Vareste pidusöök. I raamat. George R. R. Martin
ilmselt kellekski Cresseniks. „Ma praegu ei tule,” ütles Pate oma sõpradele. „Ma jään veel veidikeseks siia.” Polnud veel õieti koitma hakanud. Alkeemik võis veel tulla ja Pate kavatses selleks puhuks kohal olla.
„Kuidas arvad,” sõnas Armen. Alleras heitis Pate’ile pika pilgu, riputas siis vibu oma haprale õlale ja läks teiste kannul silla poole. Mollander oli nii purjus, et pidi minnes püsti püsimiseks käega Roone’i õlale toetuma.
Linnulennult polnud Tsitadell kuigi kaugel, kuid keegi neist ei olnud lind ja Muinaslinn oli tõeline labürint, mis kubises kangialustest ja risti-rästi kulgevatest majadevahelistest käikudest ja kitsastest loogelistest tänavatest. „Ettevaatust,” kuulis Pate Armeni sõnu, kui nelik jõeuttu kadus, „öö on niiske ja munakivid on libedad.”
Kui nad olid läinud, kiikas Laisk Leo mornilt üle laua Pate’i poole. „Kurb lugu. Sfinks, kelle kukkur pakatab hõbedast, tegi minekut ja jättis mu seakarjus Pugalik Pate’i seltsi.” Ta ringutas ja haigutas. „Tea, mida meie armas väike Rosey teeb?”
„Ta magab,” vastas Pate napilt.
„Vean kihla, et alasti.” Leo irvitas. „Mis sa arvad, kas ta on tõesti kuldmünti väärt? Pean selle vist ühel päeval selgeks tegema.”
Pate ei hakanud targu sellele midagi vastama.
Leo ei oodanudki vastust. „Kui ma olen plikalt süütuse võtnud, siis peaks tema hind nii palju langema, et ka seakarjused võivad teda saada.
Sa peaksid mulle tänulik olema.”
Ma peaksin su maha lööma, mõtles Pate, kuid ta polnud kaugeltki nii purjus, et oma elust lahti öelda. Leo oli õppinud relvadega ümber käima ja võis kõrilõikaja pussi ja pistoda teadupärast surmatoovalt kasutada. Ja kui Pate’il olekski õnnestunud ta tappa, oleks ta ka ise peast ilma jäänud. Temal oli vaid üks nimi, Leol aga kaks ja see teine nimi oli Tyrell. Ser Moryn Tyrell, Muinaslinna linnaväe ülem, oli Leo isa. Mace Tyrell, Mägiaia Isand ja Lõuna Valdjas, oli Leo nõbu. Ja Muinaslinna Vanamees, Pikktorni isand Leyton, kelle paljude tiitlite seas oli ka „Tsitadelli Kaitsja”, oli Tyrellide koja vannutatud vasall. Ära tee väljagi, ütles Pate mõttes endale. Ta ütleb kõike seda vaid selleks, et mind solvata.
Idakaares lõi udu helendama. Koit, mõistis Pate. Koit on käes ja alkeemik ei tulnud. Ta ei teadnud, kas naerda või nutta. Kas ma olen ikkagi varas, kui ma need asjad tagasi panen ja keegi teada ei saa? Ta ei osanud sellele küsimusele vastata, nii nagu ta ei olnud omal ajal osanud vastata ka Ebrose’i ja Vaellyni küsimustele.
Kui ta ennast pingilt üles ajas ja püsti tõusis, lõi hirmkange siider talle korraga pähe. Ta oli sunnitud käega lauale toetuma, et tasakaalu säilitada. „Jäta Rosey rahule,” sõnas ta hüvastijätuks. „Jäta ta heaga rahule, muidu ma tapan su.”
Laisk Leo heitis juuksekihara silma kohalt tagasi. „Mina seakarjustega kahevõitlust ei pea. Mine ära.”
Pate pöördus ja läks üle terrassi. Tema kontsad klõbisesid vana silla luitunud plankudel. Kui ta üle silla jõudis, lõi idataevas juba roosatama. Maailm on lai, mõtles ta. Kui ma selle eesli ära ostaksin, võiksin ma ikkagi mööda Seitsme Kuningriigi maanteid ja kõrvalteid rännata, lihtrahvast kaanidega ravida ja nende juustest tingusid noppida. Ma võiksin ennast mõnele laevale munsterdada, sõudjaks hakata ja sõita Qarthi Nefriitvärava juures, et neid kuramuse lohesid oma silmaga näha. Ma ei pea vana Walgrave’i ja kaarnate juurde tagasi minema.
Kuid millegipärast võtsid ta jalad suuna Tsitadelli poole.
Kui esimene päikesekiir idas pilvedest läbi tungis, hakkasid taamal sadamas helisema Meremehe Seitsmekoja hommikukellad. Hetke pärast lõi kaasa Isanda Seitsmekoda, siis oma aia sügavusse peitunud Seitse Pühakoda teisel pool Mesiveini, ja lõpuks ka Särav Seitsmekoda, mis oli olnud Ülemseitsmiku asupaigaks tuhat aastat enne seda, kui Aegon Kuningalinna all randus. See oli vägev muusika. Kuigi mitte nii kaunis nagu ühe väikese ööbiku oma.
