Karantiin. Jean-Marie Gustave Le Clézio
Ta küsib:
„Kas te elate seal majades?”
Ta osutab karantiinilaagrile ranna teises servas. Ma noogutan ja enne kui jõuan vastu küsida, jätkab ta:
„Mina elan teisel kaldal koos emaga.”
Arvasin, et ta on siin ajutiselt nagu meiegi. Aga ta lisab:
„Oleme siin elanud juba terve aasta. Kui tulevad uued inimesed, siis ema müüb neile asju, mida neil vaja läheb. Ta tegi neile ka süüa, aga nüüd jäi ta haigeks. Mina püüan müügiks kala ja ourite’e.”
Olen kõigest kuuldust nii üllatunud, et ei oskagi midagi vastata. Tema vaatab mind hetke, seejärel jätkab, ja see polegi nagu küsimus, ta lihtsalt räägib iseendaga:
„Te sõidate varsti edasi Mauritiusele.”
Ta kõnnib tagasi korallriffidele, harpuun käes. Nagu eelmiselgi korral, katsun talle järele minna, aga vetikad varjavad teed ja veelt peegelduv valgus pimestab mind. Sūryavatī on juba kaugel, korallrahu teises otsas. Oleksin mitu korda peaaegu vette kukkunud ja rifi teravad servad on haava suure varba all jälle lahti kiskunud. Mul ei jää muud üle kui tagasi kaldale minna. Istun kivile ja vaatan tütarlast, kes keset laguuni kala püüab. Ma ootan.
Ma ootan nii kaua, et päike vajub taeva teise serva ja kaob pilvede taha. Algab tõus. Linnud tormlevad rifi ümber. Just sel hetkel tulevad kalad oma peidupaikadest välja, see on parim hetk ourite’ide püügiks: näen, kuidas Sūryavatī torgib harpuuniga rifiõõnsusi, võtab siis kaheksajala harpuuni otsast ja paneb korvi. Saare aluselt kõlab vastu lainete mürin, laguuni vesi tõmbub tumedaks, sellesse ilmuvad mustad jutid. See on märguanne, et tuleb tagasi pöörduda. Tütarlaps sammub mööda korallrahu ranna poole, ta kõnnib keset laineid. Kleit liibub vastu ta keha, tema juuksed lehvivad tuules. Mulle tundub, et ma pole elu sees kedagi temasarnast näinud, ta on nagu jumalanna. Mu süda taob valjult, silmad tulitavad. Ma oleksin justkui koos temaga riffidel, tunneksin veevihu piserdust nahal, huultel, tajuksin oma kõige sügavamas sisimas lainete hoope vastu korallrahu.
Kui tütarlaps randa jõuab, heidab ta mulle põgusa pilgu, kuid ei ütle midagi. Vastu valgust on tema nägu peaaegu must, liikumatu, tema juuksed läigivad pronksjalt. Ma ei saa aru, miks, aga ma ei suuda end liigutada. Nagu unenäos ei suuda ma muud teha kui oma kivil istudes teda vaadata, pea veidi viltu nagu mingil veidral linnul.
Lapsed tulevad läbi võseriku joostes teiselt neemenõlvalt. Nad hüüavad: „Sūrya! Sūrya-vaaatī!”
Siis märkavad nad mind, jäävad hetkeks rannaservale seisma, veidi ehmunud, kuid naeravad ja räägivad isekeskis vaikse häälega. Ilmselt otsustavad nad, et ma pole ohtlik, sest nad jooksevad uuesti tütarlapse poole ja piiravad ta sisse. Nad vaatavad, kuidas ta ourite’id korvist välja võtab, ümber pöörab ja neid mereveega uhub. Seejärel lükib ta need oma harpuuni otsa ja poisid võtavad selle nagu trofee enda vahele. Ta ei vaadanud minu poole, ta ei teinud minust väljagi, ja mina isegi ei proovinud talle järele minna.
Ma hõõgun päikesest. Kõndisin tuikudes karantiinilaagrisse. Pöördusin tagasi oma maailma, sinna, kuhu ma kuulun. Ma ei kuulanud Suzanne’i küsimusi ega Jacques’i ebamääraseid etteheiteid. Kitsukeses onnis on õhk palav, lausa lämmatav. Heitsin palja maa peale pikali, toetasin pea vastu laavakivi, mis on meile ka pingi eest. Silmad hämaruses pärani, unistasin ma kogunevatest pilvedest. Soovisin, et hakkaks sadama.
15. juuni
Kolm päeva on valitsenud täielik tuulevaikus, saareelanikke on haaranud palavik. Iga hetk oodatakse kuunari saabumise teadaannet, mootorite müdinat, sireenihüüdu. Karantiinilaagris valitseb isemoodi tehtud lõbusus. Juba päikesetõusul viib Jacques Suzanne’i randa, Gabrieli saare vastas asuvale paadisillale. Suzanne lööb lahti oma musta päevavarju ja nad istuvad selle varjus liival, nagu oleksid nad kusagil Inglismaal või Bretagne’is puhkusereisil.
