Kuidas lapsi sööma saada. Matk maitsete maailma. Ann Fernholm
lapsele kahju. Kas ta võiks tõesti süüa tavalist poevõid, kus on sool sees? Ükspäev segasin ma talle ikkagi kokku hakklihakastme, sest tahtsin tavalise kodutoiduga katsetada. Keegi oli öelnud, et mõnele lapsele meeldivad pisut vürtsikamad toidud, nii et lisasin hulka ka pisut küüslauku ja punet. Mu tütar sülitas ja puristas. Tegime mõne päeva pärast uue katse, reaktsioon oli sama ja toit lendas prügikasti.
Tagantjärele saan aru, et ma tegin kõik vead, mida vanem oma beebit sööma õpetades üldse teha saab.
See raamat on kõikidele värsketele lapsevanematele. Ma tahan anda teile edasi need teadmised ja vaatenurgad, mida mul endal ei olnud, aga millega ma oleksin nii väga tahtnud kursis olla. Lapsed peavad õppima sööma toitvat toitu, mida nende organism vajab. Ühegi põlvkonna lapsed pole olnud nii ülekaalulised kui tänapäeva lapsed ja üks põhjus on kogu see rämpstoit, mis nii paljudele meeldib. Lapsevanemana on imelihtne jääda maiustuste lõksu. Osa lapsi ei söögi hommikust, kui jogurtis ja helvestes ei ole kuhjaga suhkrut.
Selleks et teie laps hakkaks edaspidi sööma aedvilja, kala ja omletti, peate hakkama treenima ta maitsepungi – ja ka eri konsistentside tunnet suus – juba esimesel eluaastal. Peate koos lapsega suunduma põnevale teekonnale ja uurima ka muud toitu peale magusa ja pehme. Nimelt on õige varsti juba märksa raskem uusi maitseid tutvustada. Kaheaastasena jõuab enamik lapsi väga toitu valivasse staadiumisse – teadlased nimetavad seda neofoobiaks. Lapsed suhtuvad siis kahtlustavalt kõigesse, mida nad ei ole harjunud sööma. Hiljem pöördume neofoobia ja maitsetreeningu juurde tagasi, ent kõigepealt lükkame ümber müüdi, et lapsel on juba sünnihetkest kindlad maitse-eelistused kaasa antud. Rootsi restoranide „lastemenüü“ illustreerib kõnekalt müüti meie kultuuri laste maitsest. Lastele peavad meeldima hamburgerid, lihapallid kartulipüreega, pasta hakklihakastmega ja pannkoogid. Magustoiduks peavad nad armastama jäätist.
Aga astugem sammukese tagasi. Kust need mõjutused pärinevad? Muu hulgas Ameerikast ja Itaaliast, aga ka suhkrutööstusest. Kui meie kultuurile oleks mõju avaldanud hoopis Lähis-Ida, siis oleks lastemenüüs ehk hoopis kurkumiga maitsestatud lambapeasupp. Selline on nimelt Afganistani teismelise lemmikroog. Nüüd saate tuttavaks Razeq Boustaniga. Ta on just jõudnud täisikka ja lapsepõlve maitserännakud selja taha jätnud. Tema näitel saame aimu sellest, milline maitsete spekter võib inimesel välja areneda, kui talle pakutakse hoopis teistsugust avastusretke maitsete maailma kui see, mis on praegu levinud Rootsis. Razeq ei ole näiteks siiani õppinud magusast lugu pidama.
2. PEATÜKK
Laste maitse-eelistused olenevad kultuurist
19aastane Razeq Boustani praeb pliidil suures potis õlis hakitud sibulat. Siis valab ta peale vee ning pistab sellesse ühe lambapea ja kümmekond lambakeelt. Nüüd maitsestab ta segu suure kuhja kurkumiga. „Väga maitsev – ja sisaldab palju valku.“ Ta tegeleb taekwondo’ga ja ihkab jõuda tippu, seetõttu on talle väga tähtis, mida ta sööb.
Kurkum on üks põllutaimedest, mida ta perekond kasvatas, kui ta lapsena Afganistanis elas. Ta elas ühes mägikülas, majast avanes avar vaade. Peeti lambaid ja kanu ning kasvatati sibulat, küüslauku, lillkapsast, baklažaani, kartulit, paprikat, tomatit, peterselli – ja kurkumit. Poest osteti riisi ja jahu, aga see oligi peaaegu kõik. Kui küsin suhkru ja maiustuste kohta, vastab Razeq: „Võta arvesse, et me elasime vaeselt.“
Perekond pidi hakkama saama selle toiduga, mida nende väike põllulapp andis. Razeqile tunduvad Rootsi aiad väga huvitavad. Seal on puid, mis on lihtsalt puud. Afganistanis kandsid peaaegu kõik puud vilja. Aedades kasvas õunu, virsikuid, mangot, arbuuse, viinamarju ja datleid. Ereda päikese käes andsid viljapuud imemaitsvat saaki. Selliseid puuvilju Rootsist ei leia.
