Vareste pidusöök. I raamat. George R. R. Martin
ukse juures, kuid pööras siis tagasi, et ka hõbe kaasa võtta. Varas jääb vargaks, näpaku ta pisut või palju. „Pate,” kraaksatas üks valge kaaren talle järele, „Pate, Pate, Pate.”
„On sul minu jaoks lohemünt kaasas?” küsis ta alkeemikult.
„Kui sinul on see, mida mul tarvis.”
„Anna see siia. Ma tahan seda näha.” Pate ei kavatsenud ennast tüssata lasta.
„Mitte siin jõe ääres tee peal. Lähme.”
Pate’ile ei jäänud mahti järele mõelda, oma valikuid kaaluda. Alkeemik eemaldus juba. Kui Pate poleks talle järgnenud, oleks ta nii Rosey’st kui kullast lõplikult ilma jäänud. Ta järgnes. Minnes pistis ta käe oma varrukavahesse. Ta tundis näppude all võtit, mis oli varrukasse õmmeldud salataskus kindlalt tallel. Meistrite rüüd olid taskuid üleni täis. Seda oli ta teadnud juba poisipõlvest peale.
Ta pidi tõttama, et alkeemiku pikkadest sammudest mitte maha jääda. Nad läksid ühe kõrvaltänava lõpuni, pöörasid ümber nurga ja kõndisid üle vana Varasteturu ja edasi mööda Kaltsukaupmehe käiku. Lõpuks pööras mees järgmisele põiktänavale, mis oli veel kitsam kui eelmine. „Aitab küll,” ütles Pate. „Siin ei näe meid keegi. Ajame asja siin joonde.”
„Nagu soovid.”
„Ma tahan oma raha.”
„Muidugi.” Alkeemik kraamis mündi lagedale. Ta veeretas selle üle oma sõrmenukkide, nii nagu tol korral, kui Rosey nad omavahel tuttavaks tegi. Liikuv lohemünt läigatas hommikuvalguses ja pani alkeemiku sõrmed kuldselt särama.
Pate napsas selle tal käest. Kuld tema peopesal tundus soe. Ta tõstis selle suu juurde ja proovis seda hambaga, nagu ta oli näinud teisi tegemas. Ausalt öelda ei teadnud ta, mismoodi kuld hambaga katsudes tundub, kuid ta ei tahtnud, et teine teda rumalaks peaks.
„Ja võti?” küsis alkeemik viisakalt.
Millegipärast lõi Pate kõhklema. „Kas sa tahad mingit raamatut?” Väidetavalt olid mõned võlvkeldrites luku taga olevad vanad Valüüria rullraamatud ainsad säilinud eksemplarid maailmas.
„Pole sinu mure, mida ma tahan.”
„Jah.” See on tehtud, mõtles Pate. Mine nüüd. Lippa tagasi „Sulge ja Kannu”, ärata Rosey suudlusega ja ütle talle, et ta on nüüd sinu. Ometi jäi ta veel viivitama. „Näita mulle oma nägu.”
„Kui sa seda soovid.” Alkeemik tõmbas kapuutsi peast.
Ta oli tavaline mees ja tal oli tavaline nägu. Noore mehe harilik nägu, pruntis põskedega ja kerge habemetüükaga. Tema paremal põsel oli nõrk armijälg. Tal oli kongus nina ja tihedad mustad puhmasjuuksed, mis tema kõrvade ümber kooldusid. See nägu oli Pate’ile võõras. „Ma ei tunne sind.”
„Ega mina sind.”
„Kes sa oled?”
„Üks võõras. Mitte keegi. Tõesti.”
„Ahah.” Pate ei osanud rohkem midagi öelda. Ta kraamis võtme välja ja pani võõrale pihku, pea kuidagi kerge, lausa pööritamas. Rosey, tuletas ta endale meelde. „Siis ongi kõik.”
Ta oli poolde põiktänavasse jõudnud, kui munakivid ta jalge all liikuma lõid. Kivid on libedad ja märjad, mõtles ta, kuid asi polnud selles. Ta tundis, kuidas tal süda rinnus vasardas. „Mis toimub?” küsis ta. Tal olid jalad nõtkuma löönud. „Ma ei mõista.”
„Ega saagi mõistma,” sõnas keegi nukralt.
Munakivid sööstsid üles, et teda suudelda. Pate üritas appi hüüda, kuid ka tema hääl oli ta maha jätnud.
Tema viimaseks mõtteks oli Rosey.
PROHVET
Prohvet oli parajasti Suur-Wykil mehi uputamas, kui talle toodi sõna, et kuningas on surnud.
Hommik oli kõle ja külm ja meri sama tinahall kui taevas. Kolm esimest meest oli hirmu tundmata oma elud Uppunud Jumalale ohverdanud, kuid neljanda usk oli nõder ja ta hakkas rabelema, kui õhk ta kopsudest otsa lõppes. Vööni murdlainetes seistes haaras Aeron alasti poisil õlgadest ja surus ta pea uuesti vee alla, kui too õhku ahmida püüdis. „Ole vapper,” sõnas ta. „Merest oleme me tulnud ja merre peame me tagasi minema. Ava oma suu ja rüüpa sügav sõõm jumala õnnistust. Tõmba oma kopsud vett täis, et sa saaksid surra ja uuesti sündida. Vastu tõrkuda pole mõtet.”
