Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla. Jo Nesbø
seda ma ei teagi. See kadus ära, kui lumi sulas.”
Lise ohkas. „Me peame varsti midagi su ülilennuka fantaasia suhtes ette võtma, Bulle. Võib-olla saab doktor Proktor leiutada midagi, mis neid ettekujutusi leevendab.”
Bulle pilgutas lume ripsmete vahelt välja ja haaras Lisel käest. „Tule!”
„Bulle…”
„Tule,” ütles Bulle ja tõmbas jopil luku eest kinni.
„Meil on tund pooleli!”
Aga seda Bulle ei kuulnud. Ta oli juba sügavasse lumme sumbanud ja nüüd lasi järsul kallakul kõhuli liugu jääga kaetud oja poole.
„Bulle!” ütles Lise ja sumas järele. „Me ei tohi sinna minna!”
Bulle, kes oli juba jalule saanud, osutas võidukalt millelegi lumel.
„Mis see on?” küsis Lise ja tuli lähemale.
„Jäljed,” vastas Bulle. „Jalajäljed.”
Lise vaatas alla ja nägi lumel tõepoolest üsna sügavaid jalajälgi. Need suundusid jää peale, mis oli kaetud väga õhukese lumekihiga.
„Keegi on üle oja läinud,” sõnas Lise. „Mis siis?”
„Aga vaata neid jälgi,” lausus Bulle. „Need ei kuulu ju loomale. Nõus?”
Lise mõtles kõigile loomajälgedele, mida nad olid looduslootundides näinud. Käpad, küünised, linnujalad. Need ei sarnanenud ühegagi neist. Seejärel ta noogutas nõusoleku märgiks.
„Ja need ei ole ka kingade ega saabaste jäljed,” ütles Bulle. „Müstiline…”
Ta järgnes tatsates jälgedele jää peale.
„Oota!” ütles Lise. „Mõtle, kui jää ei…”
Aga Bulle ei kuulanud. Ja kui ta oli kindlalt üle jää jõudnud, pööras ta ringi: „Tuled ka või mis?”
„Isegi kui jää sind kannab, võib juhtuda, et see on minu jaoks liiga õhuke,” sosistas Lise ning kartis, et proua Strobe võib neid koolihoovist märgata.
„Ah?” hüüdis Bulle.
Lise osutas jääle.
Bulle näitas vastuseks näpuga oma pead. „Kasuta oma maapähkliaju! Vaata jälgi! See, kes siit üle on läinud, on suurem kui sina ja mina kokku!”
Lise vihkas seda, kui Bulle rääkis, nagu ta oleks targem kui Lise. Siis trampis ta paar korda vihaselt lumel. Mõtles, mida ütleks komandandipapa – või veel hullem, komandandi-mamma –, kui Lise tuleks koju märkusega proua Strobelt. Ja ta tundis, et seda ta küll ei tahaks. Ning seejärel kõndis ta üle jää. Sest nii juba kord on, kui sulle on osaks saanud õnnetus olla juhuslikult Bulle-taolise poisi parim sõber.
Jäljed läksid suure ringiga läbi Sarapuumetsa, mis tegelikult kujutas endast vaid tagasihoidlikku ja ilusat puudesalu, üle Sarapuusilla, tagasi koolihoovi ja trepist üles võimlasse. Nad avasid ukse ja läksid sisse.
„Vaata,” ütles Bulle ja osutas põrandal olevatele märgadele jälgedele. Aga jäljed muutusid aina vähem märgatavaks, kui nad kõndisid läbi koridori, garderoobi ja jäid lõpuks tühja võimlasse seisma, vaadates viimaseid jäljeriismeid, enne kui need täiesti ära kadusid.
„Selle jalad on kuivaks saanud,” sõnas Bulle ja nuhutas õhku.
„Mille?” küsis Lise ja vaatas kooliorkestri lippu, mis toetus võimlemismattide ja vana kitse taga vastu seina. Siin nad harjutasidki, kooliorkester, kus nii tema kui ka Bulle pilli mängisid. Lipp oli sinine ja orkestri nimi oli sinna kollasega peale tikitud: DØLGENI KOLIORKESTER. Bulle hakkas tagasi väljapääsu poole kõndima ja Lise sööstis talle järele. Sest kuigi ta oli tark ja julge tüdruk, kes üldse ei uskunud kummitusi, koletisi ja muid selliseid asju („hah! millised kümneaastased nagu üldse selliseid asju usuvad,” mõtles ta), ei tahtnud ta uuesti üksi jääda. Sest seal oli midagi, mis oli pannud karvad ta kaelal püsti tõusma, midagi, mis oli valesti, ja see oli tekitanud talle tunde, justkui oleks ta mingis unenäos.