Kevadel ja suvel on Afganistanis palju värsket toitu, õhus heljuvad valmivate viljade sulnid aroomid. Talvel oli valik kesisem. Lambad sõid end suve jooksul korralikult priskeks ja sügisel tapeti üks või kaks lammast. Liha riputati talveks kuivama. Aedviljad hapendati ja pandi suurtesse klaaspurkidesse, mida hoiti jahedas. Ja saia söödi palju. Igal hommikul küpsetas Razeqi ema suurel praepannil õhukese saiapätsi.
Razeq põgenes Afganistanist sõja jalust 15aastasena. Isa ja õde olid haiguse tagajärjel surnud ja pärast seda otsustas ema, et poiss peab jõudma Rootsi. Teekond viis läbi Iraani ja Türgi, reis kestis tervelt kuus kuud. Nüüd elab Razeq perekond Söderbergi juures ühes Stockholmi lopsakalt rohelises eeslinnas. Pärast nelja Rootsis veedetud aastat tunneb ta ennast nagu kodus. Paljud asjad on Rootsis väga hästi, näiteks see, et kõikidel lastel on võimalik koolis käia.
Küll aga leiab Razeq, et Rootsis ei pühendata toidule piisavalt aega. Riisi keedetakse põhimõtteliselt alati palja veega ja see saab 20 minutiga valmis. Mõnes mõttes on see arusaadav: kõik käivad tööl ja aega on vähe. Afganistanis on enamasti ainult ühel pereliikmel töö; ülejäänutel on aega, et vürtse jahvatada, aedvilju hakkida ja mulisevate pottide juures valvata. Razeqi maailmas saab riisi valmistada vähemalt kuuel moel. Aega läheb küll üle tunni, aga toit saab palju maitsvam. Ta näitab pilti ühest enda valmistatud pidusöögist. Laual on mitu uhkelt kaunistatud riisirooga. Üks neist on kurkumist kuldkollane.
Kui küsin Razeqilt, kas talle on Rootsis elades saiakesed ja koogid meeldima hakanud, on vastus ei. Pereisa Pål Söderberg pistab vahele, et Razeq ei söö selliseid asju. Lapsena sai ta kokakoolat vaid paaril korral, aga nüüd ei joo ta seda enam kunagi. Maiustused ei ole õieti kunagi tema ellu kuulunud. Lambaliha ta aga armastab.
Liha hakkab nüüd pliidil keeva lambapea küljest lahti lööma. Lambapea üks silm vahib mulle lõhnavast potist ainiti otsa. Valge kera on nüüdseks üsna sisse langenud. Razeqile silmad ei maitse. Ajus on üks väga hea tükk, ent koljut on raske katki saada ja enamasti jätab ta ka selle sisu söömata. Lambapead kasutatakse peamiselt maitsestamiseks ja supile toiteväärtuse lisamiseks.
Ta rebib ühe pita saia katki ja asetab tükid taldriku põhja. Siis valab ta peale kollase puljongi. Sai tõmbub pehmeks ja omandab lambaliha, kurkumi ja sibula täidlase maitse. Juba lapsena sõi Razeq lambapeasuppi, aga liha talle ei antud. Alla 14aastased lapsed pidavat lambapead või lambakeelt süües hakkama õudusunenägusid nägema. Esimest korda maitses Razeq seega lambapea liha alles 15aastasena Iraanis, põgenemisteel Rootsi.
Kui supp saab taldrikust otsa, võtab Razeq potist ühe lambakeele. Ta tõmbab selle kiud lahti, pistab need pita sisse ja lisab soola. Kui istuksime trendikas restoranis, oleks roa nimeks pandud ilmselt „rebitud lambakeel“.
Aga mis oli lapsena tema lemmiktoit? Lihapallid igatahes mitte. Perekond Söderbergil on kaks poega, viis ja seitse aastat vanad. Nemad söövad heameelega lihapalle, aga Razeq ei ole kunagi õppinud sellist toitu hindama. Tal on perega kokkulepe: nemad ei pea aitama tal lambapeasuppi teha ja tema ei pea sööma lihapalle. Lapsena meeldis Razeqile lillkapsas ja riis. Lillkapsast praeti õlis koos sibulaga. Loomulikult sõi ta ka lambaliha. Mõnikord sai ta ka midagi sellist, mis meenutab Rootsi pannkooke.
Razeq tunneb puudust oma emast, kes elab ikka veel Afganistanis, tema toidust aga mitte eriti. Ta oskab seda ise valmistada. Pål räägib, et Razeq ei tee iial toitu retsepti järgi ega kasuta kokaraamatuid. Toiduvalmistamine on tal lihtsalt veres. Kui ta igatseb oma lapsepõlvetoitude järele, sõidab ta metrooga paar peatusevahet Skärholmeni linnaossa. Seal müüakse vajalikku toorainet: lambaliha, keelt, maksa, lillkapsast, baklažaani, sibulat, okrat (roheline piklik vili), kurkumit, paprikapulbrit, pitat ja palju muud. Peaaegu kõike, mida ta Afganistanis sõi, on Skärholmenis saada – peale päikeses küpsenud puuviljade ja marjade. Neid ei ole võimalik pika maa taha vedada.
Kui istume perekond Söderbergi köögis ja ajame juttu, heliseb Razeqi mobiil. Üks sõber on kuulnud, et tal on plaanis lambapead