Päikse kullas : uued luuletused. Martin Lipp

      Oh minu kuldne kodumaa,

      Kui kallis oled mulle sa,

      Siin mängisin ma lapsena,

      Su mullas tahan hingata;

      Su kingul tammed kohavad,

      Ei tuules, tormis murdu nad —

      Sest ära karda, isamaa,

      Ei tuules, tormis murdu nad!

      Nii nagu tammed tugewad

      Sääl kodu kingul kohawad,

      Nii olid wahwad wanemad

      Kord tema kanged kaitsejad:

      Küll piina aal neid paenutud —

      Ei ole nemad murdunud…

      Sest, isamaa, end rõõmusta,

      Ei ole nemad murdunud.

      Oh minu ilus isamaa,

      Ma tahaks oma rahwaga

      Ka sinu priiust kaitseda,

      Ta kasuks kangest’ wõidelda —

      Et sinu tammed tugewad,

      Et ilmasgi ei murdu nad —

      Et julge sa, mu isamaa,

      Et ilmasgi ei murdu nad!

      Siis pääle wahwa wõitluse

      Läen, isamaa, su rüppesse

      Ma, kuna kostab kuldane

      Su hiiest priiuslauluke:

      „Su kingul tammed kohawad,

      Ei tuules, tormis murdu nad,

      Sest rõõmusta, end isamaa,

      Ei tuules, tormis murdu nad!”

      Oh minu kuldne kodumaa,

      Kus metsad kohawad merela,

      Jõed, järwed kui hõbene ahel;

      Kus kantside rusud kaljudel,

      Mu kodu, nii kallis mu südamel,

      Maa kuldne ka rusude wahel!

      Maa kuldne, kussagi waremed,

      Kus awand end waenu asemed,

      Sääl wõitlesid wahwad mehed;

      Nad seisid wereni priiuse eest,

      Mu kodu, ei kohutand wahwa meest

      Ka langewad läikiwad tähed.

      Jah, kaob ka siht kord minu eest

      Ja reisikepp langeb maha käest,

      Ei truudus murdu ka mures.

      Kui kõik minu käest ka wõetaks,

      Mu kodu, ma jään sull’ ustawaks,

      Truuks sulle elades, surres.

      Su oma ma wara ja werega,

      Su oma mu hinge ihaga,

      Näen häda ka walude wallas;

      Ja lähen ma ükskord rahule,

      Mu kodu, mind pandagu hauasse

      Siis üksi su pühendud mullas.

      Kas wõiksin unustada,

      Kuis kodu kingu pääl

      Mull’ lahkes lapsepõlwes

      Kord hüüdis isa hääl: „

      Poeg, waata üle oru

      Ja aasa õitsewa

      Ja laenetawa luha —

      See meie isamaa!

      Ta kasuks kangelaseks

      Su esiisad saand,

      Nad wiimse weretilga

      On talle ohwerdand,

      Nad näinud näljahäda

      Ja ohtu otsata —

      Su ainus arm ka olgu

      See sinu isamaa!”

      Kuis wõiksin unustada

      Sind, hella emake,

      Kuis wäiksena mind wõtsid

      Sa sooja sülesse,

      Kuis silm sul säras õnnel,

      Kui mulle hüüdsid sa:

      „Laps, ülem hüüd sul olgu

      Su püha isamaa!

      Sääl on sul oma kodu,

      Kui ka nii kitsuke,

      Kuid lahke päike paistab

      Ka tema pinnale;

      Kuldseemet silmaweega

      Sääl wõisin wäeta,

      Seepärast püha olgu

      Sull’ sinu isamaa!”

      Oh helde isa, ema,

      Küll kangest’ kaitseme,

      Mis teie põuest tulnud

      Meil’ waraks waimusse.

      Te hingest meie hinge

      Jõud wooland jõena —

      Kes suudab wastu seista,

      Kui ärkab isamaa?

      Sa Püha jõgi, jookse,

      Saa mereks wägewaks,

      Sa Eesti rahwa rammu,

      Saa tubliks tugewaks,

      Sa puhke, et su paisu

      Ka kardab kiusaja;

      Seks kaswa, kosu, õitse,

      Mu Eesti isamaa!

      Ei