Koolihoovis seisis direktor lumehange ees ja küsis valjul häälel, kas keegi oskaks talle rääkida, kes oli härra Galvaniuse püksitagumiku tooli külge õmmelnud. Bulle ja Lise seisid võimlasse viiva trepi kõige ülemisel astmel ja nägid, kuidas lapsed hirmunud pilke heitsid; esiteks direktorile ja siis Trulsile ja Trymile, kes seisid õlg õla kõrval, käed rinnale ristatud ja vaatasid hoiatavalt teistele otsa.
„Keegi ei julge kunagi Trulsi ja Trymi peale keelt kanda,” sõnas Lise.
„Proua Strobel on ehk õigus,” lausus Bulle. „Enamik inimesi tahab lihtsalt rahu ja vaikust ja tegeleda oma asjadega, ilma et teised neid seejuures väga palju kiusaks.”
Samal hetkel helises koolikell tundi. Või siis tunnist välja. See päev tõotas igatahes tulla väga imelik, nentis Lise.
Ja veel imelikumaks läksid asjad viimase koolitunni keskel. Sest just siis taipas Lise, mis valesti oli. See tabas ta pead nagu Trulsi ja Trymi visatud lumepall. Kooliorkestri lipp! Lipp, millele oli kollasega tikitud nimi ja mida ta oli sada korda näinud. DØLGENI KOOLIORKESTER. Aga sellel lipul, mida ta võimlas näinud oli, seisis DØLGENI KOLIORKESTER. Üks O oli vahelt ära jäänud. Lise tundis, kuidas ta sisemus läks jääkülmaks. Kuidas see võimalik oli?
Kell oli tunni lõpetanud ja Lise oli tõmmanud Bulle endaga kaasa tühja võimlasse, kus nad seisid ja vaatasid vana orkestrilippu. Bulle veeris tähthaaval: „D-Ø-L-G-E-N-I-K-O-O-L-I-O-R-K-E-S-T-E-R.”
„Aga enne oli seal üks O-täht puudu!” sõnas segaduses Lise. „Ausõna!”
Bulle sättis näpuotsad vastamisi ja keeras end Lise poole: „Võib-olla leiutab doktor Proktor sulle midagi, mis leevendab neid ettekujutusi, kallike.”
„Ma ei kujuta endale mingeid asju ette!” hüüdis Lise meeleheitlikult.
Bulle patsutas talle sõbralikult seljale. „Jama kõik. Kas sa tead, mis on sinu ja minu erinevus, Lise?”
„Ei. Või siis jah. Peamiselt kõik.”
„Erinevus, Lise, on selles, et mina kui su sõber usun alati pimesi kõike, mida sa räägid.”
„See,” vastas Lise, „on sellepärast, et erinevus sinu ja minu vahel on see, et ma räägin alati tõtt.”
Bulle vaatas mõtlikult lippu. „Ma usun, et nüüd on vist aeg otsida meie sõprade käest nõu.”
„Meil ei ole sõpru, Bulle. Peale üksteise on meil veel vaid üks sõber!”
„Kõlab nagu terve kari sõpru, kui sa minu käest küsid,” sõnas Bulle ja hakkas vilistama „Vana jäägrimarsi” esimest häält. Ja siis ei suutnud Lise vastu panna; ta läks kaasa ja vilistas klarneti osa.
Ja „Vana jäägrimarsi” helide saatel marssisid nad koolist Kanonveienile, mööda punasest majast, kus elas Lise, mööda kollasest majast otse üle tee, kus elas Bulle, ja edasi veidra, sinise ja viltuse maja juurde, mis asus tänava lõpus, peaaegu peidetud lumehangede alla, kus elas nende ainus sõber. Nad sumasid läbi lume, mööda raagus pirnipuust ja koputasid uksele, kuna uksekell oli endiselt rivist väljas.
„Doktor Proktor!” hüüdis Bulle. „Tee lahti!”
Teine peatükk
Tasakaalukingad ja kuukameeleonid
Aga keegi ei tulnud doktor Proktori maja ust avama.
„Kus ta olla võib?” pomises Bulle ja kiikas postipilust sisse.
„Seal,” vastas Lise.
„Kus?” küsis Bulle.
„Seal ülal.”
Bulle