Karantiin. Jean-Marie Gustave Le Clézio
formaliiniga kokku määrinud. Ta otsib kangekaelselt indigotaime. Tema veendumust mööda on siinne kant ideaalne, et rajada istandus, mis aitaks karantiinis viibivate väljarännanute elujärge parandada.
Kõnnin kivilt kivile hüpates piki randa. Saare keskosa on vallutanud võserik ja orashein. Kohati on rohi nii kõrge, et ulatub pihani. Terve rannaäär on kaetud selle omamoodi lihava roniheinaga, millel on laiad lehed ja väikesed punased õied ja mida vana Mari kutsub batatran’iks, John aga lehtertapuks. Murdudes eritab taim läbipaistvat ja kergelt kleepuvat piima. Seal, kus tema kasvab, pole ühelgi teisel taimel eluõigust. Leian Johni saare põhjatipust, otse Teemantkalju vastast. Mina panin sellele ookeanist kerkivale laavapüramiidile sellise nime, aga John ütles, et admiraliteedi kaartidel on selle nimeks tegelikult märgitud Pigeon House Rock, Tuvila kalju. Tuvideks on seal peamiselt kajakad ja merikajakad, kes tekitavad kalju ümber pideva keerise ja valgendavad seda oma väljaheidetega. Lindude tiivasahin ja kurguhäälitsused summutavad meremüha riffidel. Veetolm sätendab hommikuvalguses. Kujutlen, kuidas vulkaan purskas miljoneid aastaid tagasi, siis, kui Mauritius kerkis ookeani sügavusest, ja heitis selle kivilahmaka keset merd.
Jätan John Metcalfe’i ilmselt küll tulutult otsima metsikut indigopõõsast, millele ta tahaks oma nime anda, ja silmitsen kaljulõhes tuulevarjus istudes Teemantkaljut. Meri paiskab õhku rohelisi sahmakaid, millest süttivad vikerkaared. Istun tundide kaupa liikumatult, vaadates lihtsalt merd, kuulates lainelööke, tundes tuuleiilide soolast maitset. Siin istudes ei tundu enam miski mulle traagiline. Võib unustada sirdaari sünged viled, mis kamandavad mehi söögipausile või rütmistavad laavakivide ladumist muulil. Võib koguni unustada dispanserisse kinni pandud haiged, palaviku, mis kuivatab nende silmad ja huuled, ja seal, üle lahe asuva Gabrieli musta silueti, mis ootab.
Kuigi on pilves, on päike taevas kõrvetavkuum. John Metcalfe on saagiks saadud lehtede ja juurtega karantiinilaagrisse tagasi läinud. Sarah’ abiga veedab ta ülejäänud päeva neid sorteerides ja kataloogides. John kurdab peavalu ja rammestust. Jacques arvab, et ta nakatus esimesel ööl malaariasse. Meie pääsesime sääskedest, sest magasime ukseavas tuuletõmbuses.
Pärastlõunal Teemantkalju juurde naastes nägin esimest korda tüdrukut, keda hakkasin kutsuma Sūryavatīks, päikese väeks. Oli see tema päris nimi? Või nimi, mille andsin talle mina Kashmiri kuninganna järgi, kes kuulis lugu Urvaśīst ja Pururavast, nagu see on kirjas Somadeva raamatus17, mille on tõlkinud Trelawney ja mida ma Londonis suvel enne meie siiasõitu lugesin? Neiu kõndis piki randa, veidi ettepoole kumeras, nagu otsiks midagi, ja vaadates minu kohalt, maabumissillalt Gabrieli saare vastas, tundus, nagu kõnniks ta vee peal. Nägin tema saledat kuju, pikka rohelist kleiti, millest valgus läbi kumas. Ta kõndis aeglaselt, ettevaatlikult. Taipasin, et ta kõnnib mööda rifikaart, mis ühendab mõõna ajal Flat Islandit Gabrieliga. Ta kompas jalaga astumiskohta, justkui nähtamatu müüri peal tasakaalu hoides. Tema ees oli laguuni tume sügavik ja temast teisel pool mässav avameri, mis veetolmupahvakuid taeva poole loopis.
Ilmselt märkas ta mind. Kuid ta ei pööranud pead. Istusin liivale, pooleldi batatran’i-puhmaste varju. Vaatasin, kuidas ta piki riffi edasi kõndis, keset vett, mulle tundus, et ta läheb avamere poole. Hingelistki polnud näha, tuul oli ajanud linnud teisele poole saart, neeme taha varju. Näis, nagu oleksime meie kahekesi saare viimased asukad.
Ta jätkas oma teekonda mööda riffe, astudes aeg-ajalt pihani vette, kadudes veetolmupahvakutesse. Nägin tema käes pikka keppi, harpuuni, mida ta kasutas selleks, et püüda kala või urgitseda lahti karpe ja merisiilikuid. Laskuv päike maalis juba tumedaks tõmbunud veele tema silueti, mis meenutas kummaliselt laperdavat lindu. Ühel hetkel kostsid kusagilt minu selja tagant võsast laste hõiked. Loomade hääled, määgimine, ja siis nägin poiste siluette, kes ajasid taga kitsi, loopisid neid kivikestega. Tütarlaps oli keset laguuni seisma jäänud, ta kõhkles, seejärel hakkas mööda riffkaljusid kalda poole astuma, risti läbi mäslevate lainete. Hetkega oli ta kaldal ja kadus neeme nuka taha. Istusin veel tükk aega rannal, lootuses, et ta tuleb tagasi. Laguuni vesi tõmbus üha tumedamaks, meenutades metallpeeglit. Vaatasin Gabrieli saarekest, mis oli nii lähedal ja samas nii kättesaamatu. Mu süda tagus kõvasti, justkui oleks mul palavik. Sääsed aga olid koos pimedusega tihnikust välja tulnud ja ma pidin karantiinilaagrisse taanduma.
