Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla. Jo Nesbø
„Sellisel juhul on aeg pisut uurimistööd teha. Ja koht, kust alustada, kui me tegeleme selliste elukatega, on loomulikult LKOSTES”
Lise noogutas. LKOSTES „LOOMAD, KELLE OLEMASOLUST SA TEADA EI SOOVI”. See oli raamatu pealkiri, mida ta polnud kunagi näinud, aga mille kohta Bulle väitis, et selles on üle kuuesaja lehekülje ja nendest enamiku oli kirjutanud ta vanaisa.
Pärast kooli jooksid Bulle ja Lise Kanonveienile.
„Raamat on minu toas,” ütles Bulle ja pööras end ringi, kui Lise trepile seisma jäi.
Lisele jõudis pärale, et ta polnud kunagi Bulle juures käinud, hoolimata sellest et nad elasid vastasmajades.
„Tule juba,” sosistas Bulle.
Kõhklevalt astus Lise esikusse. Ta arvas, et Bulle sosistas seepärast, et tal ei tohtinud tegelikult külalisi käia, ja kuigi Lise polnud kunagi küsinud, ütles seda talle sisetunne. Seepärast ta kunagi küsinud polnudki. Ta polnud ka tahtnud siia tulla. Bulle ema ja õde olid kõvasti üle keskmise jubedad. Lise vaatas ringi ja hingas sügavalt sisse. Kõik kodud lõhnasid millegi järele. Kõik peale tema enda kodu. Aga nii on see vist kõigil, mõtles ta, et ei tunta oma kodu lõhna. Ja Bulle kodus lõhnas… jah, mille järele siin tegelikult lõhnas? Sigarettide ja parfüümi, võib-olla? Siin ei lõhnanud igatahes nii, nagu Bulle lõhnas, ta ei lõhnanudki eriti, lihtsalt veidike Bulle järele.
Lise võttis saapad jalast ja hiilis Bulle järel majja. Ta nägi korraks elutuba, telerit, diivanit ja selle kohal suurt pilti emast ja õest. Seejärel sööstis ta Bulle järel trepist üles. Ta tuiskas otse Bulle tuppa. Seinad olid helesinised ja nendel rippusid pildid kõikidest superkangelastest, keda ta teadis, ja veel mõnedest, keda ta ei teadnud. Laest rippus nööriga purilennukimudel. Bulle viskus voodile ja hakkas lehitsema raamatut, millel olid pruunid kulunud nahast kaaned ja mis oli peaaegu sama suur kui ta ise.
Lise heitis tema kõrvale.
„Vaatame järele,” sõnas Bulle. „Sokivaras.”
Ta lehitses mööda loomadest, kelle nimed algasid M-i ja N-i ja O-ga ja Lise nägi, kuidas mööda vilksasid kirjeldused ja joonistused loomadest, kelle olemasolust ta raudselt teada ei soovinud. Jah, kui nüüd tõele au anda, siis ta polnud ka täiesti kindel, kas need ikka kõik olemas olid. Kui selle kirjutas tõepoolest Bulle vanaisa, võis juhtuda, et ta sarnanes pisut oma pojapojaga ja ei võtnud tõtt väga tõsiselt, kui see piisavalt naljakas polnud.
Nad olid jõudnud K-tähe juurde. Täpsemalt KURENEELAJA juurde – see oli telliskivimaja meenutav loom, kelle suu oli kui korsten, et kurgi enda juurde meelitada.
„Siin ei seisa kõnevigade kohta midagi,” lausus Bulle. „Proovime SOKIVARAST.”
Aga ka SOKIVARGA kohta polnud midagi kirjas.
„Hmm,” sõnas Bulle. „See valmistas küll pettumuse.” Seejärel lõi ta nägu särama. „Teisest küljest, kui see elukas pole loom, kelle olemasolust sa teada ei soovi, ei saa ta ju eriti ohtlik olla.” Ta hakkas raamatut kinni panema.
„Oota,” ütles Lise. „Doktor Proktor ütles midagi veel. Ta ei öelnud tervet nime, aga esimene silp oli KUU…” Ta mõtles nii kõvasti, et juuksed läksid krussi. „KUUKAM! Ta ütles KUUKAM.”
Bulle lehitses.
„Siin on juttu KÜHVELROTTIDEST,” lausus ta. „Ja KOLJATSIPELGATEST. Aga KUUKAMI kohta pole sõnagi.”
„Vaata seda,” ütles Lise ja osutas koljatsipelgate ja kühvelrottide vahel olevale artiklile.
Bulle luges tähthaaval pikka sõna: „K-u-u-k-a-m-e-e-l-e-o-n.”