Poiss, kelle pea oli lainete alla mattunud, kas ei kuulnud teda või siis oli ta oma usu täiesti minetanud. Ta hakkas nii ägedalt visklema ja jalgadega rapsima, et Aeron oli sunnitud abi kutsuma. Neli tema uputatud meest kahlasid merre, haarasid õnnetust kinni ja hoidsid teda vee all. „Issand Jumal, kes sa uppusid meie eest,” palvetas preester häälel, mis oli sama sügav nagu meri, „tee nii, et sinu sulane Emmond sünniks uuesti merest nagu sinagi. Õnnista teda soolaga, õnnista teda kiviga, õnnista teda terasega.”
Lõpuks oli asi ühel pool. Poisi suust ei tõusnud enam õhumulle ja tema ihuliikmed olid üleni lõtvunud. Nägu alaspidi, hulpis Emmond madalas vees, kaame ja külm ja rahulik.
Selsamal hetkel märkas Märgjuus, et kiviklibuga kaetud kaldale oli tema uputatute kõrvale ilmunud kolm ratsanikku. Aeron tundis ära Sparri, vesiste silmadega kirvenäolise vanamehe, kelle värisev hääl oli Suur-Wyki selles osas seaduseks. Teda saatis tema poeg Steffarion ja nendega oli kaasas veel üks nooruk, kelle tumepunast karusnahaga palistatud mantlit hoidis õlal koos ehissõlg, mis kujutas Goodbrotherite must-kuldset sõjasarve.
Üks Goroldi poegadest, järeldas preester esimest pilgust. Goodbrotheri naine oli alles hilises eas, pärast kümmet tütart, sünnitanud kolm pikka poega ja rahvas rääkis, et keegi ei oska nende poiste vahel vahet teha. Aeron Märgjuus ei üritanudki seda. Oli see Greydon või Gormond või Gran, preestril polnud tema jaoks mahti.
Ta uratas järsu käskluse ja tema uputatud mehed haarasid surnud poisil kätest ja jalgadest ja kandsid ta laintepiirist kõrgemale. Preester järgnes neile, ainsaks kehakatteks hülgenahast niudevöö, mis varjas ta suguosi. Ihu kananahal ja tilkumas, kahlas ta tagasi maale ja läks üle külma märja liiva ja merelainetest siledaks nühitud munakivide. Üks tema uputatud meestest ulatas talle paksust koredast kedrusest rüü, mis oli värvitud rohelise- ja sinise- ja hallilaiguliseks – need olid mere ja Uppunud Jumala värvid. Aeron tõmbas rüü selga ja lasi oma juuksed valla. Need olid mustad ja märjad; neid polnud kordagi lõigatud sellest peale, kui meri oli ta uuele elule äratanud. Need langesid tema õlgadele nagu hatune narmendav mantel ja ulatusid vöökohast tükk maad allapoole. Aeron punus nendesse ja oma kärpimata habemepuhmasse mererohuribasid.
Tema uputatud mehed võtsid ennast surnud poisi ümber sõõri ja palvetasid. Norjen liigutas tema käsi ja Rus istus kaksiratsa tema otsas ja pumpas tema rinda, kuid kuid kui Aeron talle ligines, tõmbusid kõik kõrvale. Preester kangutas poisi külmad huuled sõrmedega paokile ja andis Emmondile elu suudluse ja siis veel ühe ja veel ühe, kuni meri ta suust välja purskas. Poiss hakkas köhima ja sülitama ja tema hirmu täis silmad läksid pärani lahti.
Veel üks ellutõusnu. Inimesed rääkisid, et see oli Uppunud Jumala soosingu märk. Kõik teised preestrid kaotasid aeg-ajalt mõne elu, isegi Tarle Kolmestiuppunu, keda peeti omal ajal nii pühaks, et ta valiti kuningat kroonima. Aeron Greyjoy aga mitte kordagi. Tema oli Märgjuus, kes oli oma silmaga näinud jumala veealust koda ja naasnud, et sellest rääkida.
„Tõuse,” ütles ta puristavale poisile ja laksas talle vastu paljast selga. „Sa uppusid ja sind anti meile tagasi. Mis on surnud, ei sure enam iial.”
„Vaid tõuseb ellu.” Poiss köhis ägedalt ja tema suust purskas veel vett. „Tõuseb taas.” Iga sõna tuli valuga suust, kuid nii see kord juba käis: mees peab oma elu nimel vaeva nägema. „Tõuseb taas.” Emmond ajas ennast vaarudes püsti. „Ja on visam. Ja tugevam.”
„Sa kuulud nüüd jumalale,” ütles Aeron talle. Teised uputatud kogunesid nende ümber ja kõik nad müksasid ja