Karantiin. Jean-Marie Gustave Le Clézio
leppinud, et lõikate mul selle jala otsast!” Ta on end voodis taas püstakile ajanud, tema silmad sädelevad vihast. „Aga ma kavatsen ühes tükis koju tagasi jõuda. Ma pean Prantsusmaal abielluma, kuidas ma teie meelest endale naise leian, kui mul on ainult üks jalg!”
Ta vajub tagasi padjale. Ta on täiesti kollane, tema käed lebavad kummalgi pool keha nagu surnul. Kaupmees ei suuda rohkem taluda. Ta põgeneb, jätmata hüvasti Jacques’i ja Léoniga, kes seisavad endiselt keset tuba.
„Kas teil on suured valud? Kas tahate, ma kirjutan teile oopiumi?” Jacques’i hääles on midagi kummalist, midagi muud kui lihtsalt arsti toon.
Mees vaatab teda hetkeks tähelepanelikult, puurib teda oma hallide silmadega, nagu püüaks midagi meenutada. Ta vaatab ka ukseavas seisvat päevitunud noormeest. Võibolla selle üürikese hetke jooksul toimub midagi, miski looritab iiriste karmust, mingi kõhklus, nukrus. Mees ei vasta, ta vajub tagasi asemele, sulgeb silmad. Lõpuks ütleb ta peaaegu kuuldamatu, väsinud häälega: „Mul on janu. Ma tahaksin natuke vett.” See, mida ta palub, on tema kodukandi Roches’i allikavesi, noorusevesi ja mitte see Adeni leeliseliste kaevude vesi, haigla katelde filtreeritud lääge ja surnud vesi. Ja kuna see on võimatu, suleb ta silmad ja laseb unistusel end kaasa kanda.
On juba keskpäev, Suzanne on kindlasti kannatamatu, jälgib pingsalt jullade liikumist reidil. Ava on kastide ja tünnide mahalaadimise lõpetanud, masinate müdin on veidi hoogsam. Selle tuhm kõmin kostab ära isegi haiglapalatisse. Steameri neem on saar, mida päike oma raskusega lömastab. Haigla lubjatud seinad ja tsinkplekk-katus säravad sillerdavas valguses ning taamal näeb Suzanne valgeid soolaväljasid, Araabia poolsaare mägesid. Laevakapten Boileau ütles talle ennist: „Hea uudis. Me võime täna õhtul ankru hiivata.” Kas ta usaldas Suzanne’ile selle, mis talle sedavõrd suurt heameelt valmistab, ootamatu väljavaate teha vahepeatus Sansibaris, et kohtuda salaja ühe ohvitseri naisega, kelle pärast ta on valmis trotsima epideemiaohtu ja Messageries maritimes’i keeldu? Aga ka Suzanne on kannatamatu ja tal ei tule pähegi lisaküsimusi esitada.
Haiglas valmistub Jacques lahkuma, ta võtab Léonil käe alt kinni, aga viimane tõrgub, ta tahab jääda. Otse vastupidi, ta on voodile lähemale astunud, ta silmitseb magava mehe nägu. Need polnud mitte haige sonimised, mida ta kuulis, vaid sõnad, mis hüplesid vihikus, kuhu Jacques oli ümber kirjutanud luuletusi, oli seda teinud Verlaine’i pärast.
Kes tormand vabana violetsest uduvöödist,
kel punetav kui müür on läbit taevatelg,
kuis häile laulikuile kandub hõrku keedist,
päikese samblikuid ja meresina nõlg. 14
Léon oli seitsmeteistkümnene, kui ta 1889. aastal Rueil-Malmaisoni tänavalt lahkus, vihik mantlitaskus. Need värsid, mis olid mõeldud talle, üksnes talle, sellele lapsele, kes tundis end Pariisi tänavatel nagu pagulane, kes üha unistas tagasipöördumisest sünnisaarele, tuule krabistamisest kasuariinides, mainade palvetest videvikus, õhtusest auravast merest Anna kandis.
Kuidas oleks ta aga võinud ära tunda kadunud poeeti selles pikakasvulises haiglavoodisse heidetud kehas, selles kõhnas, valust murtud kehas, mis oma sidemes jalaga levitas palatis surma lõhna? Mees on taas silmad avanud. Ta on nüüd rahulikum. Tema hääl on kindel.
„Millal te lahkute?”
„Mõne tunni pärast.”
Ta näib järele mõtlevat.
„Kui poleks seda neetud jalga, tuleksin meeleldi koos teiega.”
Ta ajab end voodis istukile. Jacques mõtleb, et tõenäoliselt on tema selg ja istmik kaetud lamatistega. Et oma vasakut jalga veidi nihutada, peab ta sellest kahe käega kinni haarama nagu elutust asjast. Hallid püksid on kintsu kohalt lõhki lõigatud, et teha ruumi hiigelsuurele sidemele, mis ulatub põlvest jalalabani. „Neetud arstid, nad on kõik minu vastu mestis!” Ta pomiseb nimesid, Nouks, Steppen, haigla kirurg. Ta tahaks, et teda viidaks Crescenti lahe ääres asuvasse hotelli.
