommitajate mürinat. Lõpuks hakkas mets paistma tuttavam ja tervem, seda parandas koduigatsuse leevendumine, ja me leidsime tee juba vanast ajast tuttava sidepidajaneiu juurde. Jätsin Edgari metsaservale lõdisema ja liginesin ettevaatlikult majale, aga koer tundis meid juba kaugelt ära ja jooksis meile vastu. Tema sekeldamine näitas, et ohtu polnud, niisiis hingasin kergemalt ja läksin koos koeraga akna taha, koputasin kokkulepitud moel. Sideneiu tegi kohe ukse lahti, naeratas laialt ja rääkis uudiseid: bolševikud taganesid ikka veel, idarinne lagunes, soomlased ja sakslased jahtisid vaenlast Laadoga ääres, venelased olid metsadesse naftat valanud ja tule otsa pistnud, aga põlev mets Soome-Saksa vägesid ei takistanud! Tüdruku selja tagant ilmusid uksele vennad Andrussonid ja kui ma hüüdsin Edgarile, et kõik on korras, sörkis temagi sauna juurde.
Hetkega täitus tuba ülemeeliku lärmiga, kõik naersid ja rääkisid üksteisest üle. Mulle jäi see võõraks, vaatasin neid kõrvalt. Õhtul hiljem kuulsime veel lootust sisendavaid uudiseid, aga kuigi ma aegamisi hakkasin kuuldut uskuma, ei tagunud rõõm ikka veel mu rinnas trummi. Uurisin vahetevahel oma käejooni ja kui Andrussoni poistega saunatasime, nühkisin kaua peopesi. Ikkagi oli seal aeg-ajalt justkui verd näha, aeg-ajalt paistsid käed puhtad. Tädipoeg oli juba sootuks teine poiss, selg sirge ja jutusoon lahti, nagu oleks tünnilt punn eest löödud: ta kirjeldas värvikalt lennukooli aegu, mõtles, ehk läheks pärast sõda sinna õpetajaks, ja kinnitas nooremale Andrussonile, Karlile, et tollel on samuti võimalik lenduriks saada, tühja sellest murdunud pahkluust, kõik teadsid, kuidas proua Vaik oskab lahast panna, tulevik on ees lahti! Vennaksed hakkasid tulevikuunistuste peale üles soojenema ja Edgar läks vesilennukite angaari ehitamist meenutades lausa pööraseks. Ma ei hakanud ütlema, et lüpsisoe piim oli Edgarile vuntsid maalinud, lasin tal hasarti minna. Ma ei hakanud ütlema sedagi, et siis, kui vesilennukite angaari ehitati, polnud Edgar veel sündinudki.
„Vaadake, Venemaale oli see piiriala juba siis tähtis kaitsepositsioon,” vehkis Edgar ja ma lasin tal unelmates ringi vehelda. Kompasin pihuga rinnataskut, paberilehti, nende aeg on varsti käes. Olin ülestähendustega juba algust teinud, aga ebaõnnestunult. Iga sõna oli tundunud vale, vendi häbistav niruvõitu halin, võrreldes nende tegudega, mille tunnistajaks olin olnud. Sündmused panid sõnade eest putku. Mu saabastes lõhnas soo, käejooned punetasid, ega nii ei jätnud mu pliiatski puhast jälge.
Edgari vahutamiste vahele püüdis sideneiu uudiseid jagada. Vähemalt Viljandis lõikasid rukist mehed, kes olid olnud maaomanikud enne bolševike maareformi, ja nad pidid müüma rukist 30 kopikaga uutele asunikele, kellele bolševikud olid nende omandi jaganud, uued asunikud pidid omakorda palga eest kohtade algseid peremehi talutöödel aitama ega tohtinud puutuda metsamaad või enda langetatud puid, ainult koorida lõpuni juba alustatud puud. Sovhoosi juhatajate ametikohad likvideeriti, riigistatud Kase linavabriku juhtkond oli koos Punaarmeega põgenenud, vabrikut juhtis jälle endine omanik Hans Kõiva; kellel läks vaja traktorit, pidi ennast traktorijaamas registreerima, mahajäetud põllulappidest paluti teada anda, kommunistide poolt maha põletatud talusid hakatakse uuesti üles ehitama ja selle jaoks saab toetusi. Post liikus jälle. Uudised olid seega igal pool head. Võtsin õhukesed, ülitäpseid juhtnööre sisaldavad lehed ja seadsin õlilambi leegi tugevamaks. Kaugemate nurkade külalised olid toonud tüdrukule uuema Sakala numbri, kust leidis veel määrusi rukkilõikuse kohta. Pöörasin pilgu kiiresti järgmisele veerule. Ma ei suutnud mõelda, millises seisukorras olid meie maja ja põllud, kes koristab vilja. Süvenesin uute peremeeste ülejäänud korraldustesse: asunikud pidid ennast registreerima, omanikel keelati üürida tubasid registreerimata isikutele… kõik juudid, arreteeritud, põgenikud ja kommunistid pidid otsekohe registreerima ennast kohaliku omavalitsuse juures, ülejäänud üürnikud ja majaomanikud pidid andma teada nende isikute varalisest seisust… Nõukogude Liidust saabujad pidid kolme päeva jooksul ennast kohalikus komandantuuris kirja panema… kõik juudid pidid kandma Taaveti tähte… määruste elluviimise eest vastutas politsei ja abipolitsei… Venemaa ja Saksamaale vaenulike raadiojaamade kuulamine oli keelatud.