Lise luges kõva häälega ja tundis, kuidas krussis juuksed järsku sirgeks läksid: „Kameleonus Lunaris. Asukoht: Kuu peal (ja loodetavasti ainult seal). Söövad: kõike, millel on liha luudel, kõige meelsamini inimesi. Ja eriti vahvliteks tehtuna. Joovad: verd ja värskelt tõmmanud teed. Välimus: kahjuks puuduvad selle hirmsa eluka kohta kirjeldused, pildid ja illustratsioonid. Sest nendele, kes kuukameeleoni nägid, jäi see tõenäoliselt elu viimaseks vaatepildiks. Aga kuukameeleoni lähenemist ennustavad pehmed, lohisevad helid, mis meenutavad sokke puitpõrandal, ja…”
„Tss!” pahvatas Bulle.
Nad kuulatasid. Ja kuulsid. Ukse taga lähenes miski. Pehme lohisev heli, mis…
„Voodi alla!” sosistas Bulle.
Lise tegi nii kiiresti, kui sai, ja samal ajal kui ta voodi alla puges, kuulis ta, kuidas uks lahti tõmmati. Ja vihast häält: „Ma olen näljane!”
Lise hoidis hinge kinni. Siis kuulis ta, kuidas Bulle ütles: „Ma teen kõigepealt kodused ülesanded ära ja siis hakkan õhtusööki tegema.”
Ja seejärel turtsuvat vastust: „Kodused ülesanded? Kas tead, kuidas läheb neil, kes liiga palju koduseid ülesandeid teevad? Nad saavad neid veel rohkem!”
„Ma tulen varsti, ema. Mine ja heida nüüd uuesti pikali.”
„Ja ei mingeid täppe täna kartulitel või ma ei luba sul sünnipäevaks külalisi kutsuda.”
„Mul ei tohigi kunagi sünnipäeval külalised käia.”
„Whatever.”
Uks läks pauguga kinni.
Lise ootas ja ootas, kuni oli kindel, et emamonster enam tagasi ei tule. Siis roomas ta voodi alt välja. Bulle lamas voodil, nina endiselt raamatus. „Noh?” küsis Lise.
„See ei kõla just eriti hästi,” ütles Bulle, ilma et oleks raamatult pilku tõstnud. Ta nägi tõsine välja, tõsisem, kui Lise teda kunagi näinud oli, tõsisem kui surnuaed. Ei, mitte üks, vaid kaks surnuaeda.
„Ma kuulsin,” ütles Lise. „Sa ei tohi sünnipäevaks külalisi kutsuda.”
„Ma ei räägigi sünnipäevakülalistest,” vastas Bulle ja osutas raamatule. „Küsimus on, kas keegi saab veel üldse oma sünnipäeva tähistada. Ja ka jõule, kui asjad juba nii kaugel on.”
„Jõu… jõulud jäävad ära?” kordas Lise ja kuulis oma hääles pisitillukest värinat. Sest isegi kui Bulle sageli lollitas, jõuluõhtuga ta ei lollitanud. Hoolimata kõigest.
„Mi… mida sa öelda tahad?”
„Ma tahan öelda, et me seisame maailma lõpu veerel,” vastas Bulle.
Seitsmes peatükk
Maailma lõpp
Lise ja Bulle leidsid doktor Proktori sinise maja keldris asuvast töökojast. Seal ta seisis ja tagus haamriga tasakaalukingade taldu. Tema nägu lõi särama, kui lapsi märkas.
„Tulge!” ütles doktor, lükkas ujumisprillid otsmikule ja läks nende ees vannituppa. Ja seal asetas ta kingad ettevaatlikult üle toa tõmmatud pesunöörile. Esmalt ühe ja siis teise. Ja tõepoolest: kingad jäid nöörile seisma.
„Fantastiline!” hüüdis Bulle, nii õnnelikult ja erutatult, et Lise pidi kaks korda köhatama, enne kui Bullele meenus, miks nad sinna tulnud olid, ja tema nägu omandas jälle tõsise ilme, mis sobis olukorra tõsidusega.
„Me lugesime kuukameeleoni kohta,” ütles Lise.
Doktor Proktor vaatas neile hirmunult otsa. „Kas te lugesite kuu… kuu…?”
„Ja me saame väga hästi aru, et sa ei tahtnud meile sellest rääkida,” vastas Lise. „See pole just midagi lastele.”
„Aga kustkohast te küll selle kohta lugesite?”
„Raamatust „LOOMAD, KELLE OLEMASOLUST SA TEADA EI SOOVI”,” vastas Bulle. „Lehekülg kolmsada viisteist.”
Doktor Proktor vajus toolile: „Aga kuukameeleon on lihtsalt üks kuulujutt. Ma kuulsin seda, kui Pariisis õppisin; tondijutt aastast 1968, kui esimene kuurakett maale tagasi pöördus. Käis kõlakas, et see oli midagi kaasa toonud.