Karantiin. Jean-Marie Gustave Le Clézio
Kuulen, kuidas ta Jacques’i käest vaikselt küsib: „Kas see on tõsi, mis ta räägib?” Ta tuli koos Jacques’iga Mauritiusele soovist hakata hoolitsema hindudest väljarändajate eest, rajada haigemajasid, järgida Florence Nightingale’i eeskuju, ja korraga kujutleb ta, et siinsamas, saares teises otsas on inimesed, kes on hüljatud, haiged, võib-olla suremas. Aferist Vérani kõnes on kaasakiskuvat, ühteaegu naeruväärset ja kõhedusttekitavat hoogu ning tema silmades vilab kaval ja kuri pilk.
„Ära kuula teda, ta ei tea, mis ta räägib. Ta on hull, ei muud.”
Jacques isegi ei tasandanud häält. Kas Véran kuulis, mis ta ütles? Ta on vait jäänud, tema näost pole võimalik midagi välja lugeda, seal peegeldub üksnes arutu ägedus, sihitu viha. Korraga tormab ta majast välja, sööstab pimedusse. Pimedus on tunginud ka majja. Mulle tundub, et me kaotasime, et miski meie sees liigutas end, andis järele.
Véranil õnnestus kahtlust külvata. Tahtmatult kuulatan öö hääli. Mis siis, kui ta rääkis tõtt? Mis siis, kui šeik Hussein on salaja otsustanud vallutada karantiinilaagri, meid viimseni maha tappa nende nimel, kes on saarel surnud, et viia täide rõhutute kättemaks?
Vaatasin Jacques’i. Lambivalguses on tema nägu pinges, sellel on võõras ilme, mida ma pole varem näinud. Vaatamata kõigele, mis me ütlesime, näib mulle, et kahtlus, hirmu ahvatlus on temagi hinge pugenud. Nägin, kuidas ta kivi tugevasti pihku pigistas, justkui luuraks väljas koertekari.
Täna hommikul tahtis Suzanne palavikust hoolimata minna paadisilla kõrval asuvasse välihaiglasse.
Ta oli öösel tükk aega ärkvel. Ta muretses, oli erutunud. Ta rääkis haigetest, Nicolas’st ja härra Tournois’st, hüljatud hindudest saare teises servas, hoolitsuseta jäetud naistest ja lastest. Tema meelest võiksid nad kolida karantiinilaagrisse. Jacques tegeleks nendega, tema abistaks õena. Valitsus ei saa seda asja niisama jätta, Mauritiuse plantaatorid on sunnitud abinõud tarvitusele võtma, ta on selles kindel. Ta saadab kubernerile raporti. Ta tahaks Florence Nightingale’ile kirjutada. Lõpuks jäi ta meie vahel magama nagu esimesel ööl, kui me Palissaadide külasse saabusime.
Kui me välihaiglasse jõudsime, istus haigevalvesse pandud vana Mari oma tavalisel kohal ukse ees kivil ja mälus beetlilehte. Ta lasi meid sõnagi lausumata sisse. Tema silmadel on kae ja tema tume nägu on rõugearme täis. Seetõttu pole tal seal välihaigla voodites lamavate meeste poolt midagi karta. Ütlesin voodites, kuigi sobivam sõna oleks „koiku”, sedavõrd algelised on need asemed, igivanad õlgmadratsid paari põrandale asetatud lauajupi peal.
Ma ei tundnud Nicolas’d, veebelit, kes oli tulnud Sansibaris Ava pardale, peaaegu äragi. Toona oli tal olnud lihtsalt väike palavik – malaariahoog, oli öelnud kapten Boileau. Mõne päevaga oli see tugeva kehaehituse ja õhetava jumega mees muutunud täiesti jõuetuks, tema jume kollakaks, huuled olid lõhenenud, otsmikule ilmunud hematoom. Tema kõrval lamav härra Tournois, samal päeval pardale tulnud kaupmees, näis paremas seisus. Kui me ruumi astusime, ajas ta end istukile. Tema hääl on kannatamatu, metalse tämbriga. Ta arvab, et sanitaarteenistuse luup on saabunud, et talle tuldi järele.
Jacques’i eitava vastuse peale haarab teda äkkviha, mis Suzanne’i kohutab. Ta ajab end püsti, kõnnib läbi ruumi ukse juurde. Tal on seljas Ava laatsareti avara kaelusega hall öösärk. Ta tuigub paljajalu kivipõrandal. Kõik tema riided põletati enne maabumist.
Kui ta välihaigla uksel seisab, päikesest ja tuulest pimestatud, haarab teda hetkeks mingi hullumeelsushoog.
„Ma hakkan nüüd minema, ma lähen koju, mind oodatakse!” Kus see kodu on? Tuhandete kilomeetrite kaugusel. Nii kaugel, et ta ehk enam ei mäletagi, kus.
Valgus pimestab teda, toob talle silma pisarad, mis voolavad piki nina, mööda põski. Suzanne on lähemale astunud, räägib temaga vaikselt, püüab teda veenda, et ta läheks tagasi majja, tuule eest varju. Aga mees kõnnib talle vähimatki tähelepanu osutamata temast mööda, ta keerutab koha peal ringiratast, nagu otsiks midagi, kõhnad jalad tuulest paisutatud öösärgi alt paljastumas. Seejärel vajub ta istukile, toetades selja vastu ukse kiviplaate. Ta räägib omaette, murdunud, katkendliku häälega, ta räägib oma kodust Tarbes’is, oma naisest, lastest. Suzanne on tema kõrvale istunud, ta proovib meest rahustada, samal ajal kui meie Jacques’iga seda kõike pealt vaatame ega tea, mida teha. Lõpuks ajab Tournois end vana Mari abiga püsti, läheb tagasi oma õlgkotile, justkui oleks see tema ainus pelgupaik.
