Karantiin. Jean-Marie Gustave Le Clézio
meid läbimärjaks, meie riided kleepusid ihu külge nagu vettinud linad. Seevastu näis merevesi, kuhu me kaldale ujumiseks hüppasime, mahe ja soe. Kõrge laine kandis meid basaltkaljuni. Mõtlesime samal aja merest, kus me olime eelmisel suvel Hastingsis ujunud.
Korraga valgustas Palissaadide lahte päikesevihk. Laht oli hiigelsuur, traagiline, vulkaanijalamil kaardus, seda ääristas tumeroheline taimestik, mis pakkus varju tuule eest. Lahesopi sügavusest lähenesid inimesed, hindudest saareelanikud. Ilmselt olid nad palmide all vihmavarjus seistes meie randumist jälginud. Poolel teel jäid nad seisma ja reisijad, kes hakkasid katsumusest toibuma, kõndisid neile vastu. Suzanne seisis liikumatult kaldaserval, näoga mere poole. Ta silmitses kuunari siluetti, mis juba eemaldus, korsten tuuleiilide sekka suitsupilvi sülgamas. Jacques võttis tal õlgade ümbert kinni. „Tule, ärme jääme siia.” Suzanne järgnes talle vastutahtsi. Pikk, mereveest läbi ligunenud kleit kleepus talle vastu jalgu, vastu rinda. Tema nägu oli pinges. Ta oli nii kaua oodanud seda reisi, Jacques’i tagasipöördumist Mauritiusele, Anna majja. Midagi hullemat ei osanud ta ette kujutada kui see ootus, merehäda sellel tuulest ja vihmast räsitud saarekesel. Ta värises. „Tule ometi, lähme varju.” Suzanne toetus meie mõlema käsivarrele ja me kõndisime kulide küla suunas.
Enamik reisijaid oli juba varju leidnud suures palmiokstest katusega hütis lahe servas, istanduste lähedal. Veidi eemal, peatänava ääres reas, seisis teisigi maju. Katustest tõusid suitsujoad. Rannal askeldasid väljarändajad kaldale toimetatud moona ümber. Nad olid ladunud pakid ja kastid lehtkatuse alla. Lained olid kandnud õlivaadid basaltkaljudeni ja hindud olid need rannale veeretanud. Kõigi nende toimingute üle valvas üks kummaline pikk ja kõhn mees, kes kandis pikka ürpi ja helesinist turbanit ning toetus temast endast pikemale sauale. See oli esimene kord, kui ma nägin sirdaar šeik Husseini. Maabumises oli mingi kavakindlus, mis mind hirmutas, sest see ei näinud sugugi välja ettevalmistusena paaritunniseks vahepeatuseks, nagu oli mõista andnud härra Alard, vaid pigem pikemaks viibimiseks, mille lõppu ei teadnud mitte keegi.
Ma ei unusta kunagi meie esimesi samme Flat Islandil, Palissaadide lahe rannal, teel kulide laagrisse. Hämardus ja seda muljet süvendasid pilved, mis püüdsid kinni viimased päikesekiired. Palissaadide laht avaneb läände, ma võisin näha lõõmavat taevast pilvepragudest vilksatamas ning sädelevat ja mäslevat laavakarva merd. „Nagu maailmalõpp oleks käes,” pomises Jacques.
Väljarändajad olid jõudnud külasse ja end hüttides sisse seadnud. Sirdaar tuli meile vastu. Temaga oli kaasas vana Mari-nimeline hindu. Sirdaar teeskles, et ei räägi inglise keelt (vähemasti pobises nii omaette Julius Véran) ja selgitas meile Mari vahendusel, et on juba liiga hilja minna eurooplastele mõeldud karantiinilaagrisse saare teises servas. Ta näitas meile kätte onni, kus me pidime ööd veetma, lihtsa laudosmiku laagri servas. Kulide küla koosnes kaheteistkümnest ühismajast, mis asusid üksteisest umbes kolme meetri kaugusel ja mille vahel kulges liivane tänav. Abielupaarid ja üksikud naised elasid esimestes majades, vallalised mehed küla teises otsas.
Taamal, lahe teises servas asusid paariate eluasemed.
Olime rampväsinud. Jacques ja Suzanne olid heitnud põrandale ja toetanud pea mereveest läbi ligunenud kottidele, ilma et oleksid võtnud isegi vaevaks nende sisu kuivama panna. Vana Mari tõi toitu. Enamik reisijaid keeldus söömast kalapuljongiga üle valatud kuivatatud riisi. Mina sõin küll isuga. Vaatamata endistviisi lõõtsuvale tormile oli õhk meie onnis lämmatav, raske ja niiske nagu laevatrümmis. Vana Mari oli meile lahkudes jätnud õlilambi, mis puuris läbi pimeduse, valgustades tontlikult onnis viibijate nägusid. Kui me hütti sisenesime, ajas üks matil lamav mees end püstakile. Tormilatern valgustas tema kõhna nägu, hiilgavaid silmi. Võimalik, et ta küsis minult midagi käheda ja vaikse häälega omas keeles. Seejärel heitis ta uuesti pikali.
Öö läbi valvasime kordamööda kotte. Jacques kartis, et keegi võiks tema arstiriistad ära varastada. Tuli ka saata Suzanne’i laagri teises otsas asuvasse käimlasse, pikka laudadest osmikusse, kus olid lihtsalt maa sisse kaevatud augud ja tappev hais, nii et meie otsustasime eelistada lähedalasuvaid põõsaid.