See kõik tähendas seda, et olime bolševikest lahti saanud. Panin Sakala käest ja haarasin Järva Teataja. Leinaraamis teadaanne esilehel kergitas mu käe oimu juurde, kuigi mu soni oli juba laual. „Eesti vabastamise nimel langenuid mälestavad sügavas leinas…” Lehes oli vabaduse ümber must raam, minu mõtteis imbus sellest punast vett. Lasin teistel lobiseda ja sain korraga aru, et nad elasid juba vabastatud maal. Justkui poleks me kunagi ühtki lahingut pidanud. Justkui oleks rahuaeg juba siin. Edgar oli hetkega uude ajajärku astunud. Kas see oli nüüd tõesti läbi? Kas redutamine oli läbi, metsaonnides olesklemine seljataga? Kas võisin nüüd loota, et me talu antakse meile varsti tagasi ja ma lähen oma sõstrasilmse tüdruku juurde, et varsti astume me altari ette? Kas tuleval aastal külvame oma lehmadele hiireherneid, tõstame timutit rõukudesse? Kas ma kõnnin varsti paljajalu vedruäkkega Simsonite põllul, varbavahed täis mulda ja ruun põtkimas rullimise vastu? Rullides jääb rohi liiga kaugele, sellepärast ei pidanud ruun sellest tööst suurt lugu, aga heinakuhjade vedamine küüni või rukkihakkude sõidutamine rehepeksule läks reipamalt, ja õhtul keedab mu sõstrasilm korraliku kohvi ja võtab eest põlle, kuhu on jäänud üks rohukõrs, ja tema silmad on vikiõite värvi. Edgar läheb lõpuks oma kodu looma, oma kaasa eest hoolt kandma ja ma ei pea enam tema pidevat jutuvada kuulama. Võib-olla saavad Siberisse saadetud koju tagasi tulla, võib-olla saab Nõukogude Liitu selleks sundida. Isa tuleb koju.
Iga teele jäänud suitseva ahervare ja hauata lamava surnu olin üles märkinud, joonistanud maja või risti, kui polnud pärast elutuid silmi ja lihas kihisevaid vaklu suutnud sõnu leida. Ma otsin üles inimesed, kes oskavad mu ülestähendustega ümber käia, ja mulle ei teeks enam meelehärmi see, et mu panus maa vabastamisse oli nii tagasihoidlik, mul poleks enam kahju, et ma ei löönud kaasa Rohelise Kapteni vägedes ega käinud koos kapten Talpaku metsavendade kompaniiga Tartut ja Tallinnat vabastamas. Varsti tuleb aeg, kui maa ehitatakse uuesti üles. Praegu oli käes selle algus. Pidin juba sideneiult küsima, kust leida ametiisikuid, kellele võiksin algatuseks anda oma andmed bolševike hävitustöö kohta. Samal hetkel sain oma rumalusest aru. Saksa armee napsaks mu kohe oma ridadesse, samuti Edgari, kes jutu põhjal ei paistnud küll tegelikke olusid mõistvat. Ei ole sõda veel läbi. Ei hakka ma tuleval suvel hernest külvama, ei kuule õhtuti Rosalie lõkerdamist. Bolševike taganemine oli mind pimestanud, ma oli lühinägelik nagu laps. Siunasin ennast. Vaatasin, kuidas sideneiu vanema Andrussoniga tantsu lõi ja Karl saateks lõõtsa mängis, ning ma aimasin halba. Olin kindel, et varsti asendatakse aedadele liimitud bolševistlikud mobilisatsioonikutsed Saksa omadega.
Kui Juudit julges lõpuks toast väljuda, jäi ta alustuseks välisuksel seisma ja kuulatas. Sõja hääled olid tõesti kadunud. Ta kohendas oma kaelust ja kõverdas käekotti hoidva käe täisnurga alla, rusikasse tõmbunud pingul sõrmi varjas kinnas. Esimesed sammud tänavakividel olid kompavad, taldade all pragises ikka veel klaas. Juudit ei jõudnud leida kadunud maailma jäänud, pealinna tänavatele sobivat kõnnakut – kohe esimesel tänavanurgal sööstis linn talle vastu, selle tagant tulvas lapsevankreid, justkui eikuskilt ilmunud hulkuvaid koeri, naervaid daame ja suupilli mängivaid saksa sõdureid, kes tegid talle silma. Juudit hingas sügavalt ja punastas, aga vaevalt jõudis ta jahmatusest toibuda, kui tema kõrvadesse voogas postimaja sumin, panga uksed käisid kinni-lahti, jooksupoisid lippasid tänavail ja füüreri piltidega kauplev