Me ei rääkinud omavahel. Rinnus pitsitas. Jacques ja Suzanne läksid tagasi karantiinilaagrisse, mina kõndisin nii ruttu kui sain teises suunas. Sel ajal, kui meie ootasime, lobisesime, vaidlesime, mängisime malet või unistasime oma vabastamise päevast, olid inimesed siin, meist vaid paari sammu kaugusel, ja ka saare teises otsas, suremas. Mulle tundub, et ma kuulen vahetpidamata Tournois’ häält, tema sajatusi, segaseid meenutusi. Näen vahetpidamata Nicolas’ ainitist, täiesti selget pilku. Ikka veel kajab mu kõrvus tuhm heli, mille tekitas Mahé lähistel vette visatud noormehe surnukeha, kui see langes peaaegu ebamaiselt sinisesse ookeani. Ja kuulen Boileau’ häält, mis Ava pardal kamandab: mitte kellelegi ei tohi sellest rääkida, mitte mingil juhul ei tohi sellest kellelegi rääkida – ühel heal päeval saab ta veel seetõttu Messageries’ annaalides kuulsaks.
Peaaegu joostes ronin kraatriservani. Istun oma kohale tuulevarju, selg vastu lagunenud majaka seina. Sealt näen ma kõike, Palissaadide lahte, kulide küla, istandusi, pikka liivariba, mis Gabrieli saart Flat Islandi küljes kinni hoiab, ja mere taga Mauritiuse mäetippude otsa kinni jäänud pilvekuplit, mis näib miraažina.
11. juuni
Et Suzanne’i kartusi hajutada, hakkab Jacques vaikselt jutustama. On hiline pärastlõuna, lamame ukse juures maas, suur valge narmassall tekiks. Oleme majas omapäi. John ja Sarah on ilmselt oma lehti formaliiniga pintseldamas, Bartoli ja Aferist Véran passivad kraatritipus, varitsedes kuunari ülimalt ebatõenäolist tulekut.
Ilm on väga mahe, tormituul on vaibunud, selle asemel puhub passaat. Taevas on kaetud õhukese valge looriga. Tunnen enda vastas Suzanne’i ümarat puusa, tunnen tema külje liikumist, kui ta hingab. Niisamuti oli see Hastingsis eelmisel suvel. Olime koos rannas, vaatasime, kuidas libisevad mööda pilved, unistused, mulle tundus, et iial ei suuda miski meid lahutada.
Vaatamata Prantsusmaa-aastatele ja elule Londonis, tööle Saint-Josephi haiglas, räägib Jacques laulvalt, kreooli aktsendiga. Teda kuulates meenub mulle isa hääl. Kui too õhtuti major Williamiga Montparnasse’i korteris vestles, jäin ma tema häält kuulates oma supitaldriku kohale magama. Jacques räägib Médine’ist, Anna majast. See oli nii ammu. Võib-olla on ta selle kõik ajapikku välja mõelnud, nagu härra Tournois oma sonimistes.
„Kui ma tulin Le Tourhis’ pansionaadist jõulude ajal või siis talvel, ma mõtlen juulis-augustis, koju käima, sa ei kujuta ette, milline pidu see oli, leidsin eest oma toa, võisin igal pool suhkruroopõldudel ringi joosta, kuni rohumaadeni, mereni välja. Ma näitan ükskord sulle seda teed. Seal oli üks minuvanune poiss, tema nimi oli Pierre, Pierre Pasteur, ja üks teine, veidi vanem kreooli poiss, Anna rentniku poeg, keda kutsuti Mayociks19, ma ei tea, miks, ma arvan, et ta sai selle nime väiksena, sest ta keksis vahetpidamata ja vidistas nagu linnuke. Tema pärisnimi oli Aziz.
Mäletan, et Anna valduste kõrval olid endise suhkruroovabriku varemed, kõrge tume korsten, müürid võssa kasvanud. Veidi eemal mere ääres seisis lubjatud ahi. Ka seda kõike näitan ma sulle ja Léonile samuti. Kindlasti hakkad sa seda armastama, see on maailma kõige kaunim maastik, põllud on nii rohelised ja ulatuvad nii kaugele, et ei saagi aru, kus need lõpevad, nad sulavad merega kokku. Viimasel aastal kolasime poistega igal pool, jahtisime varemetes turteltuvisid. Ema ei tahtnud, et ma varemetes käiksin, ta kartis, et mõni müürijupp võib variseda. Peitsime end võlvkeldritesse. Need olid paksude seintega, lubjaga kokku liidetud kiviplokkidest, seal oli külm, niiskelt külm nagu koopas, karjusime, et kuulda kaja. Aziz jutustas meile õuduslugusid, ta ütles, et surnuid on võimalik üles äratada, ta ütles, et on olemas kummitusrahvas, ta kutsus neid džinnideks. Või siis läksime mere äärde. Kõndisime mööda kitsast rada kõrgete kivihunnikute vahel, ja korraga olimegi rannal,