Keset ööd tuul vaibus ja läks nii palavaks, et me ei suutnud enam magada. Lõhn, mis tõusis onni põrandast ja seintest, nõe ja higi lõhn, ajas Jacques’il südame pahaks. Käratult (juba tajusime sirdaari mõjuvõimu ähvardavalt oma peade kohal) tassisime kotid ukse juurde, et magada seal, kus õhk liikus. Aeg-ajalt kastsid vihmasagarad meid märjaks, aga see oli meeldiv. Pealegi peletas tuul minema sääsed, kes olid meid hüti tagaosas sööma hakanud. Seal me siis magasime, kõik kolmekesi üksteise kaisus Suzanne’i suure salli all, mis oli meile teki eest, ja kuulasime tuule ulgumist võserikus, lainete pidevat müha basaltrannal.
Enne uinumist nägin ukse lähedale asetatud lambi nõrgas valguses Jacques’i siluetti, kui ta toetus oma arstikoti najale, nägu pööratud õue poole, nagu tahaks taevast vaadata. Kuulsin, kuidas ta justkui last magama uinutades lausus Suzanne’ile absurdseid sõnu: „Küll sa näed, homme tullakse meile järele, paat viib meid Mauritiusele, ööseks oleme Annas.” Võib-olla ta unistas kõva häälega. Suzanne ei vastanud.
28. mai hommikul
Väljusin varakult, et vältida kuumust. Maapind karantiinilaagri ümber on aher ja kivine, erinevad orasheina liigid, kõik endeemilised. Kõrrelised: mõned eksemplarid Panicum maximum’i (suur hirss) ja Stenotaphrum complanatum’it (sõrmrohi), mõlemad head söödataimed.
Ohakad ja üks teine okastega taim, mida leidsin ka Mahé saarelt: Malvastum (kassinaeris), mida mustanahalised kutsuvad „luuarohuks” (siida). Sida rhombifolia, teine siida liik, see on ilma okasteta.
Suuremalt jaolt näib saare selle osa olevat vallutanud Zoysia pungens, sitke vars, teravate servadega lehed. Pinnas vaene, vulkaaniline liiv ja lubjakivi.
Kõige põhjapoolsema tipu kandis leitud sidrunheina eksemplar, Andropogon schoenanthus. Väga tugeva lõhnaga. Teades selle taime kasulikke omadusi, korjasin kimbukese koos juurtega.
Flat Islandil on kõik imekaunis, nii taevas, meri, vulkaan ja tardunud laavajoad, laguuni vesi kui Gabrieli saare siluett. See viimane on vaid üks ookeani sädelusest kerkiv must koonuse tipp, kaljurahn, mida uhuvad lained ja kulutab tuul, justkui uppunud parv Mauritiuse rohelise ranniku taustal. Ometi pole ükski paik kunagi varem tundunud mulle nii avar, nii salapärane. Nagu ei oleks selle piiriks mitte rannajoon, vaid see piir asuks meie jaoks, kes me oleme siin justkui vangis, sealpool horisonti, ulatudes otsapidi unelmate maailma.
Kohe järgmisel hommikul kõndisime risti läbi saare eurooplastest reisijatele mõeldud tsooni karantiinilaagrisse, mille hooneid kutsutakse suurejooneliselt haiglaks, ülemintendandi majaks, laoks jne. Kõik kokku pool tosinat tsementeeritud laavakiviplokkidest maja. Leidsime saabudes elamise, mis polnud sugugi etem kulide küla onnist Palissaadide lahe ääres: mööblit ei mingisugust, ainsaks valgusallikaks küünal ja õlilamp, algeline välikäimla võssa kasvanud. Vett saab pragunenud tsisternist, kus elutsevad tarakanid ja sääsevastsed. Vähemalt saame nautida õhu liikumist ning idakalda rahu ja vaikust, mis pärast lämmatavat ööd Palissaadide lahe ääres tundub nii mulle kui Jacques’ile tõelise luksusena. Oleme peamajas seitsmekesi; lisaks Jacques’ile, Suzanne’ile ja mulle Metcalfe’ide abielupaar, kes kavatsevad Beau-Bassini anabaptistide koolis õpetama hakata, Bartoli-nimeline endine koloniaalameti inspektor ja eriskummaline Julius Véran. Veel kaks meest olid saabunud enne meid ja viidud otsekohe välihaiglasse, mis asub randumissilla kõrval Gabrieli saarekese vastas. Ühe reisija nimi on härra Tournois, teine on Nicolas’nimeline meeskonnaliige, mõlemad olid Sansibaris salaja pardale võetud ja nii raskelt haiged, et Port Louis’ sadama sanitaarteenistus polnud andnud kapten Boileau’le randumisluba. Jacques, kes oli meremees Nicolas’d lähedalt näinud, ütles mulle, et tal on kõik rõugete ägeda vormi tunnused.
Julius Véran on kõige kehvemat sorti reisikaaslane, selline, keda tahaks iga hinna eest vältida. Alates ankru hiivamisest Marseille’s kohtasin teda iga päev Ava tekil. Aastaid on tal viiekümne ringis, ta on veidi keigarlik, mustade puhmasvuntsidega, tumedate lühikeseks pöetud juustega, välimuselt meenutab ta kaardiväe allohvitseri või hobuseparisnikku.