Päikse kullas : uued luuletused. Martin Lipp
kuidas, kuldne Eesti koda
Oh kuidas, kuldne Eesti koda,
Ehk wäike, waene olid sa,
Nii wäga wõtsid õnnistada
Mind tuhatwõrdse waraga,
Mis elus oli mulle püha,
Mis minu ülem hinge iha,
Sääl panid lausa leekima!
Sääl hüüti mulle isaõuest:
„Tee tööd ja palu Jumalat!“
Sääl tuksus mulle emapõuest:
„Pea pühaks wanemate maad,
Et talle ikka priius koidaks,
Ja tõde ülekohtu wõidaks,
Seks wala higi palawat!“
See õpetus mull’ juhtis sammu —
Oh tuhat tänu selle eest!
See tõstis terwe rahwa rammu:
Ta pääsis pika piina seest.
Ta wanemate waimu najal
Nüüd kosus raskemalgi rajal —
Ja tõusis wahutawast weest.
Ses waimus elu wõitlusele
Nüüd uuest’ astu, isamaa,
Seks ligi elu kohustele,
Et tõtt ja priiust kaitseda!
Seks mõtle wahwa isa meeles,
Seks palu waga ema keeles —
Siis wõitled – ja sa wõidad ka!
Ja tõusku tuisk ka orus, arus —
Ja oled sa nii väetike,
Su käes on kilp, ja waenu marus
Sa sammud wõidust wõidule:
Torm murrab kõrged tammed maha,
Kuid nende warjus, nende taha
Jääb wäike wõsu elusse.
8. Teretus
Tuhat terwist Soome salust
Soowin sulle, isamaa,
Kuna kosutawat õhku
Tohin hinge tõmmata
Waba wendi aasal, arul
Tuhat järwi imemaal,
Kussa rahwas, waimus wahwas,
Armus asub rahu raal.
Põhjatäht sa, põhjataewas
Liikumata leegid sääl,
Kumad, kuninglikus rahus
Waatad Soome sugu pääl’;
Arwamata tähti arwud
Sinu ümber särawad,
Tähti ilus, õhtu wilus,
Wallal taewa wärawad.
Imekiri kuldakaarelt
Särab: „Sureline sa,
llmas ära ennast lase
köita orjapaelaga;
Orjaköites kaod, waod,
Priius taewa koidukuld;
Selle waral, selle säral
Näed igawiku tuld.“
Kange sugu, kaljuwallas,
Seda kirja mõistsid sa,
Püha priius paistis sulle
Maa pääl taewa tulena.
Tema pärast panid pandiks
Oma ihu, hingegi,
Priiust hoidsid, priiust kaitsid
Wiimse were tilgani.
Sinu wõitlust waatles taewast
Põhjatäht, see kuldane,
Sätendas siis uuel säral,
Helkis teiste hulgale:
„Priiuskoit, näe, meie kodust
Süttind kullal Soomessa,
Wabaks saagu, wabaks jäägu
Ilus Soome isamaa!“
Sama põhjatäht, sa särad
Alla, Eesti aasale,
Wala, wala priiuswaimu
Meilgi meeste hingesse,
Priiust püüda, keda juhib
Tõde, õigus, mehetöö.
Selle najal Eesti rajal
Saagu surma orjaöö!
Sellel soowil Soome salust
Terwitan sind, isamaa,
Soowin sulle seda rammu,
Mis siin wendi ühenda
Wõis, et tuhat takistusi
Wõitis wägilasetöö,
Wõitis, wõitis, kuni koitis
Priius paale pime öö.
9. Ma seisin Soome kaljul
Ma seisin Soome kaljul
Ja waatsin üle maa,
Kus põhja taewa peegel
Näis tuhat järwissa.
See oli imeilus,
Pilt paradiisista,
Et põrmu oleks pidand
Ma palwel’ langema.
Ma olin Soome kojas,
Sääl nägin enam weel.
Kuis sellel’ põhja pannud
On waga mehemeel.
See soosse, kalju pääle
Kord puu sääl istutas,
Ja waata, wilja kannab
See marus mässamas.
Sääl majas maitsin mõnu,
Sest Soome südame
Nii soojalt tundsin tukswat
Ka Wiru wennale.
Ei muud see pääle mõista
Kui seda soowida:
Sind helde Jumal hoidku,
Sa tuhatjärwi maa!
Ta ise õnnistagu
Nii sinu eluteed,
Et kuldaks priiuspäike
Su kaljud, maad ja weed!
10. Wanemuine
Wanemuine kuldawiisi
Kuldakandlel weeretas,
Kuldakeeltel kodumaale
Priiuslaulu pühendas.
Maa ja meri laulu kuulsid,
Hinged taewa ilussa,
Koidu kiired alla hüüdsid:
Õitse Eesti isamaa!
Mustad pilwed maad siis matsid,
Kuldakannel kostis weel,
Püha priiusele laulis
Haualaulu kuldakeel,
Laulis kurba leinalugu
Orja ööla otsata,
Orja