Kui ma tahtsin asuda oma vaatluspostile majaka kõrval vulkaani tipus, tabas mind ebameeldiv üllatus, leidsin sealt Aferist Vérani koos oma lahutamatu kaaslase Bartoliga. Julius Véran oli sinna ehitanud mingisuguse riidepalakast varjualuse, rasked kivid nurkadel, ja uuris pikksilmaga laitmatut silmapiiri, kus Mauritiuse mägede tipud olid esimest korda pilvedest täiesti vabad ja ranniku valge palistus paistis selgelt kätte.
Olgugi et ma tema seltskonnast sugugi lugu ei pea, jäin ma päris tükiks ajaks kraatriservale ja silmitsesin emasaart. Kunagi varem polnud ta mulle tundunud lähedasem, tuttavlikum, justkui suur silmapiirile asetatud roheluse ja õndsuse parv. Tundsin, kuidas mu süda kõvemini lööma hakkas, ülev vaimustus täitis mu ihu, joovastus, justnagu siis, kui olles tunde kõndinud, märkad korraga ees terendamas paika, kuhu oled teel, kuhu oled peagi pärale jõudmas. Ma vist koguni vehkisin kätega nagu merehädaline, justkui võinuks keegi, mõned sõbralikud silmad, mind näha, justkui oleks mõni laev üle vee meie poole teel.
„Praegu nad ei tule,” märkis Véran. „Nad ootavad mõõna algust pärastlõunal.” Ta seisis minu kõrval, ilme peaaegu sõbralik. Isegi Bartoli, kes oli tavaliselt nii morn, oli lõbusa näoga.
Jätsin nad oma valvepostile ja laskusin alla karantiinimajade suunas. Sedamööda, kuidas ma basaltplokkide vahelisel rajal lõõskava päikese all edasi liikusin, tundsin ma midagi kummalist, justkui tõstaks lootuse sees pead mingi ärevus, tume plekk, värin. Ilmselt see panigi mu südame kiiremini põksuma. Ma ei olnud taibanud. Olin uskunud, et pääsemishetk on lähedal, aga nüüd tantsis mu silme ees pilt Sūryavatīst, justkui tuleleek, justkui mõni miraaž laguuni siledal veel, Sūryavatīst, kes oli sündinud korallrahu ümber mäslevatest lainetest ja keda ma olin alatiseks kaotamas.
Jooksin läbi võseriku, paljajalu teravatel laavakividel, ilma et oleksin valu tundnud ja kaldaservale lähenedes nägin, et seal pole kedagi, pikk silmipimestav rannariba oli tühi. Kõik olid karantiinilaagrist lahkunud, et passida Palissaadide lahes kuunari saabumist. Ainult vana paadimees valvas väikest välihaiglat paadisilla kõrval. Tema ei oodanud kedagi ega midagi. Palavas ruumis lamasid oma armetutel koikudel veebel Nicolas ja härra Tournois, näod palavikust paistes, silmad ainitised, suu lahti, hingamine vaevaline.
Lootsin, et leian rannast Sūryavatī naasmas oma igapäevaselt kalapüügilt. Tuul oli vaibunud, päike pimestas lõpmata sinises taevas. Kõndisin võserikus, otsisin teerada, mida mööda ta tulla tavatses, tema jälgi liival. Siis läksin tagasi randa, justkui võiks ta korraga rifikaarel keset laguuni nähtavale ilmuda. Valguskiirte peegeldus tekitas iiveldust, peapööritust. Kõris nööris. Niipea kui laev Mauritiuselt kohale jõuab, lähevad kõik minema, kaovad vastavalt immigratsiooniameti korraldusele. See on lõpp.
Ma isegi karjusin täiest kõrist nagu tookord lapsed: Sūryavaaaatī! See on maagiline nimi, mis võib kõik peatada, see võib panna lõputult kestma hetke, kui ma nägin tütarlast riffidel justkui vee peal kõndimas.
Linnud tiirlesid Teemantkalju ümber. Punasabatroopikalinnud olid Gabrieli saare urgudest välja lennanud, nad tegid avamere kohal suuri tiire ja aeg-ajalt sukeldusid justkui kivina alla langedes. Tõus oli kiire. Taipasin, et Sūrya ei tule. Lained peksid vastu riffe, paisates õhku kõrgeid vikerkaarevärvilisi sahmakaid. Tõusis tuul, briis, mis õõtsus lainetega samas taktis. Laguuni vesi lõi säbruliseks. Otse kalda lähedal märkasin kiiret varju möödumas, justkui oleks vee all ujunud koer. See oli tazor, barrakuuda, laguuni valitseja. Sūrya teda ei karda, aga vana Mari ütles, et barrakuuda hammustab neid, keda ei tunne.
See oli Jacques, kes mind otsima tuli. Ta oli pannud selga ärasõidu suursündmuse puhuks kohased riided, halli pintsaku, vesti ja lipsu, peas oli tal õlgkaabu ja paljaste varvaste otsa oli ta kiiruga torganud oma mustad kingad. Ta oli ärevil, murelik.
„Tule nüüd, mis asja sa siin teed? On veel väike võimalus, et me pääseme täna minema.”
Kuna ma teda mõistmatult vaatasin, ta peaaegu karjus:
„Sanitaarteenistuse laev on Palissaadide lahes. Peame velskriga läbi rääkima, ta peab meid peale võtma. Nad peavad nägema, et sa pole haige.”
„Aga Suzanne?”
„Ta on juba seal