Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin
Ta suudles naist ninale. „Naine, anna Surmajale üks musi, ta on mu vend.” Kui neiu püsti tõusis, nägi Sam, et mantel oli ta ainuke kehakate. „Ära ainult mu naist käperdama hakka, Surmaja,” ütles Dareon naerdes. „Aga kui sa tahad kedagi tema õdedest, siis ole lahke. Mul peaks veel raha jätkuma.”
Raha, mille eest oleks saanud meile süüa osta, mõtles Sam, raha, mille eest oleks saanud puid osta, et meister Aemonil soe oleks. „Mis sul küll arus on? Sa ei või abielluda. Sa ütlesid oma tõotuse nagu minagi. Sul võidakse selle eest pea maha lüüa.”
„Me abiellume ainult selleks üheks ööks, Surmaja. Isegi Westerosel ei lööda selle eest pead maha. Kas sa pole siis kordagi käinud Mutilinnas peidetud aardeid otsimas?”
„Ei.” Sam käks näost punaseks. „Mina ei hakkaks…”
„Aga see sinu metslastüdruk? Küllap sa teda paar korda ikka keppisid. Kõik need ööd metsas, koos kaisus sinu mantli all, ära tule mulle rääkima, et sa talle sisse ei keeranud.” Laulja viipas tooli suunas. „Istu maha, Surmaja. Võta üks peeker veini. Võta üks libu. Võta mõlemad.”
Sam ei tahtnud mingit veini. „Sa lubasid, et tuled videviku ajaks tagasi.
Ja tood veini ja süüa.”
„Kas sa nii tolle ebalase tapsidki? Näägutasid ta surnuks?” Dareon naeris. „Sina pole ju mu naine, vaid tema on. Kui sa minu abielu terviseks juua ei taha, siis mine ära.”
„Tule koos minuga,” ütles Sam. „Meister Aemon ärkas üles ja ta tahab nende lohede kohta rohkem teada. Ta räägib veritsevatest tähtedest ja valgetest varjudest ja unenägudest ja… kui me nende lohede kohta rohkem teada saaksime, tooks see talle ehk kergendust. Aita mind.”
„Homme. Mitte minu pulmaööl.” Dareon upitas ennast püsti, võttis oma pruudil käest kinni ja hakkas trepi poole minema, tüdrukut kaasa tirides.
Sam astus talle ette. „Sa tõotasid, Dareon. Sa andsid vande. Sa pead olema minu vend.”
„Westerosel jah. Kas see siin näeb sinu meelest Westerose moodi välja?”
„Meister Aemon – ”
„ – on suremas. Nii ütles see triibuline ravitseja, kelle peale sa kogu meie hõbeda ära raiskasid.” Dareoni huuled olid kokku surutud. „Võta mõni tüdruk või mine ära, Sam. Sa rikud mu pulmad ära.”
„Ma lähen,” ütles Sam, „aga sina tuled minuga kaasa.”
„Ei. Mulle aitab sinust. Mulle aitab sellest mustast.” Dareon rebis mantli oma alasti pruudi õlgadelt ja virutas selle Samile näkku. „Säh. Heida see kalts vanamehele peale, ehk hakkab tal pisut soojem. Mul seda rohkem vaja ei lähe. Mina hakkan varsti sametis ringi käima. Järgmisel aastal kannan ma karusnahku ja söön – ”
Sam lõi teda.
Ta tegi seda ilma mõtlemata. Tema käsi kerkis üles, tõmbus rusikasse ja lajatas lauljale vastu suud. Dareon sajatas ja tema alasti naine kiljatas ja Sam sööstis lauljale peale ja tõukas ta madalale lauale selili. Nad olid peaaegu ühepikkused, kuid Sam kaalus lauljast kaks korda rohkem ja vähemalt seekord oli ta nii vihane, et ei tundnud hirmu. Ta virutas lauljale näkku ja kõhtu ja hakkas siis mõlema käega ta õlgu tümitama. Kui Dareon tal randmetest haaras, äigas Sam talle peaga ja lõi tal huule lõhki. Laulja haare vallandus ja Sam virutas talle vastu nina. Kusagilt kostis mehe naeru ja naise siunamist. Kaklus tundus kuidagi venima hakkavat, nagu oleksid nad kaks merevaigu sees taplevat musta kärbest. Siis tiris keegi Sami laulja rinnalt ära. Sam virutas ka talle ja mingi kõva asi raksatas talle vastu pead.
Järgmiseks avastas ta, et oli väljas ja lendas läbi udu, pea ees. Silmapilgu jooksul nägi ta all mustavat vett. Siis kerkis kanal talle vastu ja lajatas talle näkku.
