Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla. Jo Nesbø

      „Hmm,” mühatas Madsen, kui vaikus oli võimla peale langenud. Ta mõtles järele, mis sõnad suudaksid kõige paremini kirjeldada seda, mida ta just kuulnud oli. Sest see ei olnudki nii halb. Mõned ebakõlad olid seal loomulikult olnud; närviline klarnet, mis oli pisut falsetti lõiganud, mõningad vead metsasarvedel, mööda löönud basstrumm ja võib-olla üks puuksatus ühelt puhkpillimängijalt, kes oli liiga kõvasti pingutanud. Aga kokkuvõttes: hea. Tegelikult isegi väga hea.

      Madsen köhatas, samal ajal kui orkester teda põnevusega vaatas.

      „Siiamaani mitte kõige hullem,” sõnas ta.

      Madsenile ei meeldinud liialdada. Seepärast ta ütles „mitte kõige hullem”. Aga kui ta järele mõtles, oli „mitte kõige hullem” vähe öeldud. Seejärel köhatas ta uuesti:

      „Siiamaani üldsemitte kõige hullem.”

      Sest fakt oli, et Dølgeni Kooliorkester oli teinud suuri edusamme pärast suvel Stampeslettas aset leidnud fopaad. Madsen märkas – esimest korda oma orkestrijuhikarjääri jooksul – õrna lootuskiirt. Ja see pani teda tundma midagi, mida ta kunagi varem tundnud polnud; ta oli liigutatud. Jah, tema silmad läksid päikeseprillide taga suisa pisut märjaks. Ta kohendas prille, et nende tagant kindlasti midagi näha poleks.

      „Üks kord veel,” ütles Madsen ja tundis, et oleks pidanud enne köhatama.

      Ja Dølgeni Kooliorkester mängis ühe korra veel. Ja siis veel ühe korra. Ja see kõlas aina paremini ja paremini.

      „Võtame selle üks kord veel, enne kui pausile lähme,” sõnas Madsen.

      Ta tõstis taktikepi. Aga langetas selle taas, enne kui hakkas numbreid lugema.

      „Kuhu teie lähete, Truls ja Trym?”

      Truls ja Trym olid oma väikesed trummid kokku pakkinud, tõmmanud kinni lukud oma puhvis sulejopedel, millega nad nägid välja nagu Michelini mehikesed, ja olid nüüd teel välisukse poole.

      „Koju Tenoreseni poolt hääletama,” vastas Truls. „Telefoniliinid suletakse poole tunni pärast.”

      „Proov pole veel läbi,” sõnas Madsen.

      „Ei huvita,” vastas Truls. „Me lahkume.”

      „L-lahkute?” Madsen kohendas mitu korda oma prille, aga ta ei näinud ega kuulnud valesti. Need kaks loodrit olid lihtsalt otsustanud tema orkestrist lahkuda!

      „Te ei saa nüüd lahkuda,” hüüdis Lise. „Mitte nüüd, mil me lõpuks hakkame kõlama nagu üks tõeline kooliorkester.”

      „Ära irise, Puuksu-Lise,” vastas Truls. „Orkester on nõme.”

      „Täiega nõme,” ütles Trym ja avas välisukse.

      „Oodake!” hüüdis Madsen. „Mis te siis nüüd tegema hakkate?”

      „Me hakkame kooris laulma.”

      „Kooris?” Madsen ei uskunud oma suurepärase kuulmisega kõrvu. „Kes tahaks kooris laulda, kui saab orkestris mängida?”

      „Meie,” vastas Truls. „Ja nemad.”

      Ta osutas Beatrize’i ja tolle kahe sõbranna poole, kes pakkisid oma pille kokku.

      „Ja nemad,” sõnas Trym ja osutas kõigi kolme metsasarvemängija poole, kes metsasarvekottidel lukke kinni tõmbasid.

      „Mis toimub?” hüüdis Madsen ja lõi taktikepiga noodipuldi pihta. Aga sellest polnud kasu. Hoopis vastupidi, aina enam lapsi pakkis oma pillid kokku.

      „Mäss!” hüüdis Bulle ja hüppas toolile püsti.

      Aga tundus, et keegi ei kuulanud teda. Nad marssisid välja ja Beatrize lahkus viimasena, näitas Bullele keelt ja lõi ukse enda järel pauguga kinni.

      Kui vaikus taas võimla peale langes, vaatas Lise ringi. Kohale olid jäänud peale tema enda, Bulle ja Madseni veel tuubat mängiv Janne, tüdruk, kes kunagi kellegagi ei rääkinud ja kelle prilliklaase kattis plaaster, sest ta oli lumepimedaks jäänud nagu alati jaanuarikuus.

      Madsen seisis nende ees, käed ripakil ja alahuul värisemas. Sedamoodi seisis ta kaua, täiesti liikumatult, kuniks alahuul värisemise lõpetas. Siis kohendas ta prille, tõstis taktikepi ja suunas pilgu kolmele allesjäänud moosekandile:

      „Valmis olla „Üsna vanaks jäägrimarsiks”. Neli, kolm, kaks, üks…”

      Kui Lise koju jõudis, võttis ta saapad jalast ja pani kappi.

      Ta läks elutuppa. Üle ema ja isa tugitoolide seljatugede nägi ta teleriekraani, kus Tenoresen seisis, süli lilli täis, ja säras ning naeratas kõigile.

      „Hei, kuidas läheb?” küsis Lise.

      „Tenoresen ja Fanni Voisis võitsid just!” naeris isa õnnelikult. „Kas sa ei olegi rõõmus?”

      „Tere, sõbrake,” ütles ema, ilma et oleks end ringi keeranud. „Külmkapiš on õhtusöök valmiš.”

      „Kooliorkestris otsustasid kõik hoopis kooris laulma hakata ja…”

      „Tss!” ütles ema. „Tenoresen hakkab uuesti dirigeerima.”

      Tema ja isa kallutasid end tugitoolides telerile lähemale.

      Lise ohkas ja läks kööki ja lohutas end ühega kahest külmast juustuvõileivast. Ta kuulis, kuidas ema ja isa elutoas kaasa laulsid:

      Kui Lise oli piima ära joonud ja hambad pesnud, läks ta uuesti vanemate juurde. „Laululahing” oli läbi saanud ja teleris rääkis uudisteankur, et Hallvard Tenoresen tahab rahvaga rääkida pärast uudiseid eetrisse minevas pikemas võiduintervjuus.

      „Head ööd,” ütles Lise ja kallistas ema ja isa.

      „Ma unustasin öelda,” sõnas ema. „Üleeilsel lastevanemate koosolekul ütles proua Strobe, et sa võiksid tunnis pisut rohkem kätt tõsta, sest sa tead ju alati õigeid vastuseid.”

      „Hästi,” ütles Lise ega jaksanud seletada, et tavaliselt vastab Bulle enne, kui tema jõuab käe tõsta. Ja et vastustel pole tavaliselt küsimusega midagi pistmist.

      „Me tutvusime muide ka uue kunsti- ja käsitööõpetajaga,” ütles isa. „Härra Galvanius, eks ole?”

      „Mulle tundus ta natuke jube,” ütles ema ja väristas õlgu. „Kas sa ei tundnud, et ta käsi oli kuidagi limane, kui me tal kätt surusime?