Kuidas lapsi sööma saada. Matk maitsete maailma. Ann Fernholm
Gotlandi roog. Paljude arvates oli silm suisa delikatess.
Üks praeguse aja Rootsi traditsioonidest tundub teistest kultuuridest pärit inimestele sageli võõrastav – see on vähipidu. Näiteks kanadalased ei söö oma veekogudes kasvavaid vähke. Vähid on raipesööjad ja selleks, et nende tagumist otsa süüa, peame soole koos väljaheitega välja tõmbama. Aga minu lapsed armastavad vähki. Nad murravad pea küljest, eemaldavad musta soolika ja pistavad vähi tagakeha suhu. See, et me igal aastal augustikuu kumas koos laste ja väikeste sugulastega ise vähki püüame, annab toidule lisaväärtuse.
Inuittide lapsed armastavad aga vaalarasva ja söövad seda toitvat ollust juba imikuna. Saamide lapsed söövad kevaditi kuusevõrseid ja harjuvad lugupidamisest surnud looma vastu teda viimse tükini ära kasutama. Masaide lapsed on harjunud elama ennekõike piima, liha ja vere peal. Mujal maailmas mugivad lapsed tõuke, ritsikaid, tigusid ja termiite. Enamik lapsi ei ole tegelikult iial maitsnud pastat ja lihapalle ketšupiga.
Inimesed söövad lihtsalt seda, mida nad on õppinud sööma. Maitse sõltub kultuurist. Paljudes maailma nurkades annavad vanemad lastele sama toitu, mida söövad ise. Ent siin, tööstusriikides, oleme hakanud tootma väikelastele eraldi toitu. See toit ei sarnane karvavõrdki sellega, mida nad peaksid sööma pisut suuremana, ja ilmselgelt pärsib see nende maitsmismeele arengut.
Lapsepõlves omandame ka selle, kuidas süüa. Läänemaailmas näksitakse sageli midagi, toredate elamuste juurde pakutakse lastele midagi magusat. Komm ja limonaad on kinoskäigu kohustuslik osa. Lõbustuspargis saavad nad suhkruvatti ja loteriivõiduks tohutuid šokolaaditahvleid või kommikotte. Ujumaskäiku tähistatakse jäätisega. Ikka ja jälle leiame põhjuse, et laste argipäeva magusaga rõõmsamaks muuta. Reedeõhtuti nosime midagi head, laupäeval sööme kommi ja pühapäeval kohvitame. Tähistame kaneelisaiapäeva, vastlakuklipäeva, sünnipäevi, lihavõtteid, jaanipäeva, halloween’i, adventi, luutsinapäeva ja jõule.
Kommetel iseenesest poleks häda midagi, kui maiustused oleksid vitamiinirohked ja organismile kasulikud, aga nii see kahjuks pole. Uuringud näitavad üha selgemalt, et liigne suhkur võib tuua kaasa maksa ohtliku rasvumise. Rasvmaks oli diagnoos, mis varem pandi enamasti alkohoolikutele, aga nüüd näitavad eri riikides läbi viidud uuringud, et see esineb ka paljudel rasvunud lastel. USAs võib ühel teismelisel kümnest kahtlustada rasvmaksa, mis on teist tüüpi diabeedi eelstaadium. On arvestatav oht, et nende elu jääb südame-veresoonkonnahaiguste tõttu lühemaks.
Kuna suhkur võib organismi otseselt kahjustada, ei tohi me mõelda magusast kui „lastemaitsest“ ja maiustustest kui millestki sellisest, mis teeb lapsi õnnelikuks. Suur osa lapsi on suisa õnnetud selle rasvumise ja kehva tervise pärast, mida maiustused põhjustavad. Meie mõtleme, et laste lapsepõlv oleks igav ja rõõmutu, kui nad ei saaks kinos kommi süüa. Aga kas varasemate põlvkondade arvates oli nende elu igav ja rõõmutu? Kas Bullerby lapsed olid õnnetud, kuna ei söönud reedeti ja laupäeviti kommi?
Razeq Boustani on üks nendest inimestest, kes ei ole kunagi õppinud magusat sööma ja kes seetõttu ei tunne sellest ka puudust. Küll aga igatseb ta oma lapsepõlve magusate puuviljade järele. See maitserännak, mida me lapsele tema kasvades võimaldame, vajutab oma pitseri sellele, millist toitu ta eelistab täiskasvanuna. Maitserännaku esimene oluline etapp on päris esimesed maitsmisportsjonid. Juba siis on meil võimalik äratada laste isu toidu järele – toitva toidu järele, mis teeb kehale head.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.