9. juuni
Kohe koidikul läksin tagasi Teemantkalju juurde. John Metcalfe lamab onnis, ta on kurnatud, tal on palavik. Kui ma välja läksin, näis mulle, et ta silmitseb mind etteheitvalt. Ma pole botaanikas kuigi usin õpilane olnud, ei ole aidanud tal tema eksemplare sorteerida.
Ma armastan Teemantkaljut, selle kummalist kuju, korrapärast kakskümmendtahukat, mis kerkib merest lumise mäetipuna, mida ümberringi tiirutavad linnud oma väljaheidetega katavad. Seal võin ma unustada sirdaari vile ja karantiinilaagris valitseva rõhuva meeleolu, Julius Vérani ülespuhutud kõned. Kutsusin Jacques’i kaasa, aga ta ei taha Suzanne’i üksi jätta. Eile õhtul tõusis Suzanne’il kõrge palavik. Migreen ei lase tal magada, ta on kahvatu ja kurnatud. Jacques annab talle hiniinipulbrit, mida ta lahustab riisikeeduvees, sest piima pole. Kui ma välja läksin, istus Jacques ukse kõrval, näoga mere poole. Kuid sellelt kohalt ei paista muud kui Gabrieli must kuppel.
Teemantkalju poole kõndides kuulen mõõnamüha. Võnked kerkivad otse ookeani sügavusest, maapõhjast. Ma tean, et mõõna ajal tuleb Sūryavatī. Ootan teda oma kohal, pooleldi batatran’i-puhmaste varjus, ühes kaljulõhes. Laht tühjeneb ida suunas nagu tünn, millel on prunt eest tõmmatud. Peagi ilmuvad nähtavale riffide mustad narmad ja liivariba poolkuu, mis ulatub Gabrieli saareni. Paljastub Teemantkalju jalam, vöörikujuline kulunud eend. Lained on taltunud. Isegi tuul pole enam nii vali. Valitseb omamoodi vaikus, rahu. Mõtlen, et just praegusel hetkel peaks isegi Suzanne’i palavik järele andma, ta heidab pikali, toetab pea Jacques’i põlvedele. Ta suudab viimaks uinuda.
Sūryavatī ongi nähtavale ilmunud. Kõhklematult on ta korallrahule suundunud, kuigi meri pole veel täielikult tagasi tõmbunud. Ta urgitseb harpuuniga rifilõhedes, korjab kaelas rippuvasse kotti merikarpe. Et oleks hõlpsam läbi vee kõndida, on ta kleidi üles tõstnud ja jalgade vahele sõlme sidunud nagu Türgi puhvpüksid.
Ta astub kergelt, nagu libisedes, vähimagi pingutuseta. Tahtsin talle mööda riffe järele minna, aga vesi oli läbipaistmatu, pilvise taeva värvi, ja murdlainetuses hõljuvate vetikate tõttu ei näinud ma, kuhu astuda. Üsna varsti ei teadnud ma enam, mis suunas minna, vesi ulatus mulle pihani. Samal ajal tiris murdlainetus mind tagasi, mäslevatesse voogudesse. Korallide teravate tippude külge klammerdudes sain läbi häda tagasi kaldale. Eemal, keset laguuni näis tütarlapse siluett ebamaine, õhuline. Merelinnud lendasid riffide kohal, erutunud punasabatroopikalinnud tõid kuuldavale kärisevaid kriiskeid. Ühel hetkel pööras neiu end ringi. Sumpasin parasjagu veest välja kaldale, põlved ja peopesad marraskil. Sūryavatī oli kaugel, punane sall heitis tema näole varju, aga mulle tundus, et ta naerab. Võisin oma märgade riiete ja lõhkiste püksipõlvedega tõepoolest haletsusväärne välja näha.
Mu parem jalatald tulitas. Lainetega võideldes olin ilmselt astunud merisiiliku otsa, tundsin teravat põletust. Samal ajal meri tõusis, lained hakkasid taas korallrahul mäslema. Tuul lõõtsus iilidena. Ma ei tea, miks, aga ma tõusin püsti ja hüüdsin tüdrukut. Ma karjusin: „Oee!”, justkui võiks ta mind kuulda. Ta tuli kiirustades tuldud teed tagasi. Ka tema oli märganud lähenevat tormi.
Lonkasin rannal, kui ta veest välja tuli. Kuna ma teda tervitasin, vaatas ta minu poole. Tema merekarva kleit oli märg, ta oli salli ära võtnud ja tema tumedad juuksed kleepusid õlgadele. Tema kaelas rippuvast kruvipuulehtedest punutud kotist paistis merisiilikute saak ja harpuuni otsas rippusid justkui riideräbalatena sinna ritta lükitud ourite’id18. Eelkõige tõmbasid aga minu tähelepanu tema silmad, sellist värvi silmi polnud ma veel elu sees näinud, need olid merevaigukarva kollased nagu topaasid, särasid lüümetena tema tõmmus näos. Ta vaatas mind pikalt, ainiti ja kartmatult, ja minu süda tagus nii tugevasti, et ma ei teadnud, mida peaksin ütlema.
Ta pani mu liivale istuma. Asetas harpuuni enda kõrvale ja võttis kotist väikese noa, see oli üksnes
Somadeva (u 1025–1100) koostas Kashmiri kuningakojas Bāhatkathā traditsiooni kuuluvatest lugudest jutukogumiku ”Kathāsaritsāgara”, mis sisaldab 21388 värssi ja mis on teiste seas pühendatud printsess Sūryavatīle, kuningas Anantavarmani (võimul 1028–1062/1063) naisele.