Sam vajus vee alla nagu kivi, nagu kalju, nagu mägi. Vesi tungis talle silmadesse ja üles ninna, tume ja külm ja soolane. Kui ta üritas appi hüüda, neelas ta veel rohkem vett. Rapsides ja ahmides keeras ta ennast, mullid ninast kerkimas. Uju, käsutas ta ennast, uju. Kui ta silmad lahti tegi, pani soolane vesi need kipitama ja võttis talt nägemise. Ta kerkis hetkeks pinnale, ahmis õhku ja peksis meeleheitlikult ühe käega vett, teisega kanali seina kraabates. Kuid kivid olid siledad ja libedad ja ta ei leidnud sealt tuge. Ta vajus uuesti vee alla.
Sam tundis külmust oma nahal, kui vesi ta riietest läbi imbus. Tema mõõgarihm libises mööda sääri alla ja takerdus tema pahkluude ümber. Ma upun ära, mõtles ta sõgedas kabuhirmus. Ta viskles vees, püüdes tagasi pinnale tõusta, kuid põrkas hoopis näoga vastu kanali põhja. Ma olen näoga alaspidi, mõistis ta, ma upun ära. Miski liikus tema rapsiva käe all – mõni angerjas või kala vonkles ta sõrmede vahelt läbi. Ma ei tohi uppuda. Meister Aemon sureb ilma minuta ära ja Gillyl pole siis kedagi. Ma pean ujuma, ma pean…
Käis kõva plartsatus ja miski haaras temast kinni – kaenalde alt ja rinna ümbert. Angerjas, käis Samil peast läbi, angerjas püüdis mu kinni ja veab mu põhja. Ta avas kisenduseks suu ja neelas veel vett. Olen uppunud, jõudis ta veel mõelda. Oh, jumalad olgu armulised, ma olen uppunud.
Kui ta silmad avas, lamas ta selili ja üks suur mustanahaline suvesaarlane tagus singisuuruste rusikatega talle vastu kõhtu. Jäta järele, sa teed mulle haiget, tahtis Sam karjuda. Sõnade asemel oksendas ta vett ja ahmis õhku. Ta lamas sillutiskividel kanalivee loigus, vettinud ja lõdisev. Suvesaarlane andis talle uuesti rusikaga kõhtu ja tema ninast purskas veel vett. „Jäta järele,” hingeldas Sam. „Ma ei uppunud. Ma ei uppunud.”
„Ei.” Tema päästja kummardus tema kohale, suur ja must ja läbimärg.
„Sa võlgned Xhondole palju sulgi. Vesi rikkus Xhondo uhke mantli ära.”
Sam nägi, et see oli tõsi. Mustanahalise mehe vägevale turjale liibuv sulgedest mantel oli vettinud ja porine. „Ma ei tahtnud…”
„…ujuma minna? Xhondo nägi. Pladistasid liiga palju. Paksud mehed peaks ise pinnal ulpima.” Mees haaras oma suure musta rusikaga Samil vammusest ja tõmbas ta püsti. „Xhondo on „Kaneelituule” tüürimees. Räägib palju keeli, natuke. Xhondo naerab vargsi, kui näeb, kuidas sa seda lauljat tümitad. Ja Xhondo kuuleb.” Mehe näole ilmus lai valgehambuline naeratus. „Xhondo teab neid lohesid.”
JAIME
„Ma lootsin, et sul on sellest vastikust habemest nüüd juba villand. Sellise karvasena näed sa välja nagu Robert.” Jaime õde oli leinarüüst loobunud ja kandis selle asemel nefriitrohelist kleiti, millel olid hõbedasest myri pitsist varrukad. Kaelas rippus tal kuldketi küljes tuvimuna suurune smaragd.
„Robertil oli must habe. Minu oma on kullakarva.”
„Kulla? Või hõbeda?” Cersei kitkus venna lõua alt ühe karva ja tõstis selle kõrgemale. See oli hall. „Sa hakkad jumet kaotama, vend. Sinust on saanud omaenese hale vari, kahvatu sant. Ja nii veretu, kogu aeg valges.”
Kuninganna nipsas karva sõrmede vahelt minema. „Mulle meeldiks rohkem, kui sa kannaksid punast ja kuldset.”
Mulle meeldiksid sina rohkem päikesepaistes, valguselaikudega kaetult, vesi su paljal nahal pärlendamas. Jaime tahtis teda suudelda, ta süles tema magamiskambrisse viia, ta voodisse heita… ta keppis Lanceli ja Osmund Kettleblacki ja Tolapoisiga… „Ma võin sinuga kaupa teha. Vabasta mind sellest kohustusest ja mu habemenuga kuulab su käsku.”
Cersei surus huuled kokku. Ta oli joonud kuuma vürtsiveini ja ta lõhnas muskaadi järele. „Sul jätkub jultumust minuga kaubelda? Ma ei pea vist sulle meenutama, et sa oled andnud kuulekusvande.”
„Ma olen vandunud kaitsta kuningat. Minu koht on tema kõrval.”
„Sinu koht on seal, kuhu iganes ta su saadab.”
„Tommen paneb oma pitseri kõigile ürikutele, mis sa talle ette annad. See on sinu tegu ja rumal pealegi. Miks sa Daveni Lääne Kaitsjaks nimetasid, kui sul temasse usku pole?”
Cersei