Ta kuulis läbi kellahelina ka laulu. Igal hommikul aoajal kogunesid punased preestrid oma tagasihoidliku sadamasilla-äärse templi juurde päikest tervitama. Sest öö on pime ja täis koledusi. Pate oli sadu kordi kuulnud, kuidas nad neid sõnu hüüdsid ja palusid oma jumalalt R’hllorilt, et ta päästaks nad pimedusest. Talle endale piisas Seitsmest täiesti, kuid ta oli kuulnud, et Stannis Baratheon kummardas nüüd oma jumalat öölõkete ääres ja oli pannud oma lippudele kroonhirve asemel R’hllori leegitseva südame. Kui tema peaks Raudtroonile tõusma, siis peame me kõik punaste preestrite laulu sõnad pähe õppima, mõtles Pate, kuid see polnud tõenäoline. Tywin Lannister oli Stannise ja R’hllori Kärejõel purustanud ja võis uskuda, et ta teeb neile varsti lõpu ja laseb Baratheonide soost trooninõudleja pea Kuningalinna värava kohal teibasse ajada.
Öine udu hajus ja Muinaslinn Pate’i ümber ilmus nähtavale, kerkides koidueelsest hämarusest esile nagu kummitus. Pate polnud kunagi Kuningalinna näinud, kuid ta teadis, et see oli vitstest ja savist punutud majade linn, poriste tänavate, õlgkatuste ja puust lobudike rägastik. Muinaslinn oli ehitatud kivist ja kõik selle tänavad – ka kõige viletsamad umbsopid – olid munakividega sillutatud. Linn oli kõige ilusam just koidu ajal. Mesiveini läänekaldal reastusid Gildihooned otsekui rida paleesid. Ülesjõge kerkisid mõlemal kaldal Tsitadelli kuplid ja tornid, mida ühendasid kodasid ja maju täis ehitatud kivisillad. Allavoolu, Särava Seitsmekoja mustade marmorseinte ja võlvakende all seisid kobaras vaimulike häärberid nagu kuninglikust soost lesknaise jalge ümber kogunenud lapsed.
Ja taamal, kus Mesivein avardus Kohisevaks väinaks, kerkis Pikktorn, mille märgutuled koidiku taustal heledalt lõõmasid. See seisis Sõjasaare kõrgel kaldal ja selle vari langes linnale nagu mõõk. Need, kes olid Muinaslinnas sündinud ja üles kasvanud, võisid varju langemise järgi öelda, mis kell parajasti on. Mõned väitsid, et Pikktorni tipust võib näha isegi Müürini. Võib-olla sellepärast ei olnudki isand Leyton sealt juba rohkem kui kümme aastat alla tulnud ja pidas paremaks oma linna pilvedest valitseda.
Mööda jõeäärset teed kolistas Pate’ist mööda lihuniku kaarik, mille päras ruigasid viis ahastavat põrsast. Vankri eest kõrvale põiganud, pääses Pate vaevu täispritsimisest, kui üks linnanaine tema kohal aknast ööpange tühjendas. Kui minust saab lossimeister, hakkan ma hobusega ringi sõitma, mõtles Pate. Siis komistas ta munakivi otsa ja küsis endalt, keda ta lollitab. Teda ei oodanud ees ei meistrikett ega koht mõne üliku isandatelauas ega kõrge valge hobune, kelle seljas ratsutada. Tema elupäevad olid määratud mööduma kaarnate kraaksumist kuulates ja ülemmeister Walgrave’i aluspükstelt sitaplekke maha küürides.
Ta oli püüdis ühele põlvele toetudes oma rõivaid porist puhtaks kasida, kui keegi ütles: „Hommikust, Pate.”
Tema kõrval seisis alkeemik.
Pate tõusis. „Kolmas päev… sa lubasid „Sulge ja Kannu” tulla.”
„Sa olid seal koos oma sõpradega. Ma ei tahtnud teie koosviibimist segada.” Alkeemik kandis kapuutsiga rändurimantlit, pruuni ja silmatorkamatut. Tõusev päike piilus tema õlgade tagant üle katuseharjade ja tema nägu kapuutsi all jäi peaaegu üleni varju. „Kas sa jõudsid otsusele, kes sa oled?”
Pean ma seda ilmtingimata ütlema?„Ilmselt olen ma varas.”
„Nii ma arvasingi.”
Kõige suuremat pingutust oli kogu asja juures nõudnud neljakäpakile laskumine, et hoiukast ülemmeister Walgrave’i voodi alt välja tõmmata. Ehkki kast oli tugevast puust ja raudvitstega üle löödud, oli selle lukk katki. Meister Gormon oli selle lahtimurdmises Pate’i kahtlustanud, kuid see ei vastanud tõele. Walgrave oli võtme ära kaotanud ja siis luku ise katki murdnud.
Pate leidis kastist kotikese hõbemünte, lindi külge seotud kollase juuksesalgu, pisikese maali, mis kujutas Walgrave’iga sarnast (vuntsid kaasa arvatud) naist, ja soomusnaastudest rüütlikinda. Walgrave’i väitel oli kinnas kuulunud ühele printsile, kuigi ta ei mäletanud, millisele nimelt. Kui Pate kinnast raputas, kukkus selle seest põrandale võti.
Kui