„Kas tahate, ma vaatan teid läbi?” saab Jacques lõpuks küsitud. Aga mees keeldub. Ta teeb taas käega raiuva liigutuse. „Ei, ei, sellel pole mingit mõtet.” Ta räägib, nagu poleks sellel suuremat tähtsust. Jacques valmistub lahkuma, kui haige ajab end täielikult istukile, tema pilgus on hämming. Justnagu tahaks ta veel ühe hetke valu ja üksinduse käest endale võita.
Ta esitab mureliku häälega küsimusi, et hoida kinni neid kahte tundmatut, noort häbelikku arsti ja tumedate silmadega noormeest, kes meenutab talle Harari karjuseid. Aga need polegi õieti küsimused, ta ei ootagi vastust, ta räägib poliitilisest olukorrast Prantsusmaal, Fourmies’s toimunud tapatalgutest, anarhia võidukäigust. Ta räägib Tongkingist, Kongo vallutamisest, Sanghast, kus ta tahaks oma müügipunkti avada. Ta kirub Meneliki, kõiki, kellega ta on äri ajanud, Bardeyd, Savouréd, Deschamps’i, Tiani, kes teda varustab, Ilgi, kes teda petab. Ainsana säästetakse maadeuurija Borellit, kellega koos ta on reisinud. Jacques ärritub, aga Léon kuulab otsekui lummatult mehe arukat sonimist, tema monotoonset, agressiivset häält. Seejärel kandub mees taas unelemisse. Ta räägib asjadest, mida ta armastab, Ankoberi teest, Chercheri, Oborrah’, Mindjari mägedest, salajasest Antotto linnast. Öisest pakasest, koidikul teeservi katvast jääst, mis praksub hobuse kapjade all. Palatis, mis on täis kuuma, tolmust punakat õhku, unistab tema valjuhäälselt Hararist, sinisest ja jäisest talvetaevast. Ja siis on ta ilma üleminekuta korraga Roches’is, kodumajas, ema ja õe juures, teisel korrusel, tema kambri tualettlaual on vesi jääs ja aknast näeb ta aasadele laskuvat udu, kuuleb vareste kraaksumist.
Jacques on kikivarvukil lahkunud. Ta ootab hetke koridoris. Ukse lähedal seisab noor, nii umbes kahekümne ringis mees, Eritrea mustanahaline, temalgi on seljas pleekimata riidest ilma kraeta särk ja valged püksid. Ta seisab seinale nõjatudes, vaatab sõnagi lausumata, kuidas Jacques ära läheb.
Palatis on haige sonimise lõpetanud. Ta on vajunud tagasi padjale, tema nägu on nagu hall tume laik kõige selle valevuse keskel. Léon on voodile lähemale astunud, et teda silmitseda. Mehe näol on nüüd malbe ilme, näojooned on lõtvunud. Võib-olla reisib ta oma vee ja jäiste hommikute ulmades, unustab haiglapalatis valitseva, hõõguva söena kumava valu.
Pärastlõunal on Jacques tagasi Ava pardal. Laev pole laadimist lõpetanud, ta lahkub ikkagi alles järgmise päeva koidu ajal. Kurnatud hommikupoolikust Steameri neemel, on Jacques kitsas kajutis kõvale koikule heitnud, Suzanne’il ümbert kinni võtnud. Nad armatsevad pikalt, kehad punases hämaruses higist leemendamas. Léon on jäänud sadamasse. Ta kõnnib tühjadel tänavatel, visandiplokk käes, ilma et leiaks midagi joonistamisväärset. Võib-olla annavad valged lehed paremini edasi seda, mida kujutab endast Adeni kraater.
Võin endale ette kujutada seda lämbet pärastlõunat, punakat valguskuma kajutiseinte vahel, paokil illuminaatorit, pleekinud kardinat selle ees. Mulle tundub, et ma kannan enda sees mälestust sellest päevast, otsekui hetke, mil eostati minu isa. Kuumuse raskus nende kehadel, higi maitse, kiirenenud südamelöögid, nagu oleksid nad koos sukeldunud leegitseva kaevu põhja. Olen alati unistanud, et oleksin eostatud laevas, ühe maailma lõpus asuva linna reidil, Adenis.
Jacques ei rääkinud Suzanne’ile Rimbaud’st. Ta ei kujutanud kindlasti ettegi, kes oli see haiglavoodis lamav otsajäänud haige, täies riides ja kingad jalas, otsekui reisija teel ei kusagile. Ta ütles ainult: „Ma nägin meest, kes varsti sureb.” Suzanne vaatas teda üllatunult. Jacques ei rääkinud kunagi sellest, mida ta oli näinud Londonis Saint-Josephi haiglas, Elephant & Castle’is. Ta küsis: „Ja Léon?” – „Ta jäi sinna. Ta ütles, et tuleb viimase paadiga.”
Mulle tundub, et näen teda kõndimas piki Crescenti poolkaart. Päike on seniidis. Varjud moodustavad maapinnale tindiplekke, seinad kiiskavad valgust. Mis tõmbab Léoni tagasi haiglase, pikkadesse lämmatavatesse koridoridesse, kus sumisevad sirelased, kitsasse palatisse, kus lamab haige mees, vihane pinges nägu peas, sini-hallides silmades pilk, mis ei löö kõhklema, mis ei anna alla? Lihter on tühjaks laaditud, kõik poed on suletud, kaid inimtühjad. Kaupmehed söövad lõunat. Meremehed magavad
Arthur Rimbaud, „